20. ja 21. IV toimunud koorivõistluse tulemused: grand prix – kammerkoor AVE (Andra Hauptmann, Sloveenia). Kammerkoorid: I – Voces Musicales (Risto Joost, Eesti), II – AVE (Andra Hauptmann, Sloveenia), III – Netheravoni ja Fittletoni Õhtukooli kammerkoor (Laurence Notley, Suurbritannia). Segakoorid: noortekoor Balsis (Agita Ikauniece, Ints Teterovskis, Läti), II – Eesti Meestelaulu Seltsi poistekoor (Hirvo Surva, Eesti) ja Turu Üliõpilasühenduse segakoor (Tapani Saarinen, Soome). Naiskoorid: I – tütarlastekoor Ellerhein (Tiia-Ester Loitme), II – Eesti Teaduste Akadeemia Naiskoor (Merike Toro), III – Atbalss (Gints Ceplenieks, Läti). Meeskoorid: II – Revalia Kammermeeskoor (Hirvo Surva, Eesti); III – Eesti Teaduste Akadeemia Meeskoor (Kuno Areng, Andrus Siimon). Eripreemia dirigendile: Hirvo Surva (Eesti). ürii: Erwin Ortner (Austria), Carl Hųgset (Norra), Kaspars Putniņš (Läti), Toomas Siitan ja Ants Soots (Eesti).

Üritus, mis kaheks täispäevaks Estonia kontserdimaja elevil inimestega ummistas, oli nime poolest küll VII rahvusvaheline koorifestival “Tallinn 2001”, tema pea ainuvaldavaks osaks aga kõrgetasemeline võistlus, mis tõi Tallinnasse 26 koori kaheksast Euroopa riigist. Arvatagu muusikute võistlemisest, mida tahes, aga sellisel kokkutulemisel on väga suur sotsiaalne tähendus ja erakordne energeetiline laeng – kes teavad, need teavad. Siin kohtuvad ehtsad asjaarmastajad ja väga kõrged kunstilised taotlused ning ühe amatöörkoori elus on see tippsündmus, millele pühendutakse tõsiduse ja kirega. Koor paneb end sellisel üritusel sügavaimas mõttes proovile: kõrvutatakse mitte ainult dirigente, häälekoole, muusikalisi ideid, vaid just koore, neid defineerimatuid kooslusi, mille eksistentsi mõttest saavad aru vaid need, kes sees.
Dirigendi jaoks on koorivõistluse puhul üks vastutusrikkam ülesanne kava koostamine. Reglemendis piiratud aja sisse mahtudes on vaja näidata koori voorusi (jättes puudused peitu), erinevate stiilide valdamist ning luua veel ka mingi kunstiline tervik, arvestades sealjuures kohustusliku looga. Tallinna võistlusel oli kohustus esitada ka oma maa muusikat, mis oleks loodud pärast 1960. aastat. Muidugi tahetakse end võistlusel näidata võimalikult efektselt, ent ürii ja publik tahavad ju ka lihtsalt head muusikat kuulda. Kahjuks on kujunenud mingi konkursirepertuaari trafarett, mis pole muusikaliselt üldse vaimustav: näiteks kõlas kolmelt läti koorilt Pēteris Plakidise “Vasaras vidus dziesmiņa”, mis tõesti nõuab koorilt väga head sportlikku vormi, aga on muusikaliselt õige keskpärane.
Mitmed eesti koorid jätsid oma võimalused kasutamata just kehva kava tõttu. Reglement määras ajaliseks piiriks 15 minutit (lisaks kohustuslikule palale), kuid üllatavalt paljud piirdusid sellest kõigest poolega. Kummaline oli ka eesti muusika valik: aastakümneid on meie koorid hiilanud maailmas Tormise muusikaga, sel võistlusel jahmatas aga Tormise täielik puudumine põhivooru kavadest! (Mitmed olid jätnud Tormise-trumbi grand prix’ vooru, aga ei saanud seda välja käia.) Ma ei tahaks kavadele küll ühekülgsust soovitada, aga mida on meil pakkuda Tormise asemele? Näib, et uueks konkursikultuseks hakkab saama Urmas Sisaski muusika, mis on enamasti efektne ja leiab ka suurt publikumenu. Ent tuleks siiski arvestada, et rahvusvahelisi võistlusi kutsutakse hindama väga nõudliku muusikalise maitsega ürii... Tallinna Vanalinna Segakoor eksponeeris uut eesti koorimuusikat Galina Grigorjeva teosega “Na ishod”. Grigorjeva kirjutab suurepärast muusikat, kuna aga tekst ja muusika on teoses nii ühemõtteliselt seotud õigeusukiriku liturgiaga, siis sattus teos küll valesse konteksti ja nõudis rohkem, kui koori vokaalsed võimed lubasid.
Kooride ajendid sellisel võistlusel osalemiseks on ilmselt väga erinevad ning sportlik meelestatus, iseenesest tüütu ja muusikavõõras, ei köida ei publikut ega üriid. Hoopis meelsamini kuulavad kõik siirast musitseerimist, nagu seda pakkus Netheravoni ja Fittletoni Õhtukooli kammerkoor (lihtsalt mõnus lauluklubi – sellist asutust tegelikult pole!). Nad ei esitanud osavalt kokkupandud võistluskava, vaid laulsid muusikat, mida nad tunnevad ja armastavad. Kuigi nende vokaalsed “parameetrid” olid üpris ahtad, musitseerisid nad südamest ja väga kultuurselt ning võitsid (enesele suureks üllatuseks) kammerkooride III preemia. Üpris sarnase tausta ja võimetega Rapla kammerkoor Cantus nagu ka endiselt väga ilusa üldkõlaga Tallinna Kammerkoor olnuksid võimelised samaks, ent kõrgemale asetatud kavalatt ei olnud nende poolt. Eesti koorides valdavat surmtõsidust aitas lahutada ka Turu üliõpilaskoor, kes pääses samuti lõppvõistlusele.
Eesti menukaima koori Voces Musicales (kammerkooride I preemia) kavu hinnati väga ambitsioonikaks. Stiilivastandus ulatuses Schützist Steinerini sobib kogenud konkursihaile ning kaks osa Pärdi “Seitsmest magnificat-antifoonist” seisid koori jaoks vokaalselt äärmise riski piiril. Seda enam väärib imetlust suurepärane esinemine põhivoorus: Erwin Ortneri siirast tunnustust eriti Schützi motetile (“Ich bin eine rufende Stimme”) võib Risto Joost hinnata dirigendi eripreemiaga üsna samaväärseks, samuti olid Pärdi teosed ja Eespere “Festina lente” selle koori esituses võistluse suurimate elamuste hulgas. Grand prix’ võitjate hulgast jättis koor end siiski välja juba kava valides: vaid kaks ulatuslikku teost lähedases stiilis, neist üks Penderecki ülinõudlik “Veni creator” – see ületas noore koori riskitaluvuse ning ka nende vokaalne ebaühtlus tuli liialt kuuldavale. Timo Steineril on heliloojana küllap suur tulevik, ent tema teoste nii mahukas koht Risto Joosti kavades oli kunstiliselt siiski põhjendamatu. Voces Musicales võitis peapreemia muusikaliselt kõige nõudlikumas kammerkooride kategoorias, ometi näitasid nad lõputseremoonial ka oma sotsiaalset ebaküpsust Suure Auhinna jaoks: kõikide pettumuseks ei suutnud nad seal üles astuda!
On tavaline, et kammerkoorid paistavad koorivõistlustel silma eriti kõrgete kunstiliste taotlustega ja samuti kõlalise isikupäraga. Rõõmustavalt tõusid seekord auhinnatute hulka lausa kolm erinevat koorikultuuri: põhjaeuroopa, briti ning vahemeremaade. Viimast esindas sloveenia kammerkoor AVE, kes tundus esialgu oma jahmatavate vokaalsete võimetega üle igasuguse konkurentsi tõusvat. See äärmiselt kogenud koor on vokaalselt väga hästi seatud, ent põhjapoolse maitse jaoks ehk pisut raskepärane (millega kaasneb paratamatult intonatsiooniprobleeme) ja kuuluks otsekui teise kaalukategooriasse. Kõlarikkus, mida pakuti I voorus näiteks Brahmsi puhul (“Wenn ein starker gewappneter”) on kammerkoori puhul tõesti kõike muud kui tavaline, samas erinesid ürii hinnangud mõne teose tõlgendusele (Bruckneri “Ave Maria”) äärmiselt.
Publiku ja ürii kolmas suur lemmik oli Riia noortekoor Balsis, mis ühendas põhjaeuroopa maitselaadi tõeliselt viimistletud kõlaga, mille võimalustele ei paistnud piire. Kummaline, et noorte riialaste (asjaarmastajate!) häälekool peab vaid pisut põhjapool tekitama nii nõutut kadedust! Kui paotada ürii köögiust, siis olid nad lõppvõistluses sloveenlastega peaaegu ühel pulgal, isiklikult olen neile tänu võlgu kahe kontserdisaalis veedetud päeva kõige liigutavama hetke (Lauridseni “O magnum mysterium”) eest.
Segakooride hulgas, kus oli muidu vähe üllatavat, tekitas elevust ka Eesti Meestelaulu Seltsi Poistekoor. Noored väljakujunemata hääled võistlesid tegelikult ebavõrdsetes tingimustes, ent veensid siiski oma hästi tasakaalustatud kõla ja pühendunud musitseerimisega (kumbagi polnud segakooride puhul ülearu!). Hirvo Surva juhatas ka Revalia Kammermeeskoori, mis oma nooruse ja väheste kogemuste juures näitas just neidsamu omadusi. Dirigendipreemia Hirvo Survale oli seega seotud mitte ainult tema töö kunstilise taseme, vaid ka sotsiaalse tähendusega.
Võistlusel oligi väljas vaid kaks meeskoori: verinoor Revalia ning vanu traditsioone kandev Eesti Teaduste Akadeemia Meeskoor (TAM). Põlvkondade lõhe – noorema keskealise koori puudumine selles pildis – paneb kogu kooriliikumise olukorra, taustade ja tähenduste üle isegi tõsisemalt mõtlema kui lihtsalt kooride vähesus. TAM tuletab mõneti nostalgiliselt meelde XIX sajandi saksa meestelauluseltside kõrgeid ideaale, kuid ka Saksamaal ei tõmba sedatüüpi koorid noort põlvkonda miskipärast enam kaasa. Rõõmustavalt esindab siin just Revalia uusi taotlusi ja nende poiste näost paistab, et nad ei kao kooridest veel aastakümneid. Kuigi TAMi kõlas on väga selgeid “ealisi iseärasusi”, ei teki neid mehi kuulates hetkekski kahtlust nende pühendunud ühistegevuse mõttes. See viimane ei saanud mulle mitmete nooremate kooride puhul sedavõrd selgeks.
Tõsine identiteedikriis näib vaevavat ka naiskoore – kuuldavale tuleb see vokaali kehvas kvaliteedis ja särata musitseerimises, ent põhjus on küllap sügavamal. Isegi Ellerhein, kellel sellisel võistlusel justkui polekski õigeid vastaseid, hämmastas oma ebahuvitava kava ja väsinud olekuga. Kevad ja lõpueksamid? Loodame, et ainult.
Võistluse korraldajale, Eesti Kooriühingule on festivali tähendus samavõrra olemuslik kui kooridele, keda nad kaasa tõmbavad. Kõik sellised ühingud sattusid pärast 1990. aastat olukorda, kus tuli olemisele värske mõte leida. Koorifestivalid Tallinnas on seni toimunud üsna korrapäratult. Kui Eesti Kooriühing lubas nüüd jätkata festivalidega igal teisel aastal, siis annab see lootust, et madalseisust hakatakse üle saama. Nii ühingus kui koorides enestes.