Müüt ja võim. Müüdi võim
(Paul-Eerik Rummo luule ajel)

6.jpg (10770 bytes)

Kevad 2001 TPÜ aulas: P.-E. Rummo lugemas oma luulet. Ja kes on kuulajate hulgas?

Müüdi koha pealt pole mul midagi olulist lisada sellele, mida asjatundjaid abiks võttes olen juba kord väitnud. Aga kuna kordamist peetakse tarkuse emaks, siis olgu siinkohal kokkuvõtvalt üles loetud müüdi mõistele iseloomulik.
Tunnused jagunevad suures plaanis kahte perre, millest üks üldistub kultuurantropoloogilisena (seletavana), teine aga ideoloogilisena (poeetilisena). Kultuurantropoloogiliselt räägitakse müüdist kui looduse ja inimkultuuri vastuolude ületamise vahendist ja kandjast. Levi-Straussi järgi püüavad müüdid lepitada neid vastuolusid, olles ise selle lepitusprotsessi mudelid, eeskirjad või algoritmid. “Müüdis väljendub mõttemall, mille abil ühiskond vormistab enesetunnetust ja eneseteostust, saavutab iseteadvust ja endausku, seletab omaenda ja ümbruskonna olemust ja algupära ja vahel püüab oma saatust juhendada,” kirjutab eesti üks suuremaid müüditeadlasi Jaan Puhvel (Võrdlev mütoloogia. Tartu: Ilmamaa, 1996, lk.10). Ta peab ka oluliseks rõhutada, et “iga müüt on põhimõtteliselt eripärane ja iseloomulik oma algümbrusele”.
Ideoloogilises plaanis võib kõik saada müüdiks, kuna – Emil Durkheimile viidates – müüt on kollektiivne representatsioon. Roland Barthes’i järgi on müüt signifikatsioon, tähistamise vorm, milles ajalugu muudetakse tõeluseks ja millel on käskiv, ettekirjutav iseloom. Northrop Frye lisab, et ideoloogiaks muutub üksnes realiseeritud müüt.
Ideoloogilisel või poeetilisel tähendusväljal tõdetakse müüdi ja keele mõistelist sarnasust, nagu on teinud seda Virve Sarapik (Müüt teaduse ja kunsti piirimail. Uurimusi müüdist ja maagiast. Koost. P. Lepik, Tallinn: TPÜ Kirjastus, 2001, lk. 39). “Nii keelel kui müüdil on üks kese, mille keel-olemisega või müüt-olemisega on kõik nõus,” väidab Sarapik. Juri Lotman ja Boriss Uspenski leiavad selle keskme olevat keele anomaalses kihistuses, müüt sarnanevat paljuski pärisnimega. “Niisiis on müüt ja nimi loomu poolest otseselt seotud. Teatud mõttes tingivad nad vastastikku teineteist, üks taandub teisele: müüt on personaalne (nomineeritud), nimi – mütoloogiline” (J. Lotman. Semiosfäärist. Tallinn: Vagabund, 1999, lk. 194).
Mida saab öelda müüti kui mõistet kokkuvõtva ekskursi kokkuvõtteks? Eriti kui tahetakse rääkida luuletaja Paul-Eerik Rummost kui müüdist ja tema loomingust kui eesti kirjanduse ja rahvuse tüvitekstist (mis omakorda on võetav mütologeemina). Ilmselt seda, et müüt, mis on seotud oma tekkeajaga, muutub kollektiivile hiljem teatud vaimseks toetuspunktiks, toposeks (kui siin viidata Rein Unduski uurimusele; vt. R. Undusk. Topos. Kohakujutelm müüdist mõisteni. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2001). Sealt ammutatakse eeskujud, seal – müüdis – leitakse lohutust, kinnitust oma identiteedile, püsivusele. Seal leiab õigustuse meie olemasolu keelekollektiivina, rahvusena. Müüt on seega võim, vägi. Müüdi võim(sus) ilmneb ta lepituslikkuses ja sidususes. Sellisena astub müüdi võim vastu looduse või ka poliitilisele (ülem)võimule.
Paul-Eerik Rummo luule(taja)müüdi teke langeb ta esikkogu järgsesse aega – 1960-ndate keskpaika. Andres Langemets viitab sellega seoses 1962. aasta augustikuu Loomingus ja seejärel Rummo teises luulevihikus “Tule ikka mu rõõmude juurde” (1964) ilmunud luuletusele “Ebasümmeetria ülistus”, milles väljendatud vastuseis sümmeetriale kui
kõik, mille ühe poole võib murda teise peale,
ja nad kattuvad, sulades nürimeelselt üheks;
kõik, mille teise poole asemele võib panna peegli,
ja midagi ei muutu
sai kogu ajastu sümboliks.
Langemets on kirjutanud: “Nii nagu Paul-Eerik Rummost sai iseenesestmõistetavalt ja kiiresti Paul-Eerik, nii said need readki kähku tuntuks, sest nad käisid ju aja enese kohta.” (A. Langemets. Post librum. Tallinn: Õllu, 1992, lk. 180). Äsja on Langemets seda üle kinnitanud Paul-Eerik Rummole pühendatud sünnipäevaloos, väites, et ühe kassetipõlvkonna autori Paul-Eerik Rummo kodunemine kogu “kultuuris just eesnime kaudu, näitas ära, et ta oli valitud põlvkonda sümboliseerima ja esindama.” (A. Langemets. Paul-Eerik. – Eesti Ekspress/Areen/ 17. I 2002, B10.)
Luuletaja Paul-Eerik Rummo näib ka ise olevat valmis möönma oma eesnime sümbolistumist (resp. müüdistumist), vähemalt tunnistas ta sünnipäevaeelsel kohtumisel publikuga, et on aeg-ajalt tundnud vajadust pseudonüümi järele ja et Paul-Eerik võikski olla kodanik Paul-Eerik Rummo loojanimi. Rummo on püüdnud selget vahet teha oma isiku ja luuletajamina vahel, kuigi üks ei jää teisest mõjutamata. Luuletaja kohus on tabada üldist, inimene ise oma teistes rollides järgib aga konkreetsusi. Seda üldist kandes ja väljendades on aga sisenetud ka ise universaalide ringi, muutudes koguni osaks sellest, otsekui šamaan loves. Rummo luule olemuslikuks tunnusjooneks on läbivalt olnud rahvalaulikute meditatiivsus, tung jõuda pealtnäha kasvõi kõige argisemate sõnaseoste kaudu mingi ürgse, eksistentsiaalse seisundi fikseerimiseni. Värsiparallelismide kõrval – mis sugereerivad ühtviisi nii kõnelejat kui kuulajat – on Rummo kasutanud mütoloogilisi motiive ( näit. Orfeuse tagasitulek), tsitaate, parafraase – seega, intertekstuaalsusse kuuluvat võttestikku.
Absoluutset osadust manifesteerib luuletus “Ikka Liivist mõteldes”
Tema on ju meie – väike külmetav järv.
Tema on ju meie – lumi lõdisevasse vette.
Üks väike järv, kes püüab hoida end jäätumas,
hoida ennast ja hoida metsa, mis ta ümber,
hoida maailma oma ainukeses peeglis.
 
Luuletus lõpeb üleskutsega
Ainult mitte seda müüti, seda uhket ja suurt
siin vaikiva, leinaliselt valge
pakasetaeva all.
Võib-olla tuleks selles näha ka teatavat profülaktilist vihjet enda suunas, sest kui Paul-Eerik on müüt, siis on ta kõigepealt meie müüt. “Meie” vajab siinkohal täpsustamist. Tegemist on põlvkondliku müüdiga, nende inimestega, kes kasvasid koos Paul-Eerik Rummoga, keda ümbritses isiksuseks kujunemise kõige tundlikumas eas üks ja seesama ühiskondlik taust ning kogemus. Kuid sellel müüdil võiks olla kestmisjõudu ka järgnenud põlvkondade aspektist vaadatuna niivõrd, kuivõrd see põlvkondlik müüt on olnud kohanemisvõimeline uute oludega ja kuivõrd on sel jätkunud tõlgendusenergiat muutunud olude seletamiseks. Sest, Bourdieu’le osutades: põlvkondlikke müüte võib käsitada kui sümboolset kapitali, mida kirjandusväljal liikujad kasutavad ja millel kas on või puudub käibeväärtus. Rummo müüti kasutades oleme niisiis tahtnud näha teda osana rahva kollektiivsest müüdist. Aga nagu Liivi puhul – kelle ju mütologiseeris Tuglas –, nii ka Paul-Eerik Rummo puhul jääb kõrvale isiku enda osa müüdi kujundamises. Jääb kõrvale omamüüt, mida seesama Tuglas järjekindlalt otsekui koorikut enda ümber ehitas ja ka kiivalt kaitses. Või kasvõi omamüüt, mida groteskini ulatuvalt kujundas Valmar Adams ja mis meediaküllasel postmodernseks nimetatud ajastul näib kuuluvat lausa kohustusliku käiguna kirjanikukssaamise juurde. Rummo luuletaja-müüt – ja nüüd ehk juba ka isikumüüt – kinnistus Rummo enda tahtest olenemata (või ehk siiski sõltus, kui tahte all pidada silmas tahet jääda kokku oma kirjutatuga?) 1960ndate lõpus nii “Saatja aadressi” luuletsükliga (vihjed sellele ilmusid 1968. aasta detsembrikuu Loomingus) kui ka samal aastal ilmunud ja 1969 “Vanemuises” lavastatud “Tuhkatriinumänguga” seoses. Neil aegadel Tartus õppinud ja tegutsenud põlvkonna paljud esindajad on meenutanud, kuidas nad protestisid “Tuhkatriinumängu” repertuaarist väljalülitamise vastu ja kuidas nad 1970ndate algul paljundasid trükimasinal “Saatja aadressi” koopiaid. Üks selline läbi sinise kopeeri suitsupaberil kiirköitjasse klammerdatud eksemplar jõudis siinkirjutajanigi ning mõjus otsekui ilmutus.
Nii “Tuhkatriinumäng” kui ka “Saatja aadress” toimisid omamoodi koodtekstidena, mis lülitasid ühtsesse kommunikatsiooniringi toonase noorsoo vaimsema ja protestimeelse osa. Rummot ümbritses vähemalt vaimse märtri nimbus, kuigi keegi meist ei teadnud, kas ja kuivõrd ta üldse kannatas. Ja üldises suletuses poleks niikuinii sellest midagi teada saadud, sest hingelist või vaimset kannatust ei näinud nõukogude doktriin lihtsalt ette. Dissidentlus võrdus parimal juhul hullumeelsusega.
Tegelikult on iga ebasümmeetriline, mitteargine mõttekäik – võiks öelda ka poeetiline paraboolsus – omamoodi hullus. Rummol on luuletus “Tavaline hull”, mis päädib tunnistusega
--Sa oled pöördumatult hull. Tavaline hull. Ja nii peaaegu kõik –
kõik need, kes pole seda ebatavaliselt
või keda juba – alles – veel
ei ole taband hullumeelsusetus.
Veelgi olulisem on, et “Valitud luuletustes” järgneb sellele “Tavalise hullu” portreele (millele omakorda eelnevad “Vaikne hull” ja “Märatsev hull”) luuletus pealkirjaga “Normaalsed inimesed”, mille sisu moodustab üksainus väide:
See ainevald, see teema jäägu mõneks hoopis
teiseks korraks.
Siinkõneleja arvates see kuulub ulmeliste kilda.
Selline natuke märterlik hullus mängis Paul-Eeriku müüdis oma osa ning müüditeoreetiliselt oli oodatavgi. Mütoloogilised tegelased on ühtaegu inimesed ja üle-inimesed. Nad on loomulikud ja üleloomulikud. Nad on sõnumitoojad, sest nende tegusid, ütlemisi tuleb tõlgendada kui mõistukõnet.
Hea näite selleks pakub sellestsamast “Saatja aadressist” Oidipuse motiivi parafraas “Süit ja finaal näidendist “Pseudopus”, milles “keskmiselt tasutav kultuuritöötaja” Eusophylos laseb Oidipusel endal silma peast välja torgata, sest pime olevat parim nägija ja Eusophylos tahab Teebat tabanud katku põhjuste jälile jõuda. Praeguse lugemiskogemuse taustal täieliku absurdina mõjuv tekst oli omas ajas tähendamissõna. Süidi poistekoori karjatus: üheksakümmend üheksa protsenti tõest on vale/ kõik sada või mitte midagi/ mitte midagi on võib-olla paremgi toimis otsekui põlvkonna kreedo.
Tähendamissõna oli ka “Tuhkatriinumäng”, ühe legendi äraspidine edasiarendus, mille lahtiseletamine siinkohal läheks pikale ja vaevalt et oleks ka võimalik veel midagi olulisemat lisada Jaak Rähesoo asjaomasele interpretatsioonile (See maailm ja teised. – Looming, nr. 7, 1969). Viitan vaid Printsi lootusetule tõejanule, mille kustutamise nimel on ta valmis hakkama ise kasvõi kurjategijaks, et aga paratamatuse mehhanismi ilmuma sundida.
Mingil viisil kordub (või eelneb?) seesama tõejanu “Saatja aadressi” proloogis, mis on väärt tervenisti siinkohal tsiteerimist
nüüd anna jumal jaksu joosta juhuste sajus
ja ära tunda paratamatus paljude hulgas
kes teevad jõuga ette tema näo
 
kannatused pesitsevad mälus
koergi ei näri läbi pärilikkuse ketti
kuid hoopis muu on joosta siinsamas juhuste sajus
kuid hoopis muu on joosta siinsamas juhuste sajus
paratamatus anna mulle käsi
 
paratamatus siin on mu teine käsi
teise andsin sulle juba et sündisin
paratamatus anna mulle käsi
 
Pole raske märgata seda meditatiivset loitsu, mille eesmärgiks on jõuda sinnapoole head ja kurja, tabada iseenda ja meie kõigi olemise põhja. Omal ajal eksistentsialismi laineharjal nii emotsionaalselt kui ka ajatingituselt viibinud inimestele kehastus Rummo luules nii lootus kui lohutus. Ja seda ju üks õige müüt peabki olema: võimalus samastada end müüdi-oluga ning samal ajal näha selles eeskuju.
Lõpetan ühe isiklikuma passusega, ühega mitmest jutustamisväärt seigast, sest mul on olnud õnnelik ja õpetlik võimalus seista lähedal Paul-Eerik Rummo loomingulisele köögile, toimetades tema 1985. aastal ilmunud valikkogu “Ajapinde ajab”.
Aga see, millest siin rääkida tahan, kuulub rubriiki “müüdi võim”. Kui ajakiri Vikerkaar oli ilmuma kavandatud ja selle formaat välja mõeldud ning ka ametnike ees kätte võidetud, siis üheks ajakirja tunnusmärgiks võeti avaluuletus. Sellele luuletusega sissejuhatamisele on muide ajakiri jäänud siiani truuks. 1986. aasta kevadel tõusis küsimus, kellelt see luuletus tellida. Kes on see, kes alustab n.-ö. kõige algusest, uue ajakirja esimeselt avaleheküljelt. Minu kui ajakirja peatoimetaja kinnissooviks oli saada see luuletus Paul-Eerikult. Ma ei mõelnud siis talle kui müüdile, ehkki olin üks neist, kes “Ajapinde ajab” koguga püüdis Rummot taas avalikule kirjandusväljale meelitada, lubades seista selle eest, et autori tahe pääseks seekord maksma. Aga ei pääsenud seegi kord.
Jäin kaotajaks truualamlike parteiametnike ja tsensuuri ees. Ent ometi korvas selle kaotuse kuhjaga Paul-Eeriku nõustumine kirjutada Vikerkaarele avaluuletus. Paar nädalat pärast palve esitamist see ka tuli, “Con affetto” pealkirjaks. Ja Rummo luuletus oli just see, mis vähemalt tol hetkel tähistas ajakirja programmilist suundumist, andis ajakirjale algvõimenduse, tähistas selle sümboolse koha Eesti toonases ühiskonnas ja kultuuris. Ent selles luuletuses, mis on aheldatud Prometheuse, aga sama hästi ka Sisyphose perifraas, kätkeb taastulemise, avatud võimaluse, kestva lootuse kuulutus, mis tagabki igale müüdile selle sisemise jõu, ning mille kasutamine omakorda tõstab ka kasutaja teo või mõtte sümboliväärseks.
Ja olgu see nüüd veel kord ära trükitud:
 
Con affetto
 
Taas kas tõstmas oled pead
tõsimeelne luuletaja
julgelt uskumas et tead
kus on hääl kus ainult kaja
uskumas et tõuseb usk
uskmatugi unesoonde
taltub kaose sõnnipusk
asjad alistuvad joonde
 
Taas kas pöördumas su pilk
kõiksuse konkreetsustesse
et ei segaks neid su kilp
tungimas su teadvusesse
Naastes varjusurma teelt
haige argistiku nohust
taas kas sinu seitse meelt
valmis täitma oma kohust
 
Siis saab öö mis rahu toob
uueks päevaks mis on kuues
see on päev mis sinu loob
vaimu ümber vormi luues
Siin sa seisad kaljus tald
maksas jaks ja küdev sülg suus
ja su ümber ilmavald:
mõõtmatus ja kõigekülgsus. 

REIN VEIDEMANN