Tõe talumise müsteeriumid

Agota Kristof. Eile. Loomingu Raamatukogu, nr. 8. Perioodika, Tallinn 2001. Prantsuse keelest Triinu Tamm.

Agota Kristof on – loomingu kogumahtu arvestades – üks meil põhjalikumalt tõlgitud kaasaja kirjanikke. 1997. aastal ilmus Kupra kirjastuselt ja Urmas Rattuse tõlkes tema romaanitriloogia, millel ühine pealkiri puudub (“Kaustik. Katsumus. Kolmas vale”, kusjuures Triinu Tamm tõlgib “Katsumuse” hoopiski “Tõendiks” vrdl. Kupra “Moodsa klassika” sari).
Kristof on kahekümneselt 1956. aastal Šveitsi emigreerunud ja sinna pidama jäänud ungarlanna, kes kirjutab prantsuse keeles, nimetamata teostes kordagi oma sünnimaa ega pagulaskodu nime, kuigi on olustikku ja karaktereid kirjeldades tihti vaat et “fotograafiliselt täpne”. Tema minajutustajale on sõnad “eksiil” ja “pagulus” justnagu õlekõrreks, mis võib murda tugevaimagi selgroo, sest tema tegelaste koorem koosneb ennekõike indiviidi olemise ängidest, saatusega seonduva fataalsusekrambiga heitlemisest. Ehk on ka nii, et viimase veerandsaja aasta jooksul on eksiilis elamine maailmas väga tavaliseks muutunud, inimliku draama lähtepunktina tähendusrikkuse minetanud, et kodumaatus on nagu inimese “tagahoov”, vanade asjade hoiupaik, millesse süüvimist tõlgendatakse etnoloogiliste, natsionalistlike või poliitiliste huvide võimendamisena. Ka põgenikesse põhimõtteliselt hästi suhtuvates ühiskondades kasvab närvilisus pagulusega seoses, paguluse ja kodumaa suhetes ilmneb võõrandumise momente. Inimlik intiimsus omandab nende pingete tõttu soovimatuid lisatähendusi. Ja muidugi on väga tugev mõjuväli ühendriiklaste proosa ja film, mis püüavad võimsalt tasakaalustada multikultuursuse segadikku futuristliku vaatepiiriga tugevate karakterite rõhutamisega.
Kristofi tegelased ilmuvad me ette enesetunnetuse hämaratel radadel, neil on väga raske hakkama saada lähedaste suhetega. Nende vaistlik poolehoid kuulub anonüümsusele kõiges, see sünnitab valesid, müstifikatsiooni, kujutlusmaaniaid, masohhistlikku enesesalgamist. Nad on eksiili kaasa toonud piiriületaja “pärispatud” – salajasuse, heidiklikkuse, varjatud elutragöödiad, tegelikult ju ka teised suhtlemistavad ja emakeele, mis vaoshoituna kuidagi suurendavad alateadvuse osa, kuni see märgatavalt laieneb argielule. Seda pannakse tähele, kuid enam-vähem arusaadav on alateadvuslik seisund vaid pagulasele. Tõeliseks piinaks muutub elu aga siis, kui taolisel inimesel tuleb ületada eneses lisaks piire soodumustest või konkreetsest süüst lähtudes.
Kristofi tegelastel on näiteks arusaam, et nad on põgenedes kellegi tapnud, hüljanud, viletsusse jätnud, reetnud. Enesetunnetuses on nad aga samaaegselt kurjategijad ja ohvrid, elavad paratamatult mitut elu. Läänes leiavad Kristofi tegelased eest totaalse poolnäljas, kuid väga turvalise tarbijaliku säästuühiskonna, millele nad oma lõhestatuses ei suuda keskenduda. Neist ei saa “häid pagulasi”, ühiskond näib neile hingetu (mis sest et hästi) toimiva kellamehhanismina. Neist ei saa ka optimistlikke tagasipöördujaid, takistab juurdunud süükompleks ja “vaikse lõpmatu vägivalla” luul, mille üheks tipmiseks kinnismotiiviks on intsesti motiiv – tervet olemist hõlmava seksuaalse armastuse objektiks võib osutuda kaotsiläinud või mahasalatud õde ehk vend. Või teisik. Muide, Kristofi minategelane on eranditult meessoost ja ta tabab mu meelest mehelikku enesetunnetust perfektselt nüanssideni.
Kristof ei ole n.-ö. ainekäsitluse poolest sugugi originaalne, ideoloogilises plaanis võiks ta tublisid aatelisi pagulasi koguni laussolvata. Kuid ei solva, sest pagulus muutub tal millekski absoluutselt üldinimlikuks, ütleme et ülima võõrandumise ja läheduse põiminguks või siis lausa sünnikarjeks. Küsimus on kusagil seal, et kuhumaani inimene iseennast talub. Kristofi stiil meenutab pigem väga tihedat proosaluulet, mis on ausalt öeldes tekstimahu poolest uskumatult virtuoosne saavutus. Selline õnnestumine tekitab mulje erilisest nägemuslikust “kõrgist alandlikkusest”, mis väärib tähelepanu ja kaasaelamist. Teoste formaalne aines on teisene. 

Peeter Künstler