Tiidermanni katkenud lend

Tallinnas Ajaloomuuseumis on hoiul kaks vana fotoalbumit ühise nimetusega “Estonica”. Neis on fotosid XIX-XX sajandi vahetuse eestlasest, tema riietusest, igapäevaelust, töödest ning reproduktsioone teemal “Eestlase elu-olu”. Kasutajad nimetavad neid lihtsalt Tiidermanni albumiteks.

Pärnu-Jaagupi koguduse meetrikaraamatu järgi sündis Heinrich (ka Hindrik ja Hinrik) Tiidermann 30. mail 1863. aastal Suigu vallas, Tabria külas, Tõntsu talus talupidaja Jüri ja Kaie (neiuna Vridolin) Tiidermanni kuuelapselise pere eelviimase lapsena. Lapsepõlv ja noorukiiga möödusid tavapäraselt, päevi täitsid laste mängud, vallakool ja talutööd. Noormehe huvid olid siiski valdavalt humanitaarsed ja tema õnneks oli peres ka vanem vend, kellele jäi talukoht, ning nii saigi ta tegeleda sellega, mis tegelikult huvitas. Pärast vallakooli jätkas ta esialgu iseõppijana, kuni 1883. aastal õnnestus pääseda Läänemaal Kuuda õpetajate seminari, mille õppekava oli üsna esinduslik. Kahe aastaga sai stuudium lõpetatud ning läbi tiheda konkurentsi asus Tiidermann Anija vallakooli õpetajaabi kohale, millisel ta töötas 1888. aasta alguseni.
 
Piiridele püüdes
Kes varem, kes hiljem, kuid ühel ajahetkel üritab iga inimene oma elu kõrgemalt mõtestada. Keda sunnib selleks argiümbruse piiride ahistus, keda vastupidi nende piiride ähmastumine või hoopis puudumine. Oma kahekümne viiendaks eluaastaks oli Heinrich Tiidermann eluotsused teinud, mõjutusi oli vastuvõtlikul noormehel kindlasti palju, ent olulisemateks jäid siiski “Kalevipoja” ilmumine ja esmatutvus fotograafiaga. Tee unistuseni – saada elukutseliseks päevaplitnikuks, paistis esialgu väga pikk.
27. veebruaril 1888 valiti Tiidermann üheaegselt Harju-Jaani kihelkonna Peningi valla kirjutajaks ja kooliõpetajaks. See oli suur tunnustus tema senisele tööle, ka tööle iseendaga. Vaadanud kord fotograafia kui võlulaeka kaane vahelt tundmatusse, haaras see teda jäägitult.
Kapsaks uuritud saksakeelsed fotoõpikud jäid 1896. aastal lauanurgale, Tiidermann loobus õpetajakutsest ja siirdus samal aastal Tallinna vendade Kristinite ateljeesse õpipoisiks. Selleks ajaks oli ta juba osalenud 1892. aasta esimesel fotoamatööride näitusel Tallinna Börsihoones, kus ta küll auhindu ei saanud, ent tema tööteemalised fotod äratasid siiski tähelepanu. See aga võrdus Tiidermanni jaoks peapreemiaga ja ta astus ka 1895. aastal loodud Eestimaa Fotoamatööride Ühingu liikmeks.
Saabusidki aastad 1897 ja 1898, Heinrich Tiidermanni läbilöögi ja triumfi aastad korraga. Õpipoisiaja edukalt lõpetanud, omandas ta veebruaris 1897 koos Mihkel Schifferiga Tallinnas Karjavärava juures Kõrvi majas trükikoja. Selles trükiti muide ka ajakirja Uus Aeg ja Valguse kalender. Samal aastal osales ta ka teisel, nüüd juba rahvusvahelisel fotonäitusel. See peeti 1. – 16. märtsini 1897 Kanuti Gildi majas Pikal tänaval Tallinnas. Osalejaid oli nii Eestist, Venemaalt, Lätist kui ka Saksamaalt. Välja oli pandud üle 1100 foto, diapositiivi ja stereoskoopilise pildi, kokku 53 autorilt.
 
Hoolikalt seatud etnograafia
Selleks näituseks valmistus Tiidermann erilise hoolega, valis talupoegade hulgast pildistatavaid, lavastas nendega stseene nende igapäeva elust ja jäädvustas need klaasplaatidele. Valminud fotodest koostas ta 200 pildist koosneva albumi “Estonica”. Otsustades Postimehes avaldatud retsensiooni järgi, äratas just see album oma realistlike miljööjäädvustustega eestlase töödest, tööriistadest, elumajadest, rahvariietest ja muudest teemadest näitusel ülisuurt huvi. Ja see tähelepanu sai ka vääriliselt tasutud, üks näituse pronksaurahadest määrati just Tiidermanni albumile.
Ehkki Tiidermann oli eestlaste seas üks esimesi, kes sai fotonäitustel auhinnatud, polnud ta kindlasti esimene etnograafilise foto viljeleja. Eesti fotoajaloos võib kogu seda algusperioodi 1840 – 1920 nimetada ajaks, kus valitses vaid realistlik suunitlus, kus tegutsesid lisaks veel sellised tuntud eestlastest piltnikud nagu R. Sachker, J. Pääsuke, Fr. Kohtitsky jt. Kõik nad olid ju tegelikult pühendunud eestlaste elu-olu jäädvustamisele, seega sotsiaalsele fotole selle parimas mõttes.
Tiidermann eristub vaid vahest suurema auahnuse, kindlasti ka ettevõtlikkuse ja meeletu tahtega oma plaane kohe ellu viia. Ehk oli see seotud ka mingi tabamatu eelaimdusega oma elusaatuse kohta. Sellele küsimusele ei oska enam keegi vastata, kuid fakt on see, et ta saavutas ülilühikese aja jooksul palju ning ambitsioone jätkus tal veel küllaga.
23. juulil 1898 sai Tiidermann lõpuks loa avada fotoateljee, esialgu paar versta Raasiku jaamast eemal Hallingu talus. See otsus tundub ootamatu tema puhul just seetõttu, et millegipärast ei riskinud ta kohe Tallinna minna. Ent õige pea taastus endine enesekindlus ja Tiidermann kolis pealinna. Esialgu töötas ta Pärnu maanteel Treibluti majas, peagi oli ta aga omandanud fotoateljee Viru tänaval Verschbitski majas, kus varem oli asunud Kristinite ateljee ja kus ta ka ise oli õpipoisina töötanud. Lisaks Viru tänava ateljeele seadis Tiidermann teise ateljee ja fototarvete poe sisse Suur-Karja tn. 1 Heili majas.
 
Õpingud meil ja mujal
Tiidermannil oli lai haare, paraku nappis tal oskuslikku tööjõudu. Nii alustaski ta kohe kursuste korraldamist, esialgu loomulikult oma tarbeks, siis aga juba lihtsalt soovijaile ja juba tasu eest. Unarusse ei jätnud ta ka iseennast, käis õppimas nii Soomes kui Saksamaal, kusjuures Saksamaal samas W. Cronenbergi õppeasutuses, kus varem Andres Saalgi. Naasnuna reklaamis Tiidermann end juba päevapiltnik-chemigrafina, kes õpetab pilte tegema nii paberile, portselanile, puule, kivile, nahale, riidele ja klaasile, lisaks õpetab litograafiat ning tsink-, vask-, messing-, ja terasklišeede valmistamist. Tuli vaid osta tema kauplusest fotoaparaat, tasuda osavõtumaks ja prii pimik ning professionaalne õpetus olid soovija käsutuses.
Kõigele krooniks koostas ja andis Tiidermann 1898. aastal välja oma fotoõpiku “Täieline päevapildi õpetus”, mille esimesest väljaandest pole kahjuks ühtegi eksemplari säilinud. Ettekujutuse sellest saame aga 1903. aastal välja antud teise, täiendatud väljaande järgi. Selles on 84 lehekülge aparatuurist, laboratooriumist, portreteerimisest, positiivprotsessist, negatiivprotsessist koos retušeerimisega, paberi valikust ja suurendamisest, lisaks ilmutite ja kinnitite retseptid. Sellest köitest sai vähemalt kümneks aastaks tähtsaim eestikeelne fotograafiaõpik.
 
Fotograafia levitaja
XIX-XX sajandi vahetusel oli Tiidermann uhkes üksinduses ettevõtlikkuse ja populaarsuse tipus. Ta ei toonud fotograafiasse tegelikult ju mingit olulist pööret, kuid arvestades asjaolu, et tolle aja rahvuslik fotokultuur oli veel noor ja hõre, on Tiidermanni roll eesti foto ajaloos üsna oluline. Ta hoolitses selle eest, et paljudes eesti kodudes leiduks kusagil kummuti sahtlis üks fotoaparaat ja et sellega ka ümber käia osataks. Just fotograafia populariseerimine ongi Tiidermanni olulisim teene. Ja et ta edukas oli, seda näitab kas või fakt, et ta oli sunnitud 1902. aastal oma fototarvete kaupluse kolima Suur-Karja tn. kitsastest ruumidest Harju tn. 40 parun Maydelli avaramasse majja.
Eelnevale lisandub tema fanaatiline töö etnograafilise fotoga, korduvalt avaldas ta ajakirjanduses üleskutseid, kus kutsus inimesi pildistama, tasuks kolm fotot. Ja soovijaid, uudishimulikke jätkus. Need fotod koondas ta albumitesse ja annetas Provintsiaalmuuseumile Tallinnas, Õpetatud Eesti Seltsile Tartus ja kolmanda saatis isatalu pidavale vanemale vennale Jakobile. Tiidermanni fotosid on ka postkaartidena ilmunud von der Ley kirjastuselt sarjas “Estnische Typen”.
Enamik Tiidermanni fotodest on tegelikult stampfotod, kus liikumatult ühe töövõtte sisse võtnud modellid üritavad loomulikuna näida. Tardunud poos, higised pihud seisatunud hetkeks igapäevases tegevuses, silmad imestusest säramas, vahel uskumatultki tulevikku kaemas. Ent need oleme ju meie, saja aasta tagused eesti inimesed, omas kindlas ajas ja ruumis, selle ajastu kättesaadavaima tehnikaime ees ning püüame selle kõigega harjuda.
Kahju on vaid sellest, et ükski tolle aja fotograaf ei tulnud selle peale, et lasta mõnel ametivennal jäädvustada seda tavalist pildistamise protsessi. Siis näeksime vahest kindlasti, kuivõrd järjekindel on ajalugu – olid ju ka esimesed arvutid ja mobiilid sama ebamugavalt kogukad kui esimesed fotoaparaadidki. Siit ka see sunnitud tardumus vanadel fotodel.
Kogu see stamplikkus on tegelikult tänase päeva hinnang. Omas ajas oli Heinrich Tiidermann tuntuse tipul. Tal läks väga hästi, plaane oli küllaldaselt, lahedamaks eluks üüris ta endale 25 aastaks Nõmmele Mustamäe alla väikese maja idüllilise aiaga, millest ojagi läbi voolas. Aeda lasi ta ehitada uue keldri ja ühel hommikul otsustas ta valatud lae ajutised tugipostid eemaldada, lagi aga langes sisse ja mattis fotograafi. Oli 14. september 1904, Heinrich Tiidermann oli vaid neljakümne ühe aastane. 

ÜLLE LILLAK