Vabadus, vallutus ja tekst
Sissejuhatus postkoloniaalsesse mõtlemisse

/---/ Kas teate, mille üle inglased uhked on? Kas teate, mis on uhkeim ütlus, mida võib ühe inglase suust eales kuulda?
Merede valitseja. Ta merikülmad silmad vaatasid tühjale lahele: ajalugu on süüdi: minu ja minu sõnade pärast, ilma vihkamiseta.
– See, et ta impeeriumi kohal, lausus Stephen, ei lähe päike kunagi looja. /---/

James Joyce, Ulysses (Tlk. M. Väljataga)

Nüüd kirjutasid Tartu sakslased tallinlastele, et püüelgu nad kõige agarusega Rootsi ikkest valla pääseda, mida tartlased nendele südamest soovivad. Siin tahtsid pimedad nägijaid juhtida. Sest tartlased ise olid koormatud moskoviidi ikke ja ülemäära raske orjusega ja neil oleks õiglaselt Jumalalt tulnud paluda mitte muud paremat maailmas kui kristlikku iket, mille all tallinlased olid.

Balthasar Russow, Liivimaa kroonika, Tartu kiri Tallinnale 1570.

Mõiste olemus
Mõiste, midagi piiritlev, raamistav ja kehtestav keelelise väljenduse ?anr, esindab autoritaarset ja ka pedagoogilist jõudu. Ühe kõige äärmuslikuma näite leiame G. Orwelli romaanist, antiutoopiast “1984”, kus autoritaarne re?iim defineerib üht mõistet selle vastandmõiste kaudu: “Sõda on rahu. Vabadus on orjus. Teadmatus on jõud.” Küll vaidluse objekt, on mõiste eesmärgiks ometi saada iseendast mõistetavaks, suveräänseks ja ainukeseks mõõduks, tõeks. Mõiste mõõt on usaldusväärsus. Kuidas selline usaldusväärsus tekib? See luuakse erineva sotsiaalse tegevuse ja praktika kaudu.
Tõe ja võimu vahekorda uurinud M. Foucault’ tööde üks keskseid on diskursuse mõiste. Mõisted kohandatakse ühtseks diskursuseks ning asutakse sellega maailma tõeliselt, teinekord ka hindavalt kirjeldama. Diskursiivsus annab mõistetele ja tekstidele usaldusväärsuse. Igasugune väljendus ja teadmine peab olema kooskõlas “tõega”. Terane Foucault’ lugeja ja postkolonialistliku paradigma üks algatajaid Edward Said väljendub oma krestomaatilises raamatus “Orientalism” nõnda: “Kui tekst püüab sisaldada teadmisi millestki tegelikust ja kui ta on tekkinud äsjakirjeldatutega sarnastel asjaoludel, siis ei ole teda lihtne tähele panemata jätta. Teda peetakse asjatundlikuks. Talle võib lisanduda akadeemikute, ametiasutuste ja valitsuse autoriteet, ümbritsedes teda veel suurema prestii?iga, kui ta praktiline edu seda õigustaks. Mis aga kõige tähtsam, niisugused tekstid võivad lisaks teadmisele luua ka sedasama reaalsust, mida nad näivad kirjeldavat. Ajapikku loob niisugune teadmine ja reaalsus traditsiooni või, nagu Michel Foucault seda nimetab, diskursuse, mille raames loodud tekstide eest ei vastuta tegelikult enam mitte antud algupärase autori, vaid traditsiooni materiaalne olemasolu või kaalukus.” (Vt. Vikerkaar 1993, nr. 3.)
Kõike seda oleks ehk alustuseks hädatarvilik silmas pidada, sest postkolonialistlik kriitika alustab kõigepealt vanade definitsioonide ja mõistesisude ümberkirjutamisega.
 
Mõisted
Sõna “kolonialism” on ladina keele pärand. Väljend colonia tähendab asundust, eluaset, peatuspaika. Täpsemas ja algupärases tähenduses, ajaloolise praktikaga seotuna, osutas sõna mõnel teisel maal elavatele roomlastele, kes ometi säilitasid oma kodakondsuse. II saj. p. Kr. ulatus Rooma impeerium ju Armeeniast Atlandini ja nii seati ennast rahulikult elama väga erinevatel ajaloolistel territooriumidel. Definitsioonide kirjutussuund on vertikaalne, ülevalt alla, st. väljendite tähendus kinnistatakse oma maalt, metropolist lähtuvate ideede ja hoiakute valguses. Näiteks selline kolonialismi selgitus: koloonia kui grupp inimesi, kes on end sisse seadnud uues kohas, uus moodustuv kogukond aga on ühenduses oma kodumaaga. Seletused vaikivad siivsalt võimalikust elanikkonnast ja kultuurist, mis võis eksisteerida enne “uute” asukate sissekolimist. Uus territoorium ei pruugi olla sugugi uus või asustamata ja ühiskonna moodustamise protsess võib toimuda mitte just väga rahumeelsel teel. Aga mis tahes osutused domineerimisele ja vallutuslikkusele puuduvad. Definitsioonide üheplaanilisusest õhkab n.-ö. diskursiivset uhkust. Selle näiteks üks sümbolsituatsioon kirjandusest: ainus suurem lisandus, mille Shakespeare tegi oma ajaloolist laevahukulugu värsis kirjeldavas teoses “Torm”, on lihtne viide sellele, et saar oli asustatud juba enne Prospero saabumist. See on klassikaline koloniaalse kokkupõrke allegooria.
Prospero kirjeldab olukorda saarel just selliste ülbete sõnadega: “/---/ Saarel siis/ veel polnud peale tähnilise värdja,/ kes nõial sündis siin, muud inimest/ auks-ehteks.” Või järgmine lõik, mis kirjeldab Calibani, cannibali anagramm muuseas, õpetamist: “Ilge ori,/ kel märki ei jää külge headusest/ ja kes võid kõike kurja: õpetasin/ sind rääkima, sest hale hakkas. Teada/ said üht kui teist mult iga tund. Ei mõistnud/ sa mõelda, metslane, vaid lalisesid/ kui loom, – su tahtmistele andsin sõnad/ et mõista võidi neid.” (Tlk. G. Meri.)
Tagasi lähiajalukku. Aktiivse kolonialismipoliitika lõppemine XX sajandi teisel poolel loob uue lähenemisnurga endiste Euroopa kolooniate käsitlemisel. Tekib võimalus vaadata ka diskursuse äärealadele, hääle ja kanali leiavad seni marginaalsed grupid ja vaikinud subjektid.
Näiteks järgmine selgitus teeb nähtavaks ka situatsiooni teise osapoole: Kogukonna moodustamise protsess uuel maal tähendas paratamatult seal varem eksisteerinud kogukondade ümberkujundamist või re- formimist, mis seisnes laiahaardelises erinevate ühiskondlike praktikate rakendamises. Nagu näiteks kaubanduses, samas rüüstamises-röövimises, läbirääkimispraktikas, genotsiidis, sõjapidamises ja mässulisuses. Sellised ühiskondlikud vahekorrad kehtestati erinevate kirjutuste abil: näiteks avalikud ja isiklikud ülestähendused, kirjad, äridokumendid, valitsuse määrused, ilukirjandus ja teaduslik kirjandus.
Postkolonialismi mõiste ja vastava eri maade kogemuse piiritlemiseks kasutatakse mitmesuguseid seletusi. Terminit ei ole tegelikult võimalik kasutada ühetähenduslikuna.
Eesliide “post” viitab järgnevusele kahel viisil: ajalises tähenduses ja ideoloogilises tähenduses. Ajaline tähendus seostub lihtsalt lineaarse ajavooluga, osutusega pärast mingi perioodi lõppu algavale uuele ajastule. Ideoloogilises tähenduses seostub postkoloniaalsus osa ühiskondlik-kultuuriliste mõjude väljatõrjumisega, neist vabanemisega. Kriitikud on tegelenud just selle post-liite teise võimalusega: uurinud ja mõtestanud tekkinud uut kultuurilist situatsiooni. Samas viidatakse ka sellele, et jutt kolonialismi kadumisest on enneaegne. Territooriumi võib kirjeldada üheaegselt postkoloniaalsena (st. et maa on formaalselt iseseisvunud), ja ka neokoloniaalsena (st. maa on jäänud kas majanduslikult või ka kultuuriliselt sõltuvaks). See on nn. esimese ja kolmanda maailma majanduslik ja kultuuriline ebavõrdsus, ühele poole kalduolek. Globaliseeruvas maailmas on nende neokolonialistlike suhete väljaselgitamine ja neile hinnangu andmine keeruline ja kannatlikkust nõudev töö.
Ka postkolonialismi ajaline piiritlemine ei pruugi olla sugugi ühetähenduslik. Eri maad vabanevad koloniaalsüsteemist eri sajanditel ja XX aastasaja eri kümnenditel. Probleem on ka selles, et eri koloniaalpoliitikad kasutasid eri vallutus- ja valitsuspõhimõtteid. Näiteks Ameerikas, Austraalias ja Lõuna-Aafrikas moodustati valgetest asukatest oma sõltumatud rahvused, siis paljudes maades kukutas pärisasukate populatsioon oma Euroopa valitsejate re?iimi. Kui mitmete ühiskondade puhul võib kolonialismile viidata kui kindlale ajalooperioodile, siis teisel puhul põhjustas see hoopis radikaalsemaid ja keerulisemaid sotsiaalse struktuuri nihkeid. Paljud kolooniad muutusid nn. segaühiskondadeks, kus koloniaalperioodi kestel valgete ehk kreoolide ja mestiitsidena sündinud asukad domineerivad kohaliku töötava elanikkonna hulgas. Siit tuleneb ka hübriidsuse mõiste, mille all peetakse silmas segunenud rahvuste keerulist sisemist hierarhiat. Sealhulgas ka keele ja kultuuri eripära ja selle hübriidset olemust.

Postkolonialismi mõistet võib niisiis kirjeldada kahesuunaliselt. 1) kui peame silmas vaieldavat ajalist perioodi, mida iseloomustab lääne majanduse ja kultuuri domineerimine nn. kolmanda maailma maade ühiskondlikus reaalsuses ja 2) uurimisvaldkonda, mis on omakorda lõhestunud paljudeks rivaalitsevateks teoreetilisteks koolkondadeks.
 
2. Postkoloniaalsed uuringud
Postkoloniaalsete uuringute ala, samuti feminismi, seksuaalsuse uuringute ja afroameerika uuringute ühisnimetajana kasutatakse ka uushumanitaaria terminit. Kõigi nende kriitiliste diskursuste iseloomulikuks jooneks on tugev interdistsiplinaarsus. Oma kriitilistes lähtealustes on ka postkoloniaalsed uuringud seotud prantsuse poststrukturalistide teadusliku programmiga. Maailm on tekstide galaktika ja kogu teadmine on tekstuaalne teadmine. Lihtsalt öeldes – uuritakse, kuidas tekstid meile midagi tähendavad, meile mõjuvad, mitte mida need tekstid tähendavad. Kui poleks Derrida, Lacani ja Foucault’ poolt 60ndatel – 70ndatel kasutusele toodud meetodeid ja mõisteaparaati, oleks ka postkolonialismi pale hoopis teistsugune. Sellesse valdkonda hõlmatakse enamik uue humanitaaria ja kirjanduse käsitlemisel kasutatavaid termineid: sugu (gender), teine, diskursus, ideoloogia jne. Kuna enamik sellele kriitilisele käsitlusele alusepanijatest on sündinud ja õppinud endistes koloniaalmaades, siis sellega on põhjendatavad ka need keerulised, võõrapärased ja naljakad, aga tahaks loota, et mitte usaldamatust tekitavad nimed.
 
Edward Said, Palestiina päritolu Ameerika õpetlane, avab postkoloniaalsete uuringute välja oma 1978. aastal ilmunud raamatuga “Orientalism”. Ta nimetab orientalismi “suurimaks kõikidest narratiividest”, mis ühendab endas lääne teadmised ja imperialismi. Ta väidab, et samal ajal kui prantslased ja inglased järjest laiendasid oma koloniaalvaldusi, luuakse sellega samaaegselt ka üldist suhtumist koloniseeritavatesse. Nii kirjanduses kui teaduses esitatakse pärismaalast kui alluvat, kõlbeliselt rikutut, irratsionaalselt käituvat lapselikku indiviidi kui Teist. Sellisena mõistetud orientalismi võib välja lugeda näit XX sajandi alguse inglise kirjanike Kiplingi, Forsteri ja Conradi romaanidest, aga ka varasemate autorite tekstidest. “Tegelikult ei oleks imperialismita euroopa romaani olemaski,” kirjutab ta. Keele- ja tekstikäsitluse poolest erineb Said postkolonialismi nn. derridalikust suunast. Tema arvates pole need puhtalt keelelised universumid, millel puudub igasugune side aktuaalse maailmaga. Tekstid on tihedalt aktuaalse maailmaga seotud, nad on sügavalt maailma kuuluvad, sest nende kasutamine ja efektiivsus on omakorda seotud “omamise, autoriteedi, võimu ja jõu maksmapanemisega”.
 
Gayatri Chakravorty Spivak, india feminist, Derrida tõlkija on postkolonialistliku kriitika üks vastuolulisemaid esindajaid. Ta võitleb nn. “hegemoonilise historiograafia” vastu. Tema arvates jätkub India ajalookirjutuses Briti kolonisaatorite poolt kasutatud jätkuvusele ja homogeensusele suunatud stiil. Tema püüdeks on dekonstrueerida ja lõhkuda selline kriitilis-ajalooline käsitlus. Spivak nagu tema suur eeskuju ja ka oponent Derridagi pole huvitatud mitte vigade avastamisest ja parandamisest, vaid sellest, kuidas tõde on konstrueeritud.
“Dekonstruktsioon võib rääkida üksnes asjade keeles, mida ta ise kritiseerib. Ainsad asjad, mida keegi tõeliselt dekonstrueerida saab, on asjad, millega ta ise on intiimselt seotud.” Kui postkolonialism pöörab tähelepanu subjekti identiteediproblemaatikale, siis hõlmab selline küsimuseasetus ka kriitikuid ja teoreetikuid endid. Seepärast kasutavad nad oma tekstides autobiograafiliste sündmuste kirjeldusi, eraelulist ja intiimset kogemust.
 
Homi K. Bhabha, mustanahaline Briti akadeemik kasutab kolonialismikogemuse analüüsimisel psühhoanalüüsi meetodeid. Kolonialismidiskursuse sisuks on sisemine psühholoogiline pinge, mille tulemusel kolonisaatori ja koloniseeritava subjekti suhted on alati ambivalentsed. Isiksusetu, laialipihustunud koloniaalne subjekt saab tema käsitluses “ettearvamatuks ja raskesti piiritletavaks objektiks”. Seepärast õõnestab koloniaalne võim oma olemusega paradoksaalsel kombel ise oma autoriteeti, valmistades nõnda ette pinnast rahvuslikule vastupanule.
Ei liberaalne demokraatia ega marksistlik ajalookäsitus suuda arvestada kultuuris paiknevate Teistega. Erinevate kultuuride “ühismõõdutusega” ei ole universaalsusele suunatud ajalookirjutus võimeline toime tulema. Seda ruumi, kus võiksid koos eksisteerida erinevad traditsioonid, nimetab ta “kolmandaks ruumiks” ehk “hübriidsuseks”. Kultuuriprotsessi hübriidsus loob alused ja võimalused millelegi erinevale, millelegi uuele ja senitundmatule. Hübriidsus moodustab uue ruumi kõnelusteks tähenduste üle. See nihestab senise autoritaarsuse ja võimaldab teistsuguse sisuga poliitilist initsiatiivi.
 
3. Mis meil postkolonialismist?
Postkoloniaalsete uuringute üheks tuummõistete ringiks on ka rahvusega seotud terminid ja tähistatavad: rahvuslus, natsionalism, identiteet, kultuur. Need on eestluse esimesed sõnad, aprioorsed nurgakivid.
B. Andersoni arvates on rahvusluse teke Lääne-Euroopas seotud religioosse mõtteviisi taandumisega valgustusajal. Tekkinud tühikut sobis vahest ainuvõimaliku ideena täitma natsiooni idee. “Rahvus on äärmuslikult ilmaliku ja modernse kujutluse toode, mis äratati selliste kultuurivormidega nagu romaan ja ajaleht selles jumalata avaruses, mida Anderson nimetab “homogeenseks tühjaks ajaks”,” kommenteerib L. Ghandi.
Eesti kirjandus ja kultuur sünnib valgustusajastu ühiskondlike ideede taustal viljeldud romantismist. Teatud tähenduses võib rääkida rahvusluse tekke jaoks olemasolevast topeltpinnasest, sest ka romantismi üks põhijooni pidas kultuuri ja rahvuse minevikuga seotut äärmiselt oluliseks.
Eesti maa, territoorium, on läbi ajaloo olnud võõraste leeride kokkusaamiskohaks. Kroonik Russowi tekstist näeme, kuidas mingid “muud” ajavad siin mingeid omi asju. Eesti kirjandusloo avalehekülgede enim kasutatud verbid on võitluse ja vallutuse sünonüümid, mis kirjeldavad selle võitluse erinevaid faase ja nende dünaamikat. See eesti kultuur on oma kõige seesmisemas tähenduses koloniaalses keskkonnas sündinud ja seda on arendatud kolonialismi kartuses, kadumise kartuses. Tegelikult on ta sellisena ainuvõimalik. Teistpidi poleks teda olemas. Ennast nähakse Teistes. Ja Teistest seda maad üleval hoidvas ideekogumis juba puudu ei tule. Eesti ongi Teine, nagu kirjutas H. Krull oma 90ndate alguse Derrida konspektis. Kirjanduse kui terviku idee on rahvusluse narratiivi loomine. Kirjutamine ja eesti kontekst kuuluvad sisuldasa ühte. Seda võiks nimetada vastukirjutamiseks, ajaloo ja identiteedi tagasikirjutamiseks. Vallutuse ja vabaduse, koloniaalsuse ja postkoloniaalsuse vahel kõikumine saab kõikide kultuuriliste nähtuste sisemiseks ja kogu aeg aktuaalseks ruumiks. Need üksikud trotsijad, kes on teemaks võtnud väljaspool rahvuslikku koodistikku asuvad märksõnad, teemad või autorid, on teisejärgulised, pälvivad mittetähelepanemise. Jumala üle soosivalt mediteerimine ei kuulu eesti kirjanduse esimeste teemade hulka. Esimesed teemad on töö ja võitlus. Tegelik võitlus ja lahingud on juba ette kaotatud – kolonialism, imperialism oma ülekaalukate jõududega ei kutsu ratsionaalset eestlast lahingusse; mõne erandiga, kui õnne on olnud. Jääb rahuaja võitlus – töö. Iga vallutaja, iga re?iimi, iga valitsuse ajal. Selle kaudu kindlustatakse järeltulev põlvkond võimalusega jälle vastu hakata.
Eesti ajaloo ja kultuuri eripäraks on see, et koloniseeritus tähendab samal ajal ka postkoloniaalsust. Ühele vallutusele järgnev vabastav vallutus osutub põhimõtteliselt sellele, et ollakse küll vabad ühest võimust, kui juba tuleb end harjutada järgmisega. Erinevate ajalooperioodide kirjalikult väljendatud tekstides leiame ühelt poolt suurt rõõmu võõrast vabanemise üle, sellele võõrale vastuhakkamise üle, aga teisalt hulgaliselt juba mingi uue, teise kontseptsiooni elemente. Eesti kirjanduse või eesti keeles kirjutatud kirjanduse seesmine olemus on võõraste algatatud ja hiljem rahvusliku ärkamisaja kestel kirjutatud tekstide laenuline ja tsitaadiline iseloom viitab võõrastele Teistele juba spetsiifilisemal tasandil. Sellise eestluse tekstis esineva seesmise Teise vastu kirjutatakse seda kirjandust nii headel kui halbadel aegadel, eile kui täna. Need tekstid kiiguvad vabaduse ja vallutuse vahel, neis ei olda kindlad ei ühes ega teises.

Janek Kraavi

Kasutatud kirjandus:
Leela Ghandi, Postcolonial theory. A critical introduction. Edinburgh University Press, 1998.
Ania Loomba, Colonialism/Postcolonialism. The New Critical Idiom, Routledge, London and New York, 1998.