Boris Kabur 15. IX 1917 – 28. I 2002

Tänapäeva maailmas jääb üha vähemaks selliseid mitmekülgseid kultuuriloojaid, kelle lahkumisel leinajatest kolleegide hulgas võib leida nii erinevate elualade esindajaid nagu kirjanikke ja füüsikuid, tõlkijaid ja konstruktoreid, orientaliste ja dietolooge. Universaalgeeniuste aeg on kuulutatud lõppenuks ja tuleviku tarbeks toodetakse pigem spetsialiste.
Ühe sellise inimese, kelle teadmisi ja tegude vilju on jagunud nimetatud ja paljudesse teistesse valdkondadesse, oleme nüüd kaotanud Boris Kaburi lahkumise läbi. Sündinud Tallinnas lihtsas töölisperes mordvalasest isa pojana ja saanud alghariduse mitmes Tallinna koolis, lõpetas Boris Kabur 1941. aastal Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna magistrikraadiga füüsikas ning jätkas samas õpinguid arstiteaduse alal. Kiindumust reaalainetesse täiendas ja tasakaalustas tema liitumine üliõpilasseltsiga Veljesto, mis lähendas Boris Kaburit humanitaariale ja kirjanduses tollal esilekerkinud arbujate vaimulaadile. Tema esimesed ametikohad – olgu siis röntgenifüüsikuna Tartus või okeanograafia ja merekalamajanduse alal Moskvas – olid aga seotud eelkõige õpituga. Boris Kaburi leiduritalenti tunnistab meie rahvale rasketel aegadel 1947 – 1954 vangilaagris konstrueeritud käsimootorsaag Dru?ba.
Boris Kaburi algupärase kirjandusliku loomingu maht ei ole suur, kuid seda märkimisväärsem. Tema 1960. aastatel kirjutatud Ropsi-näidendeid on lavastatud korduvalt ja need on leidnud sõpru mitmel maal. Samuti noortele lugejatele orienteeritud jutustusel “Kosmose rannavetes” (1966) on teedrajav tähendus eesti ulmekirjanduses. Peaauhind 1973. aastal Poznanis toimunud ulmekirjanike kokkutulekul tõi Boris Kaburile sellel alal rahvusvahelise tunnustuse. Loomupärase õpetajana oli Boris Kaburil suunav roll nii suhtlemises noortega kui ka Astrid Reinla kirjanduslikus biograafias.
Viljakas ja mitmekülgne on olnud Boris Kaburi tegevus tõlkijana: vahenduste seas peamiselt inglise, vene ja armeenia keelest rikastavad meie vaimuvara muu hulgas sellised tähtteosed nagu W. Whitmani ja E. L. Mastersi luule, H. Longfellow “Laul Haiavatast”, M. Shelley “Frankenstein ehk moodne Prometheus”, N. Wieneri “Küberneetika ja ühiskond” ja armeenia eepos “Sassuuni Davith”, eriti aga tema viimaseks suureks tööks jäänud sumeri eepos “Gilgameð” (1994). Idamaade kirjanduse teeneka tõlkijana oli Boris Kabur valitud Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi auliikmeks.
Boris Kaburi tööd ja teosed ning mälestus suureandelisest loojast, vaimurikkast alati abivalmis vestluskaaslasest jäävad meid alati saatma teel tuleviku rannavetesse. 

Eesti Kirjanike Liit
EYS Veljesto
Eesti Akadeemiline Orientaalselts