|
|
|
Luurepilti laiemale publikule
Dokumentaalfilm “Külalised”. Re?issöörid Piret Tibbo ja Rein Kotov, produtsent Piret Tibbo, operaator Rein Kotov, helioperaatorid Ivo Felt ja Mart Otsa, monteerijad Kersti Miilen ja Rein Kotov, konsultandid Eerik-Niiles Kross (ka idee autor) ja Indrek Jürjo. Allfilm, 2002, Beta SP, 50 min. Esilinastus 21. veebruaril Kinomajas ja näidati 24. veebruaril ETVs. Linateos “Külalised” algab film noiri tüüpi teravalt must-valgete tänavavaadete ja kurjakuulutava muusikaga, justkui poliitilist trillerit ennustades, kuid osutub hiljem sõna otseses mõttes dokumentaalfilmiks. Sünge põneviku avatakt lahustub sõjakroonikasse, näeme haubitsaid ja tanke, inimesi 1944. aastal okupeeritud Tallinnas, vaba Stockholmi vaateid. Kellegi vanamehe tekst selgitab püüdlikult, et inimene, kes asub kusagile luuresse tööle, peab oma kodumaad armastama, mitte üle jooksma, ja lihtinimesi luuresse ei võeta. Nõnda mängib proloog välja luurefilmi võtme. Kassett tutvustab: “1950ndatel aastatel saatsid Lääne luuretalitused Baltimaadesse eriväljaõppe saanud pagulasest agente. Samal ajal valmis Moskvas plaan, mis nägi ette Lääne luure täieliku ülevõtmise. Operatsiooniks valmistuti äärmiselt hoolikalt ja aastaid saatis KGB tegevust uskumatu edu. Kulissid olid täiuslikud ja mäng kestis aastaid. Vähesed jäid ellu. Vaid üksikud pääsesid tagasi Läände.” Konks oli selles, et 1943. aastal soomlaste loodud luureorganisatsioon Haukka hakkas ka Eestis tegutsema, kogus sakslaste kohta salainfot, peeti salajast paadiühendust Soomega, olid raadiosaatjad ja konspiratiivkorterid, Haukka-mehed valmistusid Nõukogude okupatsiooniks. Kuid üks Haukka esindaja informeeris värgist ameeriklasi ja britte, kes pidasid 1944. aasta juulis vajalikuks sellest värgist oma nõukogude liitlastele teatada. 1945. aasta alguseks oli Haukka organisatsioon hävitatud, võrk NKVD poolt üle võetud. Ei Lääne luure ega väliseesti esindajad teadnud suurejoonelise luuremängu algusest midagi, konks neelati alla, 1940ndate lõpuni kasutati Haukka meeste aadresse, taipamata, et need on nõukogude luurajatega asendatud. Filmis nimetatakse neid pidevalt KGB meesteks, kuigi KGB loodi alles 1954. aasta 1. aprillil. Ekspresseni uuriv ajakirjanik, ka vastava raamatu avaldanud Peter Kaldhammar selgitab nagu luureaktsioone õigustades ajaloolist tausta, et polnud infi, mis okupeeritud Eestis toimub, ainus võimalus oli sinna saata luurajaid. Üks neist vähestest ellujäänud luurajaist, Evald Hallisk ehk Habe või Josse oli Rootsi agent. Hallisk seletab, kuidas ta üle mere toodi ja siin kohe sisse kukkus, kuna ta tulek oli teada. Ähvardati anda range kohtu alla, saigi 25 aastat koos õiguste kaotamisega, näeme Habeme tabamise infi punaajalehes, Halliskit Siberis võetud fotol. Vahetu asjaosalise jutt on Tallinnfilmi “Kutsumata külaliste” põnevuskaadritega illustreeritud. Ette rutates olgu öeldud, et kokkuvõttes soolati nagu selle varnast võtta pildiga natuke üle, kuid samas propagandistlikus mängufilmis kõlanud Eino Tambergi muusikat osati mõõdukamalt doseerida. “Külalistes” on rakendatud ka radistilõike KGB õppefilmist “Zvuki v efire” ja veel mitmete filmiarhiivide materjale. “Külaliste” muidu loogiline ja täiesti arusaadav montaa? on kohati liiga tihedateks “pildiseibideks” hakitud, rääkivad vanamehed hakkavad kohati pliks-plõks vahelduma, kuigi veavad sama narratiiviköit. Üldiselt paistab, et “Külaliste” re?issöörid – filmitootmise asjatundja Piret Tibbo ja BBCga koostööd teinud Rein Kotov püüavad järgida uuriva filmidokumentalistika malli, lastes jutustada samal ajal põnevat lugu. Kuid neist kildudest, kus igal seigal ja detailil on üldpildi suhtes suur tähtsus, pole kerge mosaiiki kokku panna. Raske on viiskümmend aastat hiljem kuuest-seitsmest ellujäänud vanamehest midagi efektset ja erku välja meelitada, seetõttu on proovitud filmile tiheda montaa?iga vereringet sisse pumbata. Filmikunsti kui sünteetilise ja rikka muusa arsenali demonstreerib igasugustest arhiividest hangitud filmilõikude, ajalehtede, laulude jms. audiovisuaalne palett. Londonis sõidavad kahekordsed värvilised bussid, aga Eestis oodatakse puujuurte all valget laeva. 1951. aastal võtsidki inglased aina äpardunud luuramise rootslaste käest üle. Filmi idee autor ja konsultant Erik-Niiles Kross selgitab, et väljaõppe juhiks oli Alfons Rebane, kes hakkas koolitama antikommunistidest eesti sõjamehi. Raimund Jantra alias Alexander Koppel ehk inglise agent Harri selgitab, kuidas ta värvati. Samuti Voldemar Kiik ehk Philip King, kellel õnnestus ühena vähestest tagasi Läände pääseda. Eestis sõjaväeosade luuramise ülesande täitnud mees sammus seitse nädalat mööda metsi ja soid põhja ning ületas viimaks Norra piiri! Inglise keeles räägib oma lugu Nikolai Urm ehk Albert Saar, agendinimega Albert. Filmi lõpus avaldavad tegijad erilist tänu kaamera ette saadud Riksile, kelle pale on kaadris hämarusega kaetud. Riks ehk Endel tunnistab, et oli julgeoleku operatiivvolinikuna nõus püüdma Inglise spioone, kõige suurem jama seisnenud selles, kuidas tulnuka püstolist ja mürgiampullist lahti saada. “Magus” leib osutus tõhusaimaks relvaks, uinutatud agent ärkas alles NKVD vangikongis. Riksi peamine mure seisnes pidevalt selles, et ise vahele ei jääks, et ei annaks, näiteks, mõne ebakohase nõukoguliku sõnaga, mängu ära. Kuigi libametsavend Riks kipub omale tagantjärele natuke tuhka pähe raputama, ei tunne ta oma rahvuslikult reetliku rolli pärast mingit kahetsust, süüdistades pigem kõrgeid poliitikuid, kes temasuguste etturitega oma suuri mänge mängisid. Näiteks Albert, kes pidas oma kaaslasi tõelisteks metsavendadeks, saadetigi söödana Inglismaale tagasi. Berliinis malemängu uuriv Viktor Van Jung jätab väga intellektuaalse vanamehe mulje, kunagi oli ta CIA agent Van Damme, kes oma sõnul nüüd luuret vihkab. Ameeriklased ei kasutanud kiireid torpeedokaatreid, olid rootslastest ja inglastest umbusklikumad, harrastasid langevarjudega käratut sissemaandumist. Aga probleemi, kuidas mehi tagasi saata, ei suutnud Ameerikagi luure lahendada. Kunagine CIA kaastöötaja Ats, vahepeal GULAGist läbi käinud hallipäine Robert Hamburg räägib enda värbamisparadoksidest. Van Jung märgib nõukogude inimese emotsioonidest ehk tunnetest tulenevat mõistust. Vähesed luurajad jäid ellu, vaatajale püütakse luua nende väikest vanadusidülli muljet, näidata priid ja muretut pensionipõlve. Vera Lynn laulab “when the lights go on again, the boys go home again”, kuid filmi lõpuks jookseb luuramiste masendav nimekiri, mille taustaks laulab Leonid Utjossov “Juhuslikku valssi”, täis peidetud patriotismi ja nostalgiat. Rootsi luure 1948 – 1951: seitse meest tapeti kinnivõtmisel või tulevahetusel, kolm said kakskümmend viis, kolm vahistati ja värvati ümber. “Tulemuslikum” oli Inglise luure 1951 – 1955: üks tapeti vahistamisel, kaks said surmaotsuse, üks vahistati ja värvati ümber, üks saadeti “pimesi” tagasi Inglismaale, üks vahetati välja KGB agendi vastu, üks pääses tagasi Inglismaale. Vähem tegutsenud Ameerika luure tagasi ei “lekkinud”: 1954 tapeti vahistamisel üks, teine sai surmaotsuse ja kolmas 25 laagrit. Ma ei saa ikka aru, mis külalised nad siin olid: kas kutsumata külalised, lihtsalt külalised, oodatud külalised, õnnetud külalised, patriootilised külalised…? Kokkuvõttes paistab filmikunstilise ambitsioonita “Külalised” populaarteadusliku kallakuga ja põnevust pakkuv dokfilm sobivat mitte ainult keskealisele ja vanemale meessoost televaatajale, vaid laiemale auditooriumile. Näiteks mitu Sirbi naistoimetajat vaatas seda huviga. TARMO TEDER
|
