Meeldetuletus: kodu on igale inimesele vaja!
Kirjanduskriitik vaeb dokumentaalfilme: Karol Ansipi “Raudroosiõied” ja Kristiina Davidjantsi “Tere, kallis kodu”.

Väljavaade poolikust kodust.

Tallinna Pedagoogikaülikooli filmi ja video erialal dokumentalistidena lõpetanud Karol Ansipi ja Kristiina Davidjantsi bakalaureusetööd on heal professionaalsel tasemel tehtud linataiesed. Ainus, mida neile ette heita võiks, oleks oma käekirja väljakujunematus. Aga vastupidist oleks ka äsja koolipingist tulnutelt ülekohtune nõuda. Eks nende tähelepanu ja pingutused olid suunatud pigem sellele, et tööd ei eksiks filmikunsti kõikvõimalike reeglipärasuste vastu, kui originaalitsemisele. Ja kõigil ei olegi seda oma kohe varrukast võtta. Enamikul juhtudel kujuneb see ikka järk-järgult ja töö käigus. Ja kui olekski see “oma” olemas, siis teatud kaalutlustel ei oleks vist just kõige mõttekam seda bakalaureusetöös demonstreerima hakata – mine tea, kuidas sellesse kursusejuhendaja Rein Maran ja teised õppejõududest “vanad kalad” suhtuksid. Nemad tahavad ikkagi oma õpilaste töödes näha oma õpetuse järgimist, mitte sellega polemiseerimist.
Mõlemad tööd on mosaiikfilmid, see tähendab ennekõike seda, et ühe loo asemel tuleb mitu lugu ära “rääkida” ja seda mitte järjest nagu eeldaks traditsiooniline jutuvestmiskunst (olgu see siis mis tahes vormis), vaid paralleelselt ja jupikaupa. Ja lisaks veel nii, et erinevatest lugudest moodustuks mingisugune tervik. See on märksa raskem töö kui ühe loo jutustamine. Miks on vaja lugusid niimoodi segipaisatult esitada, on omaette küsimus. Aga kui nii on juba kord tegema hakatud, siis mingisugune õigustus sellel ehk isegi on, kuigi minule sümpatiseerivad rohkem ajalises järgnevuses ja järjest esitatud lood ehk nagu guru Vahing omal ajal kirjanduse tegemise kohta väitis: kui sul on midagi öelda, siis ütle seda järjest.

Tänavapoiss “Raudroosiõites”.

Hakitud lood
Paraku üritatakse juba teab mis ajast (eriti filmilinal) lugusid rääkida igasugu segipaisatud vormides: alustatakse lõpust, liikudes järk-järgult alguse poole jne. Mosaiikne jutustamisviis on vähemasti kahetahuliselt ambivalentne: see võimaldab küll tegelikkuse kujutamist laiahaardelisemalt ja suurema üldistuse tegemist, samas aga pärsib süvitsiminekut. Meenub Alain Resnais’ “Minu Ameerika onu”, kus näidati paralleelselt kolme-nelja lugu, et asi oleks usutavam, autori idee tõesuse-kindlam, paraku aga jäid lood ise üpris trafaretseks ja pealispindseks.
Ja ega nn. mängufilmil ja dokumentaalfilmil nii suurt vahet polegi kui paistab; olgu selle tõestuseks hübriidvormid nagu mängufilmielementidega dokid ja dokumentaalfilmi-lähedased mängufilmid. Mõlemad ?anrid, olgu puhtal kujul või teisiti, edastavad ikkagi lugusid, olgu need siis tegelikkusest võetud või välja mõeldud. Ja nagu elu on näidanud, ei suuda keegi midagi fantastilisemat välja mõelda kui tegelikkuses aset leiab.
Nii et peaküsimus pole kunagi selles, kas tegemist on fictioniga või non-fictioniga, olulisim on jutustamisviis ehk siis stiil. Analüüsida pole mõtet niivõrd teemat, mis nii või teisiti vaatajale pärale jõuab, kuivõrd seda, mismoodi teema-kohaseid lugusid esitatakse.
Karol Ansip ja Kristiina Davidjants on oma lood meile esitanud üsna traditsioonilises vormis, millega on raske polemiseerida. Käekirja analüüs ei tule eriti kõne alla, kuivõrd seda on nendes linateostes minimaalselt. Kaanonite vaidlustamisel pole jällegi suuremat mõtet. Jääb üle keskenduda filmikunsti seisukohalt küll teisejärgulisele, aga vaataja jaoks ikkagi esmajärgulisele: teemale ja huvitavusele. Sõnumile.
 
Hulkuvate laste toimetulek
Laste ja probleemsete noorte olukord, oma eluga toimetulek ja kodukotus tänases Eesti Vabariigis on teemad, mis Karol Ansip oma “Raudroosiõites” on ühendanud. Film kujutab endast mosaiikset läbilõiget Balti jaama ümbruses elavatest inimestest, tegelasteks hätta sattunud lapsed, üks halvale teele eksinud nooruk ning oma eluga mitte just kõige paremini toime tulevad täiskasvanud ja vanurid. Kuigi filmis seda eraldi ei rõhutata, on tegemist muulastega. Vaid üks Peeteli kiriku lastekodu asunikest on eestlane, üks armeenlane, ülejäänud kõik aga venelased. Lastekodu juhataja/töötaja (?) põhjendab olukorda sellega, et eestlased hoiavad rohkem kokku, et kui keegi suguvõsas hätta jääb, võetakse see enda juurde. Aga venelased on ise hädas: pole tööd, pole leiba ning nii tulebki mööda prügikaste käimine jmt.
Lapsed lasteks, nende hättasattumine on nende vanemate vildaka elu tagajärg. Nii näiteks sattus Kerli kiriku lastekodusse üsna mõtlemapaneval ja kurblikul viisil. Pärast vanglast vabanemist viis ema ta ühe tuttava naisterahva juurde, et see teda mõne aja hoiaks, kuni ise tüdrukule järele tuleb. Aga ta ei tulnud enam kunagi. Ning hoidja-naine tõi Kerli lastekodusse, sest ta oli oma eluga ise ummikus.
Sveta ema oli alkohoolik, koduks väike tuba, kus peale ema-tütre elasid oma elu ka igat sorti lohaka inimese igavesed kaaslased, täidest prussakateni, nii et tüdruk elas rohkem Kopli liinidel ja tänavatel. Siiski läks ta seitsmeaastaselt rõõmsameelsena kooli, aga kui õpetaja teiste kuuldes talle ütles, et sa oled nii must ja meie klassi ei sobi, tekkis tal koolivaenulikkus, nii et ta ei läinudki enam kooli. Pedagoogide vale käitumise tõttu on hullematki juhtunud, segi mindud ja ennast ära tapetud. Kui Sveta 12aastaselt leiti ja lastekodusse toodi, ei tundnud ta ei tähti ega numbreid, aga silmades säras südamlikkus, õrn lapsesüda vajas armastust. Vanemate ja pedagoogi käitumise vigade parandus tuli teha lastekodu-töötajatel. Sveta pandi kooli ja tal läheb seal hästi.
Lastega juhtunud kurblood on ikka liigutavad, sest nemad on ohvrid, võimetud ise oma elu korraldama. Viieaastaselt suitsetama hakkamine, prügikastidest toidu otsimine, vanemate tüdrukute puhul seksuaalne ärakasutamine on kõik vaid tagajärjed. Laste puhul on põhjus selge ja ühene: vanemate vead. Viimaste põhjuslikkus on aga väga komplitseeritud, sotsiaalsest tingitusest psüühikahälveteni, ning nende eritlemine polegi filmi eesmärk. Eesmärk piirdub olukorra fikseerimisega, minemata põhjuste otsimiseni. See jäetakse vaataja tööks.
Siiski on tähenduslik, et filmis näidatud täiskasvanud pole mitte just see viimane saast, kes vaid ise oma allakäigu põhjuseks on, vaid inimesed, kes on sattunud olude tõttu hätta ning püüavad sellest välja rabelda või vähemasti oma eetilistest tõekspidamistest mitte taganeda. Nii otsib lastekodust oma lapsed tagasi saanud Jelena tööd, plaanib eesti keele kursustele minna ning endale ja lastele Eesti kodakondsust taotleda, et tulevikku kindlustada. Ka keskealine, oma korteri segastel asjaoludel kaotanud mees, kes odekolonni joob, pole minetanud oma au- ja häbitunnet. Ta ütleb päris korrektses eesti keeles: “Ma pean varastama minema, aga ma ei lähe.” Selline eetilisus on kõva sõna ja lootustandev juhtum, eriti kui võrrelda seda lipsukandjate, eesti keelt mitte-rääkivate, Eesti riigi võimustruktuuridesse pugenud ja valdavalt üdini korrumpeerunud, oma eetilisuse minetanud, allilma ja kuritegevusega seotud tegelinskitega.
Filmi algus- ja lõpuosa annavad vaatajale kätte ka niidiotsa, mida mööda minnes filmis näidatud traagiliste juhtumite ühe võimaliku põhjuseni võib jõuda. Ema sõnutsi on tema narkosõltuvuses ja varastamise eest vangis istuv poeg aru saanud, et “kui hea, et mul on kodu, kuhu tulla. Kui halb on inimestel, kel seda pole.”
 
Kodu, kodumaa ja juured

Need on Kristiina Davidjantsi filmi “Tere, kallis kodu” teemaks. Kui Karol Ansipi filmi mees ütleb: “Ma olen puhas venelane, mu kodumaa on Eesti, aga ma ei tea, kus on mu kodu/korter”, siis Davidjantsi filmi kolmel tegelasel kodu kui elamisasemega probleeme pole, küll aga kodumaa ja juurtega. Kõige selgem juhtum on Brigitta, kes teab, et tema kodumaa on Eesti, mis on teda kujundanud, isamaa aga Armeenia. Nii lähebki ta sealt oma juuri otsima, kavatsusega Jerevani ülikooli minna, et õppida tundma oma isamaa kultuuri ja kombeid. Kuipalju tema suundumuses on loomulikku tarvidust, kuipalju juurteteooria embavat mõju, jääb talle endalegi, rääkimata vaatajast, selgusetuks. Igatahes kuulutavad filmi lõputiitrid, et Brigitta on ikka veel Eestis.
Keerukam lugu on filmis kujutatud Aleksei ja Oskari puhul. Üks on tulnud Eestisse Marimaalt, et siin filmitegemist õppida, ja jäänud siia, sest siin saab paremini filme teha ja neid teistesse riikidesse levitada. Teine on Eestimaalt ära Saksamaale läinud ning püüab seal koduneda. Erinevalt Brigittast räägivad mõlemad eesti keelt tugeva aktsendiga ja natuke vigaselt.
Möödapääsmatult tuleb ilmselt uskuda Erich Frommi, kes on postuleerinud inimese üheks põhivajaduseks samastumise oma rahvuse, kodumaa ja juurtega. Ka Brigitta onunaine ütleb talle peolauas, et “mingis vanuses siiski kisub oma juurte poole”. Ja Aleksei ei ole eesti tüdrukutele eriti külge löönud, lootes endale naiseks ikka ehtsat marilannat, kes siis ka väikesi marilasi ilmale tooma hakkaks. Oskar on pooleldi juut, kes Eestis üles kasvanud ja koolis käinud ning tema jaoks on arusaamatu mõiste “rahvusidentiteet”. Ta ei tunne ennast ei eestlase ega juudina, tema arvates ongi segarahvus see kõikse parem ja õigem rahvus.
 
Sissekulunud mugavuse valik
Mõlemaid filme kvintessentsina ühendav koduteema on kindel kaup, mis ennast müüb ja vaatajale peale läheb. Sellest aspektist vaadatuna on filmitegijad ennast kindlustanud. Ometi paneb teemavalik analüüsiva vaataja sügavalt mõtisklema. Kristiina Davidjants kirjutab Oskari lugu jutustama asudes filmilinale teksti: “Eestlane olla on mugav, juut võib olla igaüks.” Mõistagi on see kunstipäraselt mitmetähenduslik, aga lause esimene pool kisub välja mõtte: filmitegija on olla mugav, kui sa käsitled nii-öelda igavesi teemasid, mis alati aktuaalsed. Ja paraku tuleb, küll valuliselt, tunnistada, et noored filmitegijad on läinud muguvuse teed, vaevumata otsima omanäolist teemat, rääkimata klišeevabast mõtestamisest ja käsitlusviisist. Nii ongi need filmid vaid koduteemalised heietused, fikseerides professionaalse keskpärasuse halli võidukäiku meie kultuuris.
Siiski on neil filmidel oma õigustus. Nimelt see, et lihtsaid tõdesid tuleb inimestele aeg-ajalt meelde tuletada, sest need kipuvad ununema ning nende äraunustamisest just suured jamad alguse saavadki, nii inimese elus kui ühiskonnas. Karol Ansip ja Kristiina Davidjants tuletavad meile oma filmidega meelde iidse tõe, et kodu on igale inimesele vaja. Ning nad teevad seda üsna jõuliselt ja mõjusalt.

REIN TOOTMAA