Ühe muusikateooria konverentsi pind- ja süvastruktuurist

9. ja 10. märtsil toimus Eesti Muusikaakadeemias (EMA) kolmas rahvusvaheline muusikateooria konverents. Esinejaid oli USAst, Kanadast, Inglismaalt, Soomest, Leedust ja Eestist. Konverentsi põhiteemadena võib välja tuua nii Heinrich Schenkeri analüüsimeetodi kui muusikalise ja analüütilise kompetentsuse ja professionaalsuse.
Toimunud konverentsi võib arvatavasti lugeda üheks tähtsamaks ja esinduslikumaks sündmuseks eesti muusikateaduses. Seda mitte ainult ettekannete kõrge taseme, vaid ka muusikaanalüüsimaailmas tunnustatud positsiooniga teadlaste arvuka osavõtu poolest. Eestit külastanud teoreetikutest kuuluvad oma ala tippude hulka kindlasti Carl Schachter ja Edward Laufer, aga ka Christopher Wintle, Poundie Burstein, Frank Samarotto, Graham Phipps, Timothy L. Jackson, Lauri Suurpää. Kuigi konverents oli pühendatud eelkõige muusikateostele ja mitte teatud spetsiifilisele analüüsimeetodile, ning termin “schenkeriaanid” iseloomustab vaid osa kokkutulnud teoreetikutest (ehkki väga esinduslikku osa), oli viimaste mõju üritusele nii tugev, et “schenkerlikust lähenemisest” sai kogu konverentsi ühisnimetaja.
Kaks kolmandikku konverentsi sessioonidest keskendus heliloojatele, kelle repertuaar peamiselt moodustabki schenkeriaanlike uurimisobjektide ringi (ehkki tänapäeval püütakse analüüsitavat repertuaari järjest enam laiendada): Mozart, Beethoven, Bruckner, Brahms. Traditsioonilise ühise analüütilise sümpoosioni teemaks oli Brahmsi kolmanda sümfoonia viimane osa. Kuna Schenkeri meetod on rakendatav eelkõige tonaalse muusika puhul, domineerisid liedile ja XX sajandi muusikale (Sibelius, Èiurlionis, Bartók, Šostakovitš) pühendatud sessioonides teistsugused lähenemisviisid – muusikat käsitleti ka hulgateooriast ning vene muusikateoreetilise koolkonna vormianalüüsi traditsioonidest lähtuvalt.
Vene muusikateoreetiline koolkond oma metodoloogia ja diskursusega on pikka aega olnud ka eesti muusikateoreetikute tööde põhiliseks analüütiliseks lähtekohaks. Schenkeri meetod jõudis eesti muusikateadlasteni kümmekond aastat tagasi, EMAs on hakatud seda õpetama alles viimastel aastatel. Kindlasti oli eesti muusikateoreetikutele konverentsi suureks väärtuseks võimalus võrrelda Schenkeri töödest põhiliselt omal käel omandatud teadmisi maailmakuulsate schenkeriaanide teadmistega ning ühtlasi koguda näpunäiteid õpetamiseks.
Mainitud analüüsimeetod, nii nagu seda tuntakse Schenkeri raamatu “Der Freie Satz” põhjal, tegeleb muusikateose struktuuriga; meetod seisneb muusikateose harmoonia-, meloodia- ja kontrapunktitasandi olulisema info väljatoomises ja nende tasandite koos vaatlemises. Schenkeri analüüs nii-öelda taandab valmis heliteose, et tuua välja harmooniline ja kontrapunktiline “skelett”. Skeletti taandatakse samu võtteid kasutades seni, kuni jõutakse kõige lihtsama ja fundamentaalsema struktuurini (Ursatzini). Schenkeri järgi on heade muusikateoste süvatasandil üks tüüpstruktuur, mis ühtlasi lubab üht-teist väita ka muusikalise intuitsiooni olemuse kohta: helilooja on võimeline meistriteost looma just seetõttu, et tajub intuitiivselt selle aluseks olevat Ursatzi, mis juhib ja ühendab üksikute nootide genereerimise protsessi. Schenkeri meetod on ainulaadne selles mõttes, et analüüsib muusikat selle enda vahenditega. Teatud mõttes on ka süvastruktuur (Ursatz) ise vaadeldav muusikapalana (ehkki küll triviaalsena), kuna see järgib kontrapunkti ja harmoonilise järgnevuse reegleid niisamuti kui pindstruktuuri elemendid. Schenkeriaanid usuvad, et graafikutes esitatud valikulist, ajas tihtipeale üksteisest kaugel asuvat muusikalist informatsiooni on võimalik tegeliku heliteosega samaaegselt kuulda. Analüüsi põhiline tähtsus seisneb arusaamas, et pindstruktuuri elemente hierarhiseerib süvastruktuur: muusikateose üldistavamat skeemi nähes selguvad olulisemad pidepunktid, mis võimaldavad paremini tajuda muusikateose terviklikkust.
Samas viidati ettekannetes korduvalt asjaolule, et selline formalistlik-positivistlik lähenemine muusikateosele moodustab vaid osa Schenkeri meetodist. Seoses Schenkeri hilisemate tööde tõlkimise ja levikuga on arusaam tema teooriast tänapäeval laienenud. Sellest lähtuvalt võib öelda, et klassikaline Schenkeri meetod (eksplitseeritud raamatu “Der Freie Satz” esimestes peatükkides) keskendub muusikateose struktuurile; selle hilisemad (ühelt poolt Schenkeri enda, teisalt tema järgijate) edasiarendused seostuvad tänapäeval aga eelkõige muusikasemiootika probleemistikuga, kuna keskenduvad muusikasiseste ja -väliste tähenduste suhete selgitamisele. Kuuldud ettekannete põhjal tundub, et viimane suund on alles kujunemisjärgus. Kahtlemata ei saa klassikalist schenkeriaanlikku lähenemist analüüsi aluseks võttes tegeleda muusikaliste elementide ekspressiivse (st. muusikavälise) tähenduse probleemiga. Ühelt poolt, kui Ursatz määraks muusika tähenduse, siis oleks heliloojatel väga vähe lisada; igasuguse muusikapala tähtsus (selles mõttes tähendus) sõltub suuresti just tegeliku pindstruktuuri detailidest. Teisalt pole võimalik rääkida juba kord taandatud (st. analüüsitud) muusikaliste elementide ekspressiivsest tähendusest. Ilmnevad samad probleemid, mis näiteks loogikas: objektkeele analüüsi segamini ajamine metakeele analüüsiga tekitab mõttetusi või paradokse. Teatud mõttes iseloomustab kogu tänapäeva muusikaanalüüsi püüe leida meetodit või adekvaatset meetodite kombinatsiooni, mis võimaldaks korraga tegeleda nii muusikasisese kui -välise tähendusega. Kohati kattuvate probleemide tõttu tuleks lähem tutvumine muusikasemiootikaga schenkeriaanidele kasuks kasvõi sellepärast, et vältida semiootilistes analüüsides kord juba läbitud etappe (ja ohtusid).
Ehkki konverentsikülalised tõid ühe positiivse tegurina välja suhteliselt väikese osalejate arvu, mis võimaldas aktiivset (sh. mitteametlikku, mis pole sugugi vähem oluline) diskussiooni kõigi esinejate vahel, jäi kommunikatsioon esinejate ja kuulajate vahel ebapiisavaks. Üks põhjus, miks konverentsikuulajad, põhiliselt mitte-schenkeriaanidest muusikateadlased ja muusikateaduse tudengid, tundsid end kohati kui esoteerilise ususekti kogunemisel viibivat, oli konverentsi elitaarsus (ettekannete kõrge keerukuse aste). Kuna tegemist oli teadusliku konverentsiga, mitte populariseeriv-valgustusliku üritusega, ning Schenkeri analüüsil põhinevate ettekannete adressaatideks olid teised schenkeriaanid, on arusaadav, et Schenkeri üldtõdede selgitamisele ei pööratud erilist tähelepanu. Samas on ju väljaspool seisjana loomulik küsida, mida Schenkeri meetodi rakendamine muusika olemuse kohta öelda suudab, kuidas teadmine muusikast seetõttu areneb, ning tunda hämmastust, kui selle aspekti seletamist üldse (enam) vajalikuks ei peeta.
Konverentsi muljeid analüüsides, st. kuulajate ja esinejate küllaltki vastakaid reaktsioone võrreldes, pean tõdema, et on keeruline öelda, kas kuulajaskonna hämmeldus kuulus konverentsi pind- või süvastruktuuri. Arvatavasti sõltub see eelkõige vaatepunktist (kes mida oluliseks peab, tähtsana kuuleb) ja eesmärkidest (millistele küsimustele vastust otsitakse) – nagu Schenkeri meetodi (ja igasuguse muusikaanalüüsi) puhul ikka.

KAIRE MAIMETS