Kontserdipeegel

Aastaaegade vaheldumisest Toompea lossis
13. V leidis kontsert aset paigas, kus vilgast kontserdielu ei toimu – nimelt astus Toompea lossi Valges saalis üles viiuldaja Elar Kuiv koos Tallinna Barokkorkestriga (TBO) ning kavas Antonio Vivaldi igihaljas “Aastaajad”, millega lõpetati Concerto Grosso hooaeg 2000/2001.
Vivaldi “Aastaajad” on klassikalise muusika üks tippteoseid, mida on mängitud ja salvestatud väga paljud artistid ja koosseisud. TBO interpreteering oli värvikas ja originaalne. Kuulajale oli kindlasti abiks ka brošüür Vivaldi sonettidega, kus autor kirjeldab aastaaegadele omaseid jooni sama intensiivsete sõnaliste kujunditega nagu muusikaski.
Igas kontserdis suutsid muusikud hästi tabada teose sügavat sisu, iseloomulikku karakterit. Näiteks paelus väga “L’Estate” (“Suvi”) esitus, kus kuiva, sul ponticello mänguga toodi esile meeleolu, mis valdab inimest kõrvetava päikese käes viibides. Muljetavaldav oli ka “L’Inverno”(“Talv”) jäine, pakaseline meeleolu. Elar Kuiv tõlgendas oma viiulipartiid suhteliselt vabalt, lisades Vivaldi kirjutatule rohkesti improviseeritut. Isiklikult olen sellise nootide lisamise vastu, sest usun, et helilooja teab väga täpselt, kuhu ning milleks ta sellise rütmi, noodi ja meeleolu kirja paneb – näen siin erinevust jazzi ja klassikalise muusika vahel. Kui tulen kuulama näiteks Vivaldi “Aastaaegu”, mida ma juhtumisi ka hästi tunnen, siis piisab, kui kuulen selle hästiviimistletud esitust ja kõik. Samas peab Elar Kuiva kiituseks ütlema, et tegemist on viiuldajaga, kelle mänguoskused ja universaalne arusaam muusikast aitab muusikalist materjali elama panna.
Nagu Concerto Grosso Toompea kontsertidel juba heaks tavaks on saanud, andis Jüri Kuuskemaa siingi põhjaliku ülevaate Toompea värvikast ja kirevast ajaloost ning tema languse- ja tõusuperioodidest. Toompea lossi Valge saal on ideaalne ja põnev kontserdipaik. Ei ole ju iga päev võimalust riigimeeste majas head muusikat nautida. Jääb loota, et uusi võimalusi kontsertideks selles muusikale väga tänuväärses saalis tuleb ka edaspidi.

VAHUR LUHTSALU

Vaimustav klaveriõhtu
Mati Mikalai sooloõhtu 14. V Vanemuise kontserdimajas andis Tartu publikule võimaluse taaskohtuda meie noore põlvkonna ühe isikupärasema pianistiga.
Mikalai pälvis avalikkuse laiema tähelepanu esikohaga 1994. aasta üleriigilisel konkursil. Nüüdseks on edukas duokoostöö Kai Ratassepaga lisanud rahvusvahelist tunnustust. Mikalai õpetajate ring on olnud lausa aukartustäratav – prof. B. Lukk, prof. P. Lassmann, R. Vanaselja, L. Orgse, L. Väinmaa, I. Sillamaa, lisaks meistriklassid tunnustatud pianistide L. Pohjola, J. Ribera ja L. Bergmani juures. See on pianistile andnud mitmekülgse ja üliprofessionaalse pagasi. Tema pianismi iseloomustavad loomulik ja ökonoomne mängustiil, läbipaistvus ja viimistletus faktuuris, filigraanne tehnika, poeetilisus.
Kava sisaldas C. Francki hilisloomingu üht tippteost “Prelüüd, koraal ja fuuga”, valikut C. Debussy prelüüde II vihikust ja kuut etüüdi F. Liszti tsüklist “Transtsendentsed etüüdid”. Mikalai mängu ülevaatlikkus põhineb suurepärasel vormitajul, ülevaatlikel tempodel, pianistlikul üleolekul esitatavast. Selgelt pääses see mõjule C. Francki suurteoses, millega pianist oma sooloõhtut alustas. Franck on siin ühendanud barokiajastu vormid hilisromantismi harmooniaotsingute ja lisztiliku monotemaatikaga (kõikide osade teemasid lähendab laskuva sekundi intonatsioon). Prelüüdi improvisatsioonilised figuratsioonid olid esitatud impressionistliku, looritatud pianoga, mille lummust ei lõhkunud ka kõrvalteema veidi ekspressiivsemad meloodialiinid. Teose keskpunkt, koraal kõlas ülima lihtsusega. Isegi uskumatuna tundus, kuidas pianist ilma näilise pingutuseta suudab muusikas hoida nii tugevat mõtte kandvust. Fuuga karakter võinuks olla rühikam, orelipärasem. Muusikalise arengu pinge, mis pianodes oli ideaalilähedane, jäi fuuga fortelõikudes justkui teadliku kõlalise kontrolli alla. Emotsionaalne vaoshoitus kulminatsioonides pidurdas mõneti fuuga üldistavat jõudu tsükli viimase osana.
C. Debussy prelüüdid olid pianistile ammendamatuks kõlavärvide ja meeleolude loomise allikaks. Õrnad, intiimsed pooltoonid muusikas on vaieldamatult ala, mis Mikalaid inspireerib ja publikut lummab. Lausa maagiliste kõlakujunditega olid esitatud prelüüdid, mille põhinüansid jäid piano ja piano pianissimo vahele (“Surnud lehed”, “Canope”, “Vahelduvad tertsid”). Prelüüd “Tulevärk” sisaldas helilooja kavandatud ilutulestiku kõrval ka tõsist pianistlikku “tulevärki”, mille Mati Mikalai meisterlikult publikuni tõi.
F. Liszt on “Transtsendentsete etüüdide” esimese variandi kirjutanud varases nooruses, hiljem jätkas ta tsükliga pidevalt tööd. 1851. aastal valmis lõplik variant. Liszti ei huvitanud nende teoste puhul enam konkreetne tehniline ülesanne, tehnikal laseb ta kaasa rääkida pigem poeetilise kujundi võimendaja rollis. Ka Mikalai esituses ei olnud särav ja publikut pimestav virtuoossus esiplaanil. Küll aga laienes veelgi pianisti kõlaampluaa võimsate, energiliste fortede suunas. Suurema naudinguga olid esitatud lüürilised etüüdid (“Maastik”, “Õhtused harmooniad”). Heroilis-dramaatiline laad (“Mazeppa”) tekitas mõningaid väsimuse hetki, mille pianist küll kiiresti ületas.
Tartu kuulajatele pakkus pianist Mati Mikalai sooloõhtu sisuka ja vaimustava üldmulje, millele ootaks kindlasti samaväärset jätku.

PILLE TANILOO

Eespere autoriõhtu talveaias
Estonia talveaias (16. V) toimus René Eespere (1953) autoriõhtu, kus kõlas helilooja viimaste aastate kammermuusika. Ettekandele tulnud seitsmest teosest olid enamik uued, sealhulgas üks esiettekandel.
René Eespere rääkis enne kontserti lühidalt, et peab end pigem instrumentaalse suuna heliloojaks, kuigi teda seostatakse ikka tuntud “Ärkamise aja” lauluga. Kooriteoseid on Eesperel siiski üsna rohkesti: peale oratooriumide (“Passiones”, “Müsteerium”, “Mediteerium”) tuleb suurematest nimetada veel “Glorificatiot” ja “Invocatiot”. Ning kahtlemata jääks Eespere loominguline portree poolikuks, kui mitte mainida tema kolme instrumentaalkontserti ning “Concerto ritornellot” kammerorkestrile.
Kuulates René Eespere teoseid üksteise järel, võib tulla mõttele, nagu oleks ta üks neid heliloojaid, kes mõtestavad oma tugiideid ning -kujundeid pidevalt ringi ja ümber. Niimoodi võib tekkida illusioon, nagu kirjutaks Eespere kogu aeg ühte ja sama lugu, ainult erinevalt. Minoorselt heakõlaline helikeel ning meloodiliste kujundite lihtsus korduvad tõepoolest teosest teosesse. Viimastel aastatel on, tõsi, lisandunud ka pisut pingestatumaid momente – heaks “närvilise” käekirja näiteks on “Modus vivendi” (1998), mis kontserdil kõlas Neeme Punderi (flööt) ja Tiit Petersoni (kitarr) esituses. Kuid isegi Eespere muusika näiline ekspressiivsus on tavaliselt pigem heakõlaline kujundimäng kui teravate konfliktide tallermaa. Samasse suunda võib arvata ka teose “Skulptuuri hommik” (2001), mida mängis trio Arvo Leibur (viiul), Terje Terasmaa (vibrafon) ja Heiki Mätlik (kitarr). Selle Jüri Arraku maalist inspireeritud kompositsiooni meloodiakontuurid olid sama “sakilised” kui tegelased Arraku piltidelgi. Vibrafoni heljuvad kõlaplaanid lisasid sellele põhiideele aga veel teise, mõnevõrra värviküllasema mõõtkava.
Eespere kammerlikest suurvormidest tuli ettekandele tema Keelpillikvartett (1999) koosseisus Harry Traksmann (viiul), Terje Raidmets (viiul), Heili Eespere (vioola) ja Leho Karin (tšello). Ka siin peituvad minoorse tonaalsuse taga konfliktid, mis hakkavad järk-järgult dissoneerivatesse teravustusse arenema. Tõsi küll, laadiline alge ja põhitelg on siin sedavõrd kandvad, et muusika tonaalne orientatsioon ei kao hetkekski. Eriti teose lõpuosas, kus eelnevad kujundid ja seosed säilivad, kuid ilmuvad nüüd teises, suuremate mõttepausidega täidetud rakursis.
Klaveripala “Concentus” (1995) esitas Tarmo Eespere – see on helilooja üks kaunikõlalisemaid ja siiramaid kompositsioone. Kuigi läbipaistvatest minoorsetest harmooniatest eraldub esmapilgul võõrkehana agressiivne keskosa, võiks selle klaveriminiatuuri mõttetelg olla katkematu puhtuseotsing.
“Epigramm” (2001) metsosopranile (Maila Plooman) ja klaverile (Tarmo Eespere) sai esiettekande. Tõdemuses, et “see maailm peab ükskord kaduma” (Seneca) on ühendatud ühelt poolt minimalistlik lihtsus, mille kohal areneb teise korrusena ekspressionistlikult traagiline vokaalne sfäär. Eespere kinnitas, et tal on edaspidi plaanis kirjutada terve sari “Epigramme”. Jääb vaid soovida talle ideid ja jõudu.