Fagira valemid

Juku-Kalle Raid, Jan Kaus, Fagira D Morti, Kalju Kruusa, Õigem valem. Tallinn 2000. 96 lk. 
Fagira D Morti, Normaalsuse etalon. Tallinn 2001. 64 lk.

14.jpg (18638 bytes)

Fagira D Morti (Margit Adorf)

XX sajandi lõppkümnend ei vääristanud eesti luulet oluliselt. Pärast Doris Karevat algab “vähemate luuletajate” (ld. poetae minores) ajastu, kus tooni annavad autorid, keda hiljem leitakse veel ainult omaaegsetest antoloogiatest. Vabal tahtel, just nagu enesekaitseks, lähevadki nad trükki kollektiivselt, värsivihiku või koguni -kaardipakina. Luules askeldab päkapikkude generatsioon, kes suudab üht-teist loovutada päeva- või nädalalehe luulenurka, aga ei valitse Suurt Sõna.
2000. aasta augustis esitles autorite rühm Õigem Valem omanimelist nelikkogu (ÕV), midagi kunagise “Närvitrüki” laadset, aga esinduslikumas, kapitalistlikumas väljaandes. Aasta hiljem tuli üks mullustest, Fagira D Morti välja oma esmikuga “Normaalsuse etalon” (NE).
Vist kannustas säärast sammu iseseisvuse suunas õige äratunne, et kambaga, omapoiste väerinnas pealeminek ei ole kuulsakssaamise “õigem valem”. Ühistunnustusest jääb väheks (see kantakse kolhoosikontole). Vaja on emantsipeeruda.
Niisuguses arusaamas on Fagira D Morti nüüd oma rajale pööranud. Kuid ilmselt vajab ta iseseisvumise teele kaasa valgustust Gauguini küsimustes: “Kust me tuleme? Kus me oleme? Kuhu me läheme?” Püüdkem vastused välja lugeda tema luulest nois kahes kogus.
 
Pidulikkuse imperatiiv
Kunst sündis pidustustest, pidulikkus jääb kunsti sünnimärgiks. Argisus ei anna kunsti. Pidulikkus on ka Suure Luule põhitunnus.
Pidulikkusevastasusest võrsus modernism, mis tassis näitusesaalidesse ehitusprahi, olmejäätmed ja sanitaartehnika. Aga risuhunnik galerii parketil või pissuaar muuseumisaalis ei ole ei pidulik ega ka kunst – isegi kui sellele võib omistada muid väärtusi peale kunstilise.

14.jpg (18638 bytes)

Marcel Duchamp. Purskkaev, 1917/64.
  
Modernismi valem
Modernistlik rõhutatud argisus, madalus ja määrdunus vaatab vastu juba “Õigema valemi” kritselduste ja plärakatega kaanelt. Pidulikkusvastasuse poolest on ka “Õigema valemi” autorkond tüüpiliselt modernistlik.
Juku-Kalle Raid kuulub hingelt pigem proleetide kui poeetide hulka. Ta kummardab värsistama aguliolmet:
 
Nagu abikaasa õudhommikuses unenäos:
Ma sulle poest õlut ei saanud,
aga see-eest tõin kakskend kreemikooki.
(ÕV, 8)
 
Ent mõnikord lööb temagi lugejal hinge rindu kinni ehmatavalt võimas dekadentlik kujund:
 
Kuumus kui kurjus krabistab põõsas…
(ÕV, 9)
 
… nagu vaasi sees kummel kui vesi on vaasis
ja põhjani tume,
või nagu kummelid toas, kus on umbne,
ent lõhnav ja sume.
(ÕV, 10)
 
– Siit helgib luule! (Nagu kirjutas Balzac “Tundmatus meistriteoses”: “Astudes lähemale märkasid nad lõuendi ühes nurgas osakest paljast jalast... “Selle all peitub naine!” hüüatas Porbus...””)
Läbinisti proletaarne, agullikult räpane on Jan Kausi eluvaade:
 
Koridoris tuli ei põle.
Soe vesi on ära.
Radiaatoritest õhkab
jääkristalle.
Prussakate miiting köögiseinal.
 
Kuulen püssipauke
naabermaja ees.
Hingan kergendatult.
(ÕV, 38)
 
Pidulikkuseta argisus kolistab Kalju Kruusa luules:
 
kobades ukse kallal
mis ei olegi uksi
aiman et kolistamas
koridoris olen üksi
(ÕV, 77)
 
Aga korraga leiduvad keset üht tema pikka teksti read, mis reedavad inspiratsiooni puudutust:
 
… näha seda lobeeliakorvi räästakonksu otsas
kiikumas, taustaks puud. näha kahisemas seda kastanit ja
neid viirpuid, ees lillekorvist laik. lipsata verandasohvalt
sokkis jalu murule, vaatamaks, mis sääl teisel pool toa-
nurka kolksatas. näha valgust nirisemas poolsajandi-
vanuste viljapuude vyradest.
(ÕV, 88)
 
– Siitki paistab luule! Il y a une femme, s’écria Porbus.
Ka Fagira D Mortil on “Õigemas valemis” värsse, mida lugenult tahaks käsi ja silmi pesta:
 
Viin, sogane, rasvases joogiklaasis, on
ootaja näkku kirjutatud tänu…
(ÕV, 60)
 
Kuid tema valab proletaarset argisust enamasti pokaalide saledasse vormi (mida me tsitaatides reprodutseerida paraku ei saa). Säärases “eluläheduslikus salonglikkuses” ilmneb kõige tungivamalt, et kasimatus on pelk poos, et Fagira D Morti luule pole mitte mudas püherdamine, vaid “mängud mudaga”, kibe eneseiroonia ning isegi enesealandus:
 
Piidlen sind salamisi, mullase mekiga
tolm huulil. Mõtlen su sõnule valu
kaunidusest. Kingin sulle kogu
maailma ilu! Ha-ha-ha!
(ÕV, 61)
 
Nonde proletaarlasi etendavate noorte näitejuhina toimib ilmselt Juku-Kalle Raid, modernistlike kaltsakharitlaste ajalehe KesKus peatoimetaja.
 
Kirjandus või ajakirjandus
“Õigem valem” näitab selgesti, et just pidulikkus on see, mis sõnade vallas eristab kirjandust ajakirjandusest.
Luule tavapärane jaotus lüüriliseks, eepiliseks ja lüroeepiliseks siin tööriistana ei kõlba. Kolleeg Arne Merilai seab säärase kolmikliigituse niikuinii kahtluse alla, nähes lüroeepikas luule “ürgmuna”, mitte “pesamuna”. Ilmselt teeb ta seda XX sajandi teise poole modernistliku luule survel. Toda materjali mõtestamaks on veelgi õigem “lüürikast”, “eepikast” ja “lüroeepikast” üldse loobuda ning eristada Suurt Luulet ja väikest luulet.
Suur Luule käib meie ees, “noor ja majesteetlik”, väike sörgib sündmuste sabas nagu värske ajaleht. Väike luule kirjeldab argiseid “pildikesi minu elust”, Suure Luule taga on Suur Kogemus – jumalik säde, muusa tiivapuudutus või inspiratsioon, mis loob põrmus inimesest luuletaja. Kui inspiratsiooni hingust tunda pole, siis ei erine luuletekst ajaleheartiklist. Meenub, et Ossip Mandelštami ema ei lubanud mitte kunagi ajalehte klaverile panna. Kunsti altarile ei asetata artikleid!
 
Luule või protokoll
Pidulikkus on autorihoiakuna tahteakt. Lõdvalt võib lasta laulu leigel ojal siriseda igaüks, Suurel Luulel aga on sirge ja särav selgroog. “Uuselulähedus” eritab vaid hallikaspruuni värvi. Kultuur aga kujutab endast kiirgavat vastupanu mandumisele.
Argist luulet eristab pidulikust luulest “ajakirjanduslik mõtteviis” ning “ajakirjanduslik tundelaad”, repotaa?likkus, kommentaarsus, publitsistlik raisonnement, kust vahetu tundmuse asemel leiame autori ülevaate, kokkuvõtte, informatsiooni oma tundmusest.
Reportaa?lik luule laseb autoril kommenteerida oma mõtiskelu, tundeid ning isegi rääkimist. Seal valdavad psüühilisi protsesse ja vaimseid tegevusi tähistavad sõnad.
Juku-Kalle Raid raporteerib riburada: ütlen, räägin, seletan, kõnelen, vestlen, loen, kirjutan, mõtlen, näen, vaatan, tunnen, kuulen, kahtlen, alustan, leian, tahan. Tema looming pakub nende tegevuste protokolli, mitte tulemust:
 
Ma ei tea, kas tohiks sõna “määramatu”
asemel öelda “päratu”?
(ÕV, 13)
 
– No mis ta siis enne välja ei mõtelnud? Just nagu tühja-tähja mitteteadmisel oleks mingi iseväärtus!
Kalju Kruusa luulet rägastavad protokollilised vaatan, ütlen, tunnen, aiman, pärin, mõtlen, meenutan, avaldan, tunnen, meelisklen, kuulan, küsin, pean silmas, näen, taban. Tema harrastab “Õigemas valemis” ka kõige varjamatumat värssajakirjandust. Luulendatud olmeseikade hulgast nopin ühe näite:
 
Ronin aina
kyrgemale ja kyrgemale oma elevandiluutornis. Saabub
suvi ja troopiline ööpimedus haigutab mulle oma hamba-
pasta-hingust…
(ÕV, 75)
 
– See pole luule, see on luuletamise protokoll. Luuletamaks vajatakse annet, reportaa?i tarbeks piisab montaa?ivilumusest.
Eriti selgelt raporteerib Fagira D Morti:
 
Inimesed on viisakad.
Mina olen viisakas…
(ÕV, 58)
 
Ma olen tappa tahtnud end küll mitmeil aastail.
Kord surm mind lihtsalt oma lõplikkuses paelus
(mind köitsid tema aimamatud teed), siis pisut
hiljem, puudu jäi mul ilust, veel hiljem jõust ja
jalgealusest ja toest. Eks armastustki nappis.
(ÕV, 59)
 
Esimest korda kohtasin sind Vaikuse tänaval. Sa mõtlesid,
et ma elan seal? Ma ei ütelnud midagi.
 
Teine kord nägin sind Koidu ja Videviku nurgal.
(ÕV, 70)
 
“Normaalsuse etalonist” leiab järjepannu ütlemist ja mõtlemist, teadmist ja taipamist:
 
Vale. Valemaütlen. (NE, 9)
 
Oota pisutmapüüan veel mõtelda pisutveel (NE, 10)
 
ma tean küll misseeon. (NE, 11)
 
küsigemukäest kaua olenmasiin oldma ei teaisegi (NE, 13)
 
… Eiei-
maeitahaks maisenäenküll sest
midasa näidatatahad?
(NE, 14)
 
nägitenüüd tatuli taonsiin võtankinni ta kaelast (NE, 15)
 
– See pole luule, see on kommentaar. Luule on Tegu ise, mitte referaat.
Piltlikult: nood noorharitlased “ei koo mitte sukka, vaid kudumist”. Neid ei seo luuletamisega mitte psühholoogia, vaid värsitehnika. Juku-Kalle Raid tunnistab lausa semperlikult:
 
(Lõpp on sama igav nagu algus,
riimi pärast: sama on ka silm).
(ÕV, 24)
 
Fagira D Morti vigurvärsid näitavad end samuti suuresti vormi toel, mitte hinge sunnil.
“Õigema valemi” rahvas etendab “mõtlejaid” (Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen publitsistlikus tähenduses) ja selle mängu juht on ilmselt Fagira D Morti, filoloogiliselt tundlikem seal ajakirjanike seltskonnas.
 
 
Luuletus või sketš
Suures Luules sündiv “lüüriline situatsioon” väändub publitsistlikus luules paratamatult olmesketšiks. Siia ?anri liigituvad kõige sujuvamalt Jan Kausi meelejahutaja-killud:
 
- SA OLED HULLUKS LÄINUD!
- Sa oled vallandatud!
(ÕV, 45)
 
TA EI TÖÖTA ENAM SIIN.
Aga sööb küll.
(ÕV, 46)
 
Kalju Kruusa esitab oma lahja versiooni Cocteau’ “Inimese häälest”:
 
telefon heliseb
tystan toru
 
halloo - - -
(mitte midagi)
(ÕV, 84)
 
?anr tipneb Fagira D Morti lialaatslikus estraadinumbris “Ma olen viiskümmend täis!” (NE, 7), mida kaasvalemlased etlesidki raamatu esitelul ööklubis Spirit.
Kummati tundub just Fagira D Mortis peituvat jõudu tõusta üle pilapala piiri ja küündida kunsti kõrgusse:
 
… Loid
olen, loid sinu sõnust.
Ramb olen, ramb, ega hooli
enam joosta su kannul kui koer.
(ÕV, 68)
 
– Neist värssidest kumab medeialikku mõõdet!
 
 
Inventuur
Ilma modernistliku proletaarsuseta ja filologismita jääb Fagira D Morti luulest alles ehmatav koolitüdrukulüürika:
 
Südametest –
Ma olen nende ori.
 
Kas
kolm on kohtuseadus?
(NE, 8)
 
Liig vara ma jätsin Sind
jumalaga.
Ühe hetke eest
tahaksin anda ma
kõik nüüd.
Liig vara ma jätsin Sind
jumalaga…
Üks hetk…
Ma vist tapaksin Su.
(NE, 51)
 
Seda lapselikkust või isegi lapsikust püüab katta ja matta valjuhäälne dekadentsi kuulutus:
 
Jaheduses jalutas daame,
kõik riietunud öömusta,
dekolteed sügavamad kui
põhjatu kuristik…
(ÕV, 65)
 
– Aga neidki ridu ei kirjuta ju mitte säärane daam mustas, vaid akna taga sakste pitspalli piidlev ja šampanjast unistav agulitüdruk.
“Normaalsuse etaloni” autor püüab oma siirust, intonatsiooni rabelust edastada kokku-lahkukirjutuse õigekirja eirates. Kummati ei piisa ka sellest isikupäraks, sest nii lihtne vormivõte pole omastatav, seda on kasutatud enne Fagira D Mortit (Jaak Põldmäe arvas kunagi, et tsesuurgi tekkinud kogeluspausidest), seda võib igaüks kasutada ka pärast Fagira D Mortit ja paremini kui tema.
“Normaalsuse etaloni” lugedes on raske leida vastust, mispoolest nood luuletused on paratamatud. Nad on juhuslikud, nad ei pea olemas olema, nii nagu ei pea olemas olema tänast ajalehte – küll homme tehakse uus! (Sedasama tuleb nentida Kaur Kenderi reportaa?romaani “Ebanormaalne” kohta, millega Fagira D Morti “Normaalsuse etalon” satub lähestikku nii pealkirjalt ja vaimult kui ka ilmumisajalt ja kunstiliselt kaalult.)
 
 
Hülga nad!
Modernism on Fagira D Mortile pealesurutud: “Normaalsuse etaloni” kaanekujundus ja tiitelleht meenutavad vägisi Endel Sõgla raamatut “Revolutsioon ja kirjandus” (1972).

14.jpg (18638 bytes)

 Heino Kersna. Endel Sõgla
“Revolutsiooni ja kirjanduse” ümbris, 1972.

14.jpg (18638 bytes)

Andro Küün. Fagira D Morti
“Normaalsuse etaloni” tiitelleht, 2001.
  
“Normaalsuse etaloni” sisekujunduse modernistlikest vinjettidest (à la Cocteau, Eisenstein, García Lorca, Ado Vabbe, hiljem veel Indrek Hirv) arvasid tegijad vist, et säärases stiilis illustratsioonid on garanteeritult kunst. Aga modernismi tabas leedi Markby ennustus: “Pole midagi ohtlikumat kui olla moodne, sest nii pannakse end ohtu osutuda ühel päeval lootusetult vanamoodsaks.” Modernism on XXI sajandiks minetanud oma alusliku esteetilise kvaliteedi – huvitavuse. Temaga pole enam mitte midagi peale hakata.

14.jpg (18638 bytes)

 Jan Kaus.
Fagira D Morti “
Normaalsuse etaloni”
vinjett, 2001

14.jpg (18638 bytes)

Ado Vabbe. 
Taevased ratsanikud, 1917.
 

Modernismist tuleks eemalduda kui luitunud ja liisunud minevikust. Ka publitsistika referatiivsuses pole Suurel Luulel kohta. Fagira D Morti lähim ülesanne on niisiis leida kolmas tee. Veel ei ole võimalik vaadelda tema luulet omaette nähtusena – emantsipatsioon alles käib. “Normaalsuse etaloni” formaatki on veel sama kui “Õigemal valemil”. Aga lahku ta sellest seltskonnast lööma peaks, et jõuda omaenda autoriisiksuse formaati – õigesse ja normaalsesse! Võib-olla isegi juba Margit Adorfi nime all.

LINNAR PRIIMÄGI

Sajandivahetuse eesti luule poeetikast

Linnar Priimägi
. Ehtsuse poeetika. [Andres Noormets. Siesta oktoobris.] Kultuurileht 07.04.1995.
Linnar Priimägi. Kadunud originaal. [Doris Kareva. Hingring.] Looming 1997, nr. 12, lk. 1709-1710.
Linnar Priimägi. Lüürika publitsistikas. [Andres Langemets. Lüroeepika.] Eesti Päevaleht 13.03.1998.
Linnar Priimägi. Ainult iseendast. [Indrek Hirv. Pärlhall.] Looming 1998, nr. 12, lk. 1911-1912.
Linnar Priimägi. Imagoloogiline etüüd. [François Serpent. Valgete kaantega raamat.] Looming 2000, nr. 10, lk. 1575-1581.