Võideldes väsimatult kõrgema moraali ning tugeva perekonna eest, luges Reiman neid eesti elu edenemise juures saatuslikult oluliseks. Siit tuleneb ka tema aktiivsus karskusliikumises. Tema karm nõudlikkus ei sobinud mugavamaks ning ükskõiksemaks muutuvasse maailma, tekitades ebamugavust ja piinlikkust. Kindlasti ei teinud see Villem Reimani avalikkuse silmis populaarsemaks.

“Inimesed sünnivad ja surevad, tulevad ja lähevad. Pea ei tunne nende ase neid enam. Uued tulijad täidavad minejate auku. Aga mitte kõik ei närbu nagu rohi, kõik ei kustu nagu langev täht. Mõned jätavad jälgi, mis kestavad. Mõne kohta maksab vana tõesõna: “Nende teod käivad nende järel”. Nendegi ihu kõduneb, süda tarretab, sõna hõljub ära õhku, aga teod jäävad, teod, mis nime väärilised, teod, tehtud enesekulutamises ja enesesalgamises, teod, mille taha on peidetud mõtleja pea, tuline hing, tõsine jõud.”
Nii kirjutas Eesti ärkamisaja ühest suurkujust Jaan Adamsonist Villem Reiman. Pole mingit kahtlust, et samad sõnad kehtivad üsna hästi ka Villem Reimani enda kohta, iseloomustades kõige paremini tema eluhoiakut ning sihte. Ta oli mees, kes põles heleda ja kõrgele tõusva leegina kogu oma elu. Villem Reimani tähelend sai alguse Viljandimaalt Suure-Kõpu vallast, kus ta sündis 1861. aasta 25. veebruaril vana kalendri järgi. Viljandis ja Pärnus õppimise järel Tartu ülikoolis usuteadust õppima asununa liitus ta varakult rahvusliku liikumisega. Noor Reiman etendas olulist rolli Eesti Üliõpilaste Seltsi kujunemises rahvuslikku liikumist kandvaks organisatsiooniks venestusajal. Temast sai omamoodi vahelüli Jakob Hurda ning noorema, nn. Tartu renessanssi kandnud põlvkonna vahel. Venestusvastase võitluse juhina oli Reiman korduvalt politseilise uurimise all, jätkates siiski viljakat ja aktiivset publitsistlikku tegevust ning levitades rahvuslikke vaateid. 1890. aastal asus Villem Reiman ametisse Kolga-Jaani kirikuõpetajana ja seda ametit pidas ta surmani 1917. aastal.
Kirikuõpetajana arendas Reiman Kolga-Jaanis tormilist tegevust, edendades kooli- ja kultuurielu ning ühistegevust. Temast sai Eesti karskusliikumise üks peamisi eestvedajaid. Pea võimatu on üles lugeda kõiki neid ettevõtmisi ja organisatsioone, kus Reiman juhtivalt hõivatud oli. Mainida tuleb siiski Eesti Kirjanduse Seltsi käimalükkamist ning Eesti Rahva Muuseumi sünni juures seismist. Reimani algatusel ja õhutusel osteti Jaan Tõnissonile 1896. aastal Postimees ja kujundati sellest rahvusliku kihutustöö keskus. Viljaka publitsistitöö kõrval jätkus Reimanil aega ka teaduslikuks uurimistööks, muu hulgas ühe esimese teaduslikku kriitikat kannatava Eesti ajalookäsitluse koostamiseks.
Juba väga haigena lasknud Villem Reiman end 1917. aastal ometi veel viia Tartusse, et osaleda eesti rahvusväeosade asutamise koosolekul. Kui mõni kohalviibija selle vajaduses kahtlema kippus, teatanud Reiman: “Iga rahva ajaloos on hetki, mil välja antud veksleid saab vaid verega välja lunastada. Meie jaoks on see hetk tulnud”. Paraku polnud sellele aatemehele määratud näha Eesti iseseisvuse sündi. Villem Reiman suri 12. mail 1917 ning maeti Kolga-Jaani kalmistule suurte auavalduste saatel, mida kohalik rahvas ükskõiksuses või arusaamatuses pealt vaatas.

Erak, mitte rahvamees
Need on kuivad faktid, mis ütlevad väga vähe Villem Reimani kui lihast ja luust inimese, võitleja ja kannataja kohta. Eelpool toodud loetelu silmitsedes näib loomulikuna, et Reiman oli oma eluajal kõrgelt hinnatud ning üksmeelse toetuse osaks saanud avaliku elu tegelane. Nii see paraku polnud. Reimani kritiseeriti tema eluajal halastamatult. Väheste sõprade kõrval oli tal arvukalt vaenlasi. Eriti palju ei saadud Villem Reimani olemusest aru ka Kolga-Jaanis. Ta oli oma uhkes üksilduses pigem erak kui rahvamees selle sõna laiemas tähenduses.
Ilmselt tundus Villem Reimani rahvuslus paljudele liig ägeda, nõudliku, vahel koguni ülepakutuna. Päris kindlasti oli ta aga inimene, kelle olemasolu häiris mugavat äraolemist, laisklemist ja magusa rahulolu rüppe suikumist. Juhan Luiga on Reimanist tabavalt kirjutanud, et ta “tundus tülitajana, märatsejana oma ümbruskonnas, rahurikkujana uimtukkuvas õhkkonnas”.
Villem Reimani elu oli täis pidevat püüdlemist ideaali poole, seda nii isiklikus elus kui kogu Eestis. Karmi luterlasena elas ta rängalt üle nii isiklikku ebatäiuslikkust kui ka Eestis jätkuvalt esinevaid puudusi. Reiman armastas eesti rahvast, kuid just oma tugevast armastusest tingituna pidas ta vajalikuks esinevatele puudustele pidevalt tähelepanu juhtida.

Kõige ohtlikum – elujõu nõrkus ja ühistunde puudulikkus
Mitte aineline puudus ega nõrk haridustase polnud Reimani arvates peamised probleemid, vaid rahva sügavamatest hingelistest omadustest tulenevad nõrkused. Ohtlikumaks nende seas pidas ta elujõu nõrkust ja ühistunde puudulikkust. Nende üheks väljenduseks luges Villem Reiman rahva kalduvust kõike ja kõiki eitada. Ta kirjutab: “Meie rahvas on suureks ja kangeks saanud – eitamises. Aastasajad on teda eitamises koolitanud. Meil ei olnud midagi ütlemist, ei vähemat voli, seda teha, teist jätta. Meie vaatasime päält, mis teised tegid, mis nad meiega tegid. Ja arvustasime. /---/ Nii vaatasime päält, mis nad tegid. Mõistsime kohut, kuidas nad tegid. Meie ise ei saanud midagi otsustada, ühtegi otsust täita. Kadedus ja kahjurõõm, kohtumõistmine ja kirumine kasvas meil kontidesse.”
Villem Reimani arvates kisub eitamine alla positiivsed ettevõtmised ning muudab asjaliku arvustamise mõttetuks materdamiseks. “Meil ei arvustata valutava südamega nagu seda, mis meie elule kallis, nagu ema-isa last arvustab, meil arvustatakse mefistoliku irvitamisega ja meil tuntakse rõõmu, kui aga hästi anda sai. Meil ei arvustata asja pärast asjaajajaid, ei armastusest asja vastu, et asja parandada, meil arvustatakse, et asjaajajaid jalaga tönkida, las kärvata terve asi. Ja kui ta kraavi läheb, siis tuntakse jällegi kangesti hääd meelt ja korrutatakse seda hääd meelt lõpmata kordadel. Meie arvustamine ei ole enam õiglane ja tõemeelne kohtumõistmine, vaid ülespuhutud kiunumine aia tagant, väiklane irisemine ja urisemine selle vastu, kui arvustajaid ühes ei ole”.
Võideldes väsimatult kõrgema moraali ning tugeva perekonna eest, luges Reiman neid eesti elu edenemise juures saatuslikult oluliseks. Siit tuleneb ka tema aktiivsus karskusliikumises. Tema karm nõudlikkus ei sobinud mugavamaks ning ükskõiksemaks muutuvasse maailma, tekitades ebamugavust ja piinlikkust. Kindlasti ei teinud see Villem Reimani avalikkuse silmis populaarsemaks.
Võib küll väita, et reaalsuse tunnistamine teinuks ka Reimani enda elu lihtsamaks, kuid ilma temataoliste kõiki segavate ning juba oma olemasoluga tülitavate inimesteta ei oleks oodata olnud edenemist ega arengut. Kogu oma pessimismile vaatamata oli Villem Reiman tulevikku vaatav inimene, kes eitas kirglikult igasugust eitust ning õhutas Eestit järelejätmatult ülesehitavale tööle.
Parim tõend Villem Reimani tulevikku suunatud mõjust on tema aadete ja põhimõtete ulatumine selgelt kaugemale oma ajast. Samas on tunda, et paratamatult asistele väärtustele orienteeritud Eesti Vabariigis polnud Reiman siiski kuigi suur autoriteet. Talle püstitati küll Tartusse Toomemäele monument ja anti välja kaks tema elule pühendatud raamatut, kuid eituse eitaja käsulauad ei suutnud iseseisva Eesti arengut kahjuks suuremas ulatuses mõjutada. Ka Kolga-Jaanis vajus Villem Reiman pikkamööda unustusse, kuigi mitmed tema algatatud ettevõtmised suutsid end edukalt maksma panna.

Reimani taastulek oli vabadusliikumise osa
Nõukogude okupatsiooni perioodil tehti kõik, et Villem Reiman täielikult unustusse paisata. Toomemäelt kisti maha tema monument, ta ise kuulutati “kodanlikuks natsionalistiks” ning tema nimi kadus ajaloo lehekülgedelt. Viimase hoobi pidi Reimani mälestusele andma Kolga-Jaani pastoraadi lammutamine.
Kõigest hoolimata osutus Reimani vaim võõrast võimust siiski tugevamaks. Tema taastulek ei käinud kaasas Eesti taasiseseisvumisega, vaid toimus selle eel, olles mitmeski mõttes vabadusliikumise üks osa. Villem Reimani väsimatu rahvuslus ja aatelisus panid aluse mitmele uue ärkamisaja ettevõtmisele. Parim näide sellest on Villem Reimani päevad Kolga-Jaanis ja eriti tema monumendi avamine Kolga-Jaanis 1988. aastal – sellest sai üks esimesi täielikult ja avalikult sinimustvalgete lippude all toimunud üritusi Eestis.
Nii jõudis Eesti teist korda Villem Reimani abil iseseisva riigini. Ja siin on tema pärandi saatus kujunenud paljuski samasuguseks kui 1920. – 1930. aastatel. Sest on ju tänane Eesti vähemalt oma asisuse poolest omaaegse Eestiga küllaltki sarnane. Nii ühe kui teise kohta kõlavad hämmastava aktuaalsusega Reimani omaaegsed väited asisuse pealetungist.
“Mis tähendab niisugune leigus, kadeviha, kahjurõõm? Ta tähendab Eesti avaliku elu ainestamist, materialiseerimist. Materialismus, kellest mitmed otse imesid rahvaelu tõstmiseks loodavad, tormab uksest sisse ja tikub ideaalisid murdma. Vaimustus, mis ärkamisajal eest vedas ja tagant tõukas, kiduneb; armastus, mis käe külge pani, kust kõlisevat kasu loota ei olnud, vaid tarvis tuli ennast kulutada, käest anda, mis anda oli: tööaega, tööjõudu, ainelist vara, armastus jahtub.
Ei ole ivakest uskugi jäänud vaimustuse sisse, mis asja pärast tulle läheb, armastuse sisse, mis oma kasu ei otsi. Kui mõni üksik arust-ajast mahajäänud, vettinud ja kolikambri visatav inimene sellest veel julgeb kõneleda, seda teistelt nõuda, siis irvitatakse jabura üle ehk mõnitatakse, et tema veel tarvilikuks peab “omakasu” nende iluhilpudega kinni katta”.

Asisus on võitnud vaimustuse?
Pole siis ime, et asises Eesti Vabariigis Villem Reimanist suuremat ei räägita. Ka tänases Eestis valitseb pigem eituse kui jaatuse vaim, ka täna tundub paljudele, nagu oleks vaimustus lõplikult asisusele teed andnud.
Kõige selle taustal kerkib paratamatult küsimus, kas on meil siis üldse lootust? Vahest peaksime vajuma musta masendusse ning kurtma, et maailm on üks hädaorg. Seda ei tohi me mingil juhul teha, sest vaimumaailmast meie peale vaatav Villem Reiman juba vibutab ähvardavalt näppu, et kinnitada: “Inimene teeb olud. /---/ Mitte maailm, nagu ta on, vaid maailm nagu ta peab olema, isevalitsuseline, kõlbuline aade annab ühiselule tema põhjusseaduse. See nägemata ilm ainult on tugev ja selle ilma kodanikuks saame meie, kui meid kasvatatakse nähtavat maailma ära võitma ja tema üle valitsema. Kuna meie nähtava ilma võitmises higi valame, saab nägemata ilma seadus meie elu väeks. Olud on aine, on savi, mida meie voolime.”
Olgu need sõnad meile juhatuseks ja julgustuseks. Kui võtame maailma sellisena, nagu ta on, jääb meile ometi õigus ja võimalus olla truu omaenda veendumustele ning kõige asise kiuste teha tööd selle nimel, mida õigeks ja heaks peame. Nii suudame võita endale väge “nähtamatust maailmast” ning olusid enda tahtmise järgi painutada.
Tõukas ju eelpool toodud kriitika Villem Reimanigi veel tugevamalt tööle, selleks et rahvast “üles tuua, ei mitte unistamises, ei sõnades, vaid jõus ja teos”. Ning mis kõige olulisem: Eesti ajalugu on andnud selge eelistuse just niisugustele ebapraktilistele unistajatele ja aatemeestele asiste väärtuste ja kõige eitamise eest. Eitust eitades loodi ja ehitati üles Eesti riik, eitust eitades taastati see aastakümneid kestnud võõra võimu järel ning eitust eitades ehitatakse see uuesti üles.
Heaks näiteks sellest, et tänane päev on parem kui eilne, on kasvõi tänases Kolga-Jaanis Villem Reimani mälestusele osutatav tähelepanu. Selle kinnituseks pole mitte ainult taastatud Kolga-Jaani pastoraat Reimani mälestustoaga, vaid ka üks nappidest taasärkamisajast tänapäeva ulatuvaid traditsioone: Villem Reimani päevad.
See on õige ja hea: mäletades möödanikust pärit mehi ja kandes edasi nende aateid, suudame endale sillutada tee paremasse tulevikku ehk Villem Reimani kohaselt muuta aegu eneste järele. “Mitte savi ei tee valmis kujusid, mitte olud ei tee inimesi, nagu meie ajal arvatakse. Vaid inimesed. Selge arusaamisega, kange tahtmisega ja hõõguva hingega tõusevad üles ja paenutavad olusid, et nad nende sihtide kättesaamiseks peavad teenima. /---/ Kahtlemisega, kõhelemisega, arvustamisega ei ole kunagi midagi kätte saadud. Ainult julged läksid ja kanged võtsid, mis meie rahvale tarvis läks. Ükski jõud ei vähene ega lõpe. Jõud on igavene.” Just selline mees oli Villem Reiman.