|
|
|
Kajaka lend Ugala tiigi kaldal
A. Tehhovi Kajakas. Lavastaja Kaarin Raid. Kunstnik Loodus. Viljandi KultuurikolledA. Tehhovi Kajakas. Lavastaja Kaarin Raid. Kunstnik Loodus. Viljandi Kultuurikolledi teatrikateedri teatrikunsti Enne suurt suveteatribuumi ja kuumalainet sai etendamisküpseks värskeim Tšehhovi-tõlgendus, mille saatuseks paraku ongi jääda vaid faktiks annaalides. Viljandi kultuurikolled?i III näitlejalennu diplomilavastust Kajakas mängiti Ugalas vaid mõned korrad. Millest on kahju. Sest tegu oli ühest küljest justkui klassikalise, teisalt aga ootamatult vabameelse ja värske Tšehhovi-käsitlusega, millest võinuks osa saada hoopis suurem publikuhulk ja miks mitte ka hoopis rohkem kolleege-teatraale.Kaarin Raidile pole see esimene Tšehhovi-lavastus. Ometigi on ta oma loomingus vaid kaks korda Tšehhovi poole pöördunud, mis on mõneti üllatav, sest kuulus vene klassik võiks ju inimsuhteid lahkavale Raidile vägagi sobida. Kajakas oleks justkui traditsiooniline valik. Kuulub ju see näidend sellesse Tšehhovi teoste kuldvaramusse, mille poole esimeses järjekorras pöördutakse. Siiski polnud tegu nn. formaalse valikuga, pigem vastupidi. Raidi valiku motiivid olid nii sisulised kui pedagoogilised, millest sündis tähendusrikas, lustlikult mänguline, nooruslikult hoogne ja vaimukas lavastus. Selle Kajaka -tõlgenduse puhul ei saa üle ega ümber kunstnikutööst. Kavalehel on kunstnikuna kirjas Loodus. Ja tõepoolest, emake loodus määrab kogu lavastuse olemuse. Mitte küll nii otseselt, kui kavalehel kuulutatust välja võiks lugeda. Pigem on idee mängida Kajakat nii sees- kui väljaspool uhket, kolossina mõjuvat Viljandi teatritemplit toonud lavastusse liikuvuse ja huvitavad ruumisuhted ning ootamatult ka enese (või teatri?) iroonilise tähendusvarjundi. Milles üheks osatäitjaks jah, on siis ka loodus Ugala teatrimaja suisa idülliliselt magus ümbrus, mida on lavastuses vaimukalt ära kasutatud. Näitlejadiplomandide Kajakas justkui toonitanuks, kui teenimatult vähe on Viljandi teater oma ümbruskonnale tähelepanu osutanud. Otsekui vihjates, et teatrit võiks Viljandis otsida ja leida ka väljastpoolt punatellistest kindlusena mõjuvaid teatriseinu. Et teatrit saab teha ka teisiti, kui ainult suures 500-kohalises teatrisaalis, kus publikul võimalik pehmetesse tugitoolidesse vajuda. Ses mõttes mõjus Kajakas just Ugala kontekstis õpetliku kogemusena, pannes traditsioonilist teatrimaja hoopis uue ja värskema pilguga vaatama. Etendus algas teatri puhvetis, mida traditsioonilistel teatriõhtutel ummistab kohvitav-koogitav publik ning mis on seetõttu alati väga kitsa ja umbsena mõjunud. Enne Kajaka-kogemust poleks osanud arvatagi, et selles ruumis on teatritegemise avarust. Nagu poleks osanud mõelda sedagi, et Ugala terrass osutub nii sobivaks kohaks, kust jälgida väikese näitlejanna Niina Zaretšnaja (Anneli Rahkema) etteastet idüllilise tiigi kaldal. Ja see tormiline mäng vääris küünlaid! Minu Kajaka vaatamiskogemustest hiilgavaim ja vaimukaim lahendus. Tarmuka Niinakese rabelemine Treplevi etteantud radikaalses teatrivormis mõjus ühtaegu naljaka ja pitsitavalt kurblikuna: otsekui kõikide algajate teatrireformaatorite luigelaul. Terrassilt koos Kajaka tegelastega seda halenaljakat etteastet vaadates kadus äkki koha- ja ruumitaju ning eneselegi ootamatult näis, et publik on saanud osaks Tšehhovi näidendi aegruumis ning, üllatus-üllatus, see efekt toimis kuni etenduse lõpuni. Ka siis, kui koos näitlejate ja etendusega siirduti juba Ugala jalutussaali. Mis tõestas sedagi, et Tšehhovi õhustiku tabamiseks pole vaja alati mingisse mõisasse kolida. Just sellest stseenist alates hakkas kummalisel moel toimima lavastuse tähendustest ja paralleelidest rikas kihilisus. Korraga muutus lavastuse osaliseks nii loodus kui Ugala teatrimaja. Ja Ugala kui kunstiline nähtus teater oma viimaste aastate valude, vaevade ja rõõmudega. Ugala tähendus Viljandi kultuurielukontekstis. Ja teater laiemalt kogu Eesti tähenduses oma püüdluste, otsingute, eneseleidmiste ja kaotustega. Ja veel muidugi osatäitjad, kolled?ilõpetanud ise. Näitetrupp näis esinevat oma võimete tasemel. Ja nende mängu toetas Kaarin Raidi väga täpne psühholoogiline re?ii. Seega ei saa sugugi väita, et Kajaka võlu oli vaid väljakutsuvas ruumilahenduses, mis publiku liikuma sundis ja samas ta Tšehhovi näidendimaailma sisse sulatas. Ehkki trupis on üsna erineva näitlejatasemega noori, mõjus see ometi väga ühtlaselt toimiva ansamblina. Oli väga isikupäraseid ja huvitavaid noori näitlejaid, kellest võis veel vaid aimata nende tulevikunägu. Näha võis aga ka juba oma võimeid tunnetavaid noori tegijaid. Loomulikult oli ka kobavat algajalikkust. Kuid tervikuna mõjus kursus ühtlaselt ja koosmängu nautiva seltskonnana. Mis pani kahetsevalt mõtlema sellelegi, et kuuldavasti on vaid üks üheteistkümnest noorest saanud pakkumise professionaalselt teatrilt. Kuigi põnevaid avastamisi pakuks sellelt kursuselt kindlasti veel üsna mitu noort. Seega pakkus too suvealguse teatrielamus rohkesti mõtteainet, väljudes kaugemale Kajaka näidendimaailmast, ent jäädes samas ometigi ka täiesti tõsiseltvõetavaks Tšehhovi-tõlgenduseks. Mispuhul jääb üle tagantjärele Kaarin Raidi ja näitlejalendu vaid õnnitleda. Margot Visnap
 |
