Eesti iseseisvuse taastamise rahvuslikud ja rahvusvahelised aspektid

(Algus eelmises Sirbis.)

Taasiseseisvumise eel eraldus Eesti samm-sammult N. Liidust, seati sisse majanduspiir. Aastail 1990-1991 alustati iseseisvumist ettevalmistavate poliitiliste, majanduslike ja õiguslike reformide läbiviimist. Ülemnõukogu võttis vastu mitmeid iseseisvumist ettevalmistavaid akte: omandi-, maa-, omavalitsuse, haldusreform jm., mida õigusteadlased Rait Maruste ja Heinrich Schneider nimetavad eelkonstitutsioonilisteks aktideks. Algas üleminek turumajandusele ja väikeprivatiseerimine, loodi aktsiaseltse ja ühisettevõtteid, taastati talusid, loodi Eesti pank ja tehti ettevalmistusi oma raha emiteerimiseks. 1991. aasta augustis kujutas Eesti endast üleminekuolukorras poolriiki, mis oli palju parem stardipositsioon kui enamikul teistel impeeriumi osadel, kes peagi samuti ootamatult iseseisvaks said. Oma viimase kümne aasta kiirele arengule võlgneb Eesti tänu ka sellele eeltööle, mis tehti aastatel 1988 – 1991.
Valitsuse ja võimu legitiimsuse probleem oli Eesti sisepoliitilises võitluses tähtsal kohal. Probleemi olemus taandus küsimusele, kellel on õigus Eesti iseseisvust õigusliku järjepidevuse alusel taastada. Enamikus lääneriikides polnud Balti valitsuste legitiimsuse küsimus kõneaineks, kuigi mõned Eesti poliitikud püüdsid tüli kodust välja viia. Märtsis 1990 toimunud demokraatlike valimistega sai Eesti parlamentaarse rahvaesinduse ja valitsuse, mille komplekteerimise viis pälvis tunnustuse rahvusvaheliselt üldsuselt. Eesti NSV Ülemnõukogusse suhtuti Läänes kui Eesti elanike seaduslikku esinduskogusse. Ülemnõukogu ja valitsus hakkasid end ülal pidama kui suveräänse riigi organid, ignoreerisid keskvõimu ja NSV Liidu põhiseadust. Nii etendas Ülemnõukogu analoogilist rolli Vene Ajutise Valitsuse ajal 1917. aastal valitud Maanõukoguga. Iseseisvusreferendum suurendas Eesti valitsuse legitiimsust veelgi.
Häid suhteid Gorbatšoviga silmas pidades hoidusid lääneriigid Eesti, Läti ja Leedu uut valitsust formaalselt tunnustamast. Põhjenduseks toodi argument, et need valitsused ei kontrolli täielikult olukorda riigis, sh. riigipiiri. Mitmed lääneriigid, peamiselt Skandinaavia maad, teatasid, et Balti riikide seaduslike esindajatena tunnustatakse sealseid demokraatlikult valitud parlamente ja valitsusi. 1990. aasta mais teatas Rootsi välisminister Pierre Schori, et Rootsi peab “Eesti riigivõimu legitiimseks, kui see on tõepoolest valitud eesti rahva poolt”. 1991. aasta veebruaris tunnustasid Põhjamaad Balti riikide juhte de facto riigipeana.
Kirjanduses on eriti esile tõstetud Balti riikide iseseisvuse rahumeelset taastamist. See oli üks Balti revolutsiooni võtmeküsimusi, mis tõstis siinse vabadusliikumise renomeed demokraatliku maailma valitsuste ja avaliku arvamuse silmis. Eesti vabadusliikumine oli avatud ja vähemuste suhtes salliv, mis eriti avaldus Rahvarinde taotluses leida kompromiss eestlaste ja muulaste vahel. Selles mõttes oli Balti tee erinev paljudest teistest Ida-Euroopa paikadest, kus siis ja hiljem puhkes kodusõda ning toimusid verised etnilised kokkupõrked. Balti tee oli tsiviliseeritud tee, mis viitas ka teatava poliitilise kultuuri olemasolule. Igasugune vägivald ja jõuga ähvardamine Moskva poolt tõi Balti vabadusele uusi pooldajaid. Nii oli see veriste sündmuste puhul Vilniuses ja Riias 1991. aasta jaanuaris, nii oli see end iseseisvaks kuulutanud Leedu majandusblokaadi puhul, kui maailma avalik arvamus pöördus järsult Balti iseseisvusliikumiste kasuks. Kohati võib tunduda, et Moskva poliitilised valearvestused ja jõhkrus aitasid Balti riike rahvusvahelisel areenil rohkem kui nende endi tegevus.
Eesti välispoliitika ei lakanud anneksiooniga olemast. Seda ajasid edasi säilinud välisesindused ja pagulasorganisatsioonid. Eestis sündis välispoliitika uuesti 1988. aastal. Tinglikult võib selle algpunktiks pidada ENSV Ülemnõukogu suveräänsusdeklaratsiooni 16. novembrist, milles viitega rahvusvahelisele õigusele apelleeriti esmakordselt rahvusvahelise avalikkuse arvamusele. See pretsedenditu akt tekitas kogu maailmas sensatsiooni ja seda on mõnikord peetud Nõukogude Liidu lagunemise alguseks. Eesti välispoliitika oli pragmaatiline ja selle rõhuasetused muutusid vastavalt olukorra muutumistele. Selle peamiseks sihiks oli Eesti iseseisvusele tunnustuse nõutamine nii Idas kui Läänes. Kuidas seda eesmärki konkreetselt saavutada, selles läksid arvamused lahku. 1990. aastast alates torkab silma välispoliitikaga tegelevate isikute ja asutuste suur hulk. Nii on põhjust rääkida mitmest Eesti välispoliitikast, mis põhimõtteliselt taotlesid küll sama eesmärki.
Nõukogude välisteenistus tegi kõik, et kõrvaldada Balti probleem rahvusvaheliselt areenilt ja näidata seda NSV Liidu siseküsimusena. Moskva demarši tõttu eemaldati Baltimaade välisministrid CSCE tippnõupidamiselt Pariisis 1990. aasta novembris. Korduvatele katsetele vaatamata ei õnnestunud Eestil aastail 1990-91 Moskvaga täisväärtuslikke läbirääkimisi pidada. Idapoliitika tipphetked olid MRP õigustühiseks tunnistamine NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil 1989. aasta detsembris, Boriss Jeltsini välkvisiit Tallinna 13. jaanuaril 1991 ning tema ja Arnold Rüütli poolt allakirjutatud leping Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vastastikuse tunnustamise kohta. Jeltsinilt 24. augustil 1991 saadud tunnustus sai eeskujuks teistele riikidele. Läänepoolse välispoliitika peamine tulemus on Balti riikide rahvusvahelise õiguse subjektiks tunnistamine, vaatlejastaatus Põhjamaade Nõukogus, infobüroode avamine mitme Lääneriigi pealinnas.
Balti riikide ühtsusest, õigemini selle puudumisest on palju räägitud. Balti koostöö probleemid ei tulene nende rahvaste halvast iseloomust, nagu mõnikord väidetakse, vaid objektiivselt kujunenud asendist üksteise suhtes. Võrdsete ja samaväärsete väikeriikidena on nende võimalused üksteisele midagi pakkuda piiratud, kuid neidki võimalusi pole alati ära kasutatud. Balti kolmikliit (Balti Antant), mis asutati Genfis 1934. aastal ei etendanud mingit rolli osalisriikide julgeoleku kindlustamisel ja Balti riigid langesid Nõukogude agressiooni ohvriks ükshaaval. Okupatsioon tegi Balti rahvastest saatusekaaslased ja tugevdas Balti identiteeti rohkem kui ükski teine ajalooperiood või sündmus. Selle aluseks oli teadmine ühiselt kaotatud omariiklusest ja kuulumisest lääne kultuuripiirkonda. Omariikluse taastamisel tekkis ulatuslik koostöö Balti riikide vahel mitmesugustel tasanditel, mis näitab, et mineviku kurbadest kogemustest võeti tõsiselt õppust. 1989. aasta mais tuli kokku rahvarindeid ühendav Balti Assamblee. 1990. aasta mais renoveeriti 1934. aasta üksmeele ja koostöö leping ning moodustati Eesti, Läti ja Leedu riigipeast Balti Riikide Nõukogu, millest sai keskne Balti rahvaste ühistahet maailmale kuulutav institutsioon.
Balti riikide taasiseseisvumise tegid üldse võimalikuks kommunismi globaalne kriis ja Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemine, Lääne võit külmas sõjas. Mis puutub aga konkreetselt vabaduse kättevõitmisse ja riikluse taastamisse, siis kuulub prioriteetne osa selles Balti rahvastele endile, rahvusvaheline tegur on siin teisejärguline.
Huvitav on jälgida, kuidas nähti iseseisva Eesti mõttelist asendit ja kohta enne iseseisvumist. Ärkamine ja Laulev revolutsioon lõi uusi enesekohaseid müüte ja reanimeeris vanu. Euroopa, Põhjala, Baltoskandia, sild Ida ja Lääne vahel – need kõik olid esimese iseseisvusaja regionaalsed identiteedid, mis nüüd taas teadvustusid. Euroopa oli võimas metafoor, mida innukalt kasutas välisminister Lennart Meri, rõhutades eestlaste põlist kuulumist Euroopasse ja sinna tagasipöördumist. Rahvarinne soovis Baltikumi ja Läänemerd näha “tuumavaba Põhjala osana”. Rahvarinde valimisplatvormis (okt. 1989) oli kaugema sihina fikseeritud “demilitariseeritud ja neutraalne Baltoskandia”. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei programmis (1989) kõneldi Eestist kui neutraalsest blokivälisest riigist. 1990. aastal pooldas Eesti Komitee rahu-, neutraliteedi- ja koostöölepingu sõlmimist NSV Liiduga. Näeme, et Eestit sooviti näha neutraalse ja blokivälise riigina. Niisugune seisukoht demonstreeris soovi distantseeruda bipolaarsest maailmast ja eeldas sõjalis-poliitiliste blokkide, milledest sooviti eemale jääda, edasikestmist. Tähelepandav on analoogia esimese iseseisvusaja lõpuga, mil Balti riigid kuulutasid end 1938. aastal neutraalseks. Toona polnud niisugusel rahvusvaheliselt tunnustamata neutraliteedil mingit tegelikku väärtust.
Eesti poliitikud on hiljem märkinud oma tähelepanuväärset rolli ja osavust NSV Liidu lagundamisel. Sellega tuleb nõustuda. Rahvarinne kui esimene legaalne opositsiooniline massiliikumine ja ENSV ÜN suveräänsusdeklaratsioon olid tõepoolest eeskujuks teistele nn. liiduvabariikidele. Seda tunti ka Moskvas, kus konservatiivsed poliitikud ja pressiväljaanded pidevalt materdasid ja ähvardasid Balti natsionaliste. Siseimpeeriumi lagundamine mõjutas muidugi otseselt ka Ida-Euroopa protsesse, kus kommunistlikud re?iimid varisesid üksteise järel kokku 1989. aasta sügisel. See omakorda andis impulsi iseseisvusliikumisele Baltimail.
See, mis toimus Baltimaades kümme aastat tagasi, polnud üksnes kaotatud iseseisvuse taastamine. Laiemas mõttes oli see demokraatlik, rahvuslik ja antikommunistlik revolutsioon, millega kaasnes iseseisvuse redefineerimine, ühiskonnatüübi vahetus, tagasipöördumine mitte üksnes Euroopasse, vaid ka sisenemine uude globaalsesse postkommunistlikku maailma.

TOOMAS KARJAHÄRM

Kasutatud kirjandus
Åhlander, D. Mäng Baltikumi pärast. Tallinn, 1993.
Beschloss, M. R., Talbott, S. Auf hoechster Ebene. Das Ende des kalten Krieges und die Geheimdiplomatie der Supermachte (1989–1991). Düsseldorf, 1993.
Kuusmann, E., Vares, P. Eesti rahvusvahelised suhted ja Balti küsimus. – Eesti Kroonika 1992. Tallinn, 1992, lk. 4 – 16.
Lauristin, M., Vihalemm, P. (eds.). Return to the Western World. Cultural and Political Perspectives on the Estonian Post-Communist Transition. Tartu University Press, 1997.
Palk, P. Eesti taasiseseisvumine ja rahvusvahelised suhted. Magistritöö. Tallinna Pedagoogikaülikool. Tallinn, 1997.
Pärnaste, E. (koost. ja toim.). Eesti Kongress. Siis ja praegu. Tallinn, 2000.
Raun, T. Estonia: Independence Redefined. – New States, New Politics: Building the Post-Soviet Nations. Cambridge University Press, 1997, lk. 404 – 433.
Rüütel, A. Eesti ja maailm. – Eesti uue aastatuhande lävel. Väikerahva võimalused ja valikud. Koost. E. Rääts. Tallinn, 2000, 77 – 86.
Taagepera, R. Estonia: Return to Independence. Westview Press, 1993.
Vares, P., Kuusmann, E. Eesti Vabariik rahvusvahelistes suhetes ja Balti küsimus aastal 1990. – Eesti Kroonika 1990. Tallinn, 1991, lk. 5 – 23.