Suur romantiline tundedraama 

David Herbert Lawrence, Vikerkaar. 
Tõlkinud Asta Blumenfeld. Eesti Raamat. Tallinn 2001.

Vaateid muutunud kontekstile
David Herbert Lawrence on läinud kirjandusajalukku kui tõeline suhete spetsialist, sest pühendas inimhinges ette tulevate intuitiivsete protsesside vaatlusele sadu lehekülgi. Romaan “Vikerkaar”, mille esmatrükk ilmus Inglismaal aastal 1915, konfiskeeriti kohe Scotland Yardi poolt kui moraalivastane trükis. Seksuaalpsühholoogiline käsitlus mis oli tollaste moraalinormide jaoks liialt avameelne ja vaba. Nüüd, peaaegu sajand hiljem, kui nimetatud normidest on järel põgus mälestus, tundub kentsakas, et nii siivsast ja romantilisest, naise-mehe hingeelu imepeenelt eritlevast tekstist midagi sündsusetut võidi leida. On üllatav, kui suhteliseks osutuvad reeglid, mis inimeste käitumist ja hoiakuid eri ajastutel ning kultuurides ohjavad. Ühel hetkel on piirangud olemas ja kohustuslikud, siis on nad muutunud naeruväärseks ning kehtetuks. Kord peetakse ühtesid ja samu avalikke käitumisstandardeid mõistlikeks, siis jälle irvitatakse nende üle. Kummaline mimikri: nagu oleks tegemist valdkonnaga, milles ei saagi midagi jäävat ette tulla.
Inimene on uskumatult hea kohaneja, aga erinevast kasvukeskkonnast, usutunnistusest, ühiskonnakorraldusest hoolimata on tema käitumises ja eelkõige tundeelus palju niisugust, mis kordub põlvkonnast põlvkonda. Inimsuhetes kehtivad tihti väga lihtsad ja etteaimatavad skeemid, vahelduvad ainult vaatepunktid, kuidas neid käsitletakse. Teisenevad ka väärtushinnangud, mis määravad väljenduskultuuri.
Võib olla kostis “Vikerkaare” ärakeelamise puhul möödunud sajandil ka hääli, mis pidasid niisugust tegu silmakirjalikuks ja formaalseks, kuid võimu vastu need ei saanud. Kuigi kõik ei pruukinud Scotland Yardi tegevusega nõus olla, vaevalt selle üle avalikult irvitada sai. Selles mõttes oleme meie praegu hoopis teistsuguses olukorras. Ka meil on ajaloolisi kogemusi tsensuuriga – ja mitte vähe – , kuid nüüd on pendel nihkunud teise äärmusse. Internetis ütleb igaüks seda, mida parasjagu sülg suhu toob. Kunstisaalis on üleval taiesed, mille vaatamiseks läheb vaja kõvasti külma närvi. Sellele, kes neid taunida julgeb, vaadatakse haletsevalt ülevalt alla. Sellise huvitava organi nagu kultuuriministeeriumi pornograafiakomisjon tegelik autoriteet on olematu. Pigem kujutab see endast sunnitud hädaaabipuhvrit avalikkuse ja kunstnike vahel, kellele “hääled rahva hulgast” aeg-ajalt ebamugavalt tüli teevad. Komblusvalve? Ha-ha-haa…
Siin ja praegu, tundub, ei tegelda vähemasti kultuurivallas üldse niipalju normidega kui vabaduse mõistega – või vabaduse kujundiga? – , muutes selle pigem paaniliseks võidujooksuks välise efekti nimel, võimaluseks keerelda üha absurdsemate ideede karussellil. Vabadust ei defineerita mitte niivõrd vastutuse ja moraalse küpsuse, kuivõrd tavapärasest drastiliselt erinevate käitumis- ja väljendusviiside kaudu. Paisutuste, nihete, moonutuste, imitatsioonide – kahjuks ka rüvetuste ja skandaalide – kaudu vabadusemüüt teostubki, seostudes niimoodi uudse, liikuva ja ulja, mitte traditsioonilise ja stabiilsega. Nii julgeb püsiväärtuste ja moraalinormide järele küsida vaid võhik – ehk siis väga julge inimene. Need lõhnavad vabadusetuhinast küllastatud õhustikus juba loomuldasa kitši järele ja on muutunud populistlikuks klišeeks, millele pole võimalik midagi edumeelset rajada. Eetikaküsimustega kipub “edumeelseid” ahistama ainult see, kes järgnevatest mõnitustest ei hooli.
Niisugusel mõtteviisil on oma pahupool. Traditsioonide, sealhulgas vanade moraalinormide hülgamise tulemuseks on sageli veidrad sisepinged, ootamatud afektid, isikliku nurjumise tunne. Ühiskondlikke muutumismänge käivitav jõud pole kaugeltki alati positiivne ja loomulik, vaid õrritavalt negatiivne, sundides inimest näitama ennast tegevuse kaudu, mis teda seesmiselt kurnab ja tervikuna moonutab. Kunstlikult loodud vajadus midagi demonstratiivselt pea peale pöörata on lõppude lõpuks ju väga väsitav. Muidugi, tööstuslikult toodetud massikultuur teeb mõtleva inimese õelaks ja sunnib teda aktsioonidele. Kui ta muud teha ei mõista, siis viljelebki ta protestiks üha suuremates kogustes sarkasmi ja šokikunsti, külvates kõlbelist segadust veelgi.
Destruktiivsuses on power’it, ütleb ajastu juhtmõte. Ainult et suures osas läheb endale näkkunaermiseks kulutatud energia tühja.
Loomulikult mõjutavad nimetatud protsessid ka tänapäeva kirjandust. Autor, kes tunneb täna pingutatud huvi selle vastu, kust läheb verbaalse kombelõtvuse piir ning pole nõus selle piiri lõpmatu nihutamisega, käitub juba a priori enesehävitajalikult, ükskõik kui argumenteeritud tema huvi ka poleks.
Aga kust võis inglise kirjandusklassik teada, millisesse konteksti tema teosed kunagi asetuvad? See on pigem meie, mitte tema probleem, nagu täna on kombeks öelda.
 
Sugupoolte salajane sõda
“Vikerkaares”, mille kirjutamise ajal oli kirjanik ise vaevalt kolmekümneaastane, avaneb kirgede, ihaluste ja kummaliste tunnete peadpööritav maailm. See on tõeliselt “paks” ja küllastatud tekst, nüansseeritud, mahukas, suurejooneline ja hõrk. Sisult on see suhetedraama, aga ?anrilt suguvõsaromaan, sest tegemist on looga, mis toimub mitmete põlvkondade lõikes. Samas keskendub loo eepiline kangas igas faasis siiski vaid ühele või kahele isikule, kelle läbielamisi ja tundeid hämmastava süvenemisega uuritakse. Üleminekud ühest faasist teise on sujuvad, hoolimata sellest, et tegelased on igaühes läbinisti uued. Nad on eelmistega seotud küll suguvõsaliini pidi, kuid need sidemed jäävad pigem sümboolseks ning ei mõjuta eriti juurdetulijate eriomaseid arenguid.
Lineaarses ajas ei liigu kirjanik eriti meelsasti, ta eelistab konkreetsed aja ja ruumi probleemid sinnapaika jätta ja keskenduda tegelaste siseelule. Ennekõike teritab ta oma pilgu mehe-naise suhetele, seal ettetulevatele mudelsituatsioonidele ja neid käivitavatele impulssidele. Tema huvi on suunatud sügavamale, konflikte põhjustavatele iseloomuteguritele, mis argise suhtlemise taga tavaliselt varjul on – ning on hämmastav, missuguse üksikasjalisusega ta neid lahkab, leides ka väiksemate tundevirvenduste jaoks üha uusi plastilisi väljendusi. Ta analüüsib ja paljastab kirurgi täpsusega, missugused pingpongipallina sinna-tänna põrkuvad uitmõtted liiguvad omavahel seotud meeste ja naise vahel, kirjeldab seda nähtamatut alateadlikku maailma, kus käib alatasa lõppematuna näiv lahing. Eriti suurt läbinägelikkust näitab ta üles naiselike siseheitluste kirjeldamisel. Kui lõputu on sõjakuse ja allaheitlikkuse vaheldumine nende armastustunnetes! Nii kõiguvadki “Vikerkaare” naistegelased – nii Lydia, Anna kui ka Ursula – pidevalt armastuse kaotsimineku ja selle taasleidmise vahel.
See, mida on tavatsetud mahutada stiilimõiste “psühholoogiline realism” alla, on raamatus nii põhjalik ja mastaapne, et võtab vahel pea ringi käima. Aga samas on need pikad tundeekskursid ka väga õpetlikud. Näiteks Anna Lensky ja Will Brangweni suhe, mis eksponeerib väliselt küll aristokraatliku ja talupoegliku maailma kokkupõrget, võiks muutunud aegadest hoolimata olla hoiatuseks nende ohtude eest, missugused ootamatud “eksistentsiaalsed” suhtekriisid noort abielupaari pärast pulmi ähvardavad. Naine tahab meest endaga jäägitult siduda, kuid tunneb, et mees libiseb kuidagi käest. Nimelt ei mõtlegi mees kogu aeg tema peale ja see ei meeldi talle sugugi. Ja kui ta seda teekski, kas naist see siis enam huvitaks? Armastus põimub vihkamisega, ligitõmbavus eemaletõukamisega. Selle salajase ja ohtliku maailma arhetüübid on hirmutava põhjalikkusega välja käidud. Iseloomulikuks näiteks on Anna mõtisklused tema ja Willi ühise kirikuskäigu ajal: “Sel lumisel hommikul istus mees salapäraselt särava näoga tema kõrval, unustanud naise olemasolu, ja naine kuidagi tajus, et mees suunab mingitesse kummalistesse saladuslikesse kohtadesse seda, mida ta tavaliselt naise vastu tunneb. /---/ Mis tema mehega ometi lahti on, et ta seal niisuguse äraoleva ja hingestatud näoga istub?” (lk. 181 – 183).
Võimuvõitlus kahe noore inimese vahel võtab üha enam hoogu ja lõpuks ei mäleta enam kumbki, millest vastastikune kurjus alguse sai. Ometi on ka armastus nii tugev, et üksteist maha jätta tundub võimatu… Samasuguse sünge pingega annab kirjanik edasi järgmise paari, Anna ja Willi tütre Ursula vastuoludest kubiseva suhte mehega, kellest polnud tema kirglikule loomusele võrdset partnerit. Ursula väidab, et armastab Skrebenskyt, aga “….toosama Skrebensky, keda ta teadis, keda ta armastas, kes teda kütkestas, kelle hing aga ei suutnud teda oma jõulainetesse hõlmata, kelle rind ei suutnud temas kõrvetavat kirelõõma äratada” (lk. 555). Ja Ursula hülgab mehe, kellega pidi kohe abielluma.
Lawrence on tõeline “inimhingede insener”, ta kirjeldab ja analüüsib oma tegelaste käitumisajendeid, nende trotse, tujusid ja suhetest saadud hingehaavu ülima hoolega. Ta pigistab neist välja viimase ja nõuab ka lugejalt pühendumist – nagu kirjandusklassika ikka.
Nagu öeldud, seda, mille eest Scotland Yard seda teost karistas, on praegu võimatu mõista. Missuguste tabude ületamine sealt küll toona leiti? Teos mõjub pigem moraalselt, sest kirjanik ei kasuta oma loo jutustamisel mingeid meile täna nii tuttavaid poose, nippe ja vigureid. Ta pole kusagil vulgaarne, ometi on tema keel väga rikas. Ka need üksikud õhkõrnad osutused armuelu füüsilisele poolele, mida “Vikerkaares” kohtab, ei kujuta endast midagi rõhutatult iseseisvat, need saadavad vaid kirjaniku uuringuid oma tegelaste hingeliste üleelamiste vallas. Ja nende väljendamise suutlikkuses on Lawrence täiusele üsna lähedal.

KÄRT HELLERMA