Ivan Groznõi pärandit tuleks siiski revideerida

Psühholoogias tuntakse kahemõttelisi pilte, kus samad jooned ja punktid võimaldavad katseisikul näha näiteks kord mehepead, kord Venust. Mõlemat moodi korraga tajuda pole võimalik. Kui muuta natuke (ajaloos mõne fakti võrra) lähteandmeid, paistab pilt ainult ühtmoodi, ambivalentsus kaob. Varase keskaja ajaloopildi seisukohalt on üheks oluliseks punktiks slaavi elemendi ilmumise aeg Pihkva- ja Ilmenimaale ning Volga-Okaale. Kui see ilmus tõepoolest alles X sajandil, langeb groznõilik ajalookäsitlus kokku. Et seda ära hoida, hoiduvad mõned ajaloolased hea- või pahauskselt ringlusse toomast fakte, mis võivad pöördumatult muuta kokkuleppelist ajaloopilti.

Ivan IV

Vastuseks Ain Mäesalu vastuartiklile võib öelda, et kirjutises “Kas Vene kroonikate Jurjev oli tõepoolest Tartu?” avaldasin arvamust, et Nestori kroonika eri redaktsioonides korduv teade Jurjevi asutamise kohta 1030. aastal ei pea silmas Tartut, ja soovitasin küsimust täiendavalt uurida. Mida ülejäänud ja juba tõepoolest Tartut-Jurjevit puudutavate teadetega peale hakata, ei olnud juttu. Kuigi siinkirjutajal on selles küsimuses omad kaalutlused, ei sobi nende esitamine mahukuse tõttu ka siinsesse kirjutisse, mille eesmärgiks näidata, et meie varase keskaja käsitlus on kaugel allikatega pakutavaist võimalustest.
 
Kuidas kroonikaid kirjutati ja redigeeriti
Ajaloolased ei võta ühtegi kroonikateadet puhta tõena ja reserveerivad õiguse nende usaldusväärsust hinnata. Varasemaid kroonikaid eelistatakse hilisematele, kuid loeb ka iga teatega muude allikate põhjal koos käiv taust. Kõige tõsisemalt võetavas Novgorodi I kroonikas puudub märkus Jurjevi asutamise kohta, kuid on olemas Nestori, s. t. Kiievi kroonikas, mis ei kajasta üldjuhul Novgorodimaa asju pärast vene võimukeskuse kandumist Kiievisse. Peale selle tuleb arvestada tõsiasjaga, et meie käsutuses on Nestori kroonika asemel paljude redigeerijate ühislooming “Jutustus möödunud aegadest”. Nestor oli suurvürst Svjatopolgi (1093 – 1113) ajaloolane. Tema koond lõppes 1113. aastaga, mis langeb kokku Vladimir Monomahhi (1113 – 1125) valitsemise algusega. 1113.aastal sai Monomahh kroonika enda kätte ja andis täiendamiseks ning redigeerimiseks oma iguumenile Silvesterile, kelle redaktsioon valmis 1116. aastal (kättesaadav Lavrenti kroonika algusosana). Tulem ei rahuldanud suurvürsti ja ta tegi vanemale pojale Mstislavile korralduse jälgida uue redaktsiooni väljatöötamist, mis lõppes 1118. aastal (olemas Ipati kroonikas). On tõenäone, et redigeerimisel võis tahtlikult kui ka heauskselt muutuda kroonika sisu. Et Monomahhi perekonnas oli sel ajal aktuaalne tšuudide teema, osutavad kokkulangevused: 1113. aastal võitis Mstislav Boris tšuude ja Monomahh sai endale Nestori kroonika, 1116 vallutas Mstislav Otepää ja sai isalt ülesande hoida silm peal kroonika uue redaktsiooni valmimisel. Lugedes Nestori leetopissi, võis neile paista, et 1030. aasta teade peab silmas Tartut, mis oli venelaste silmis sel ajal kindlasti juba Jurjev. Et nii teistelegi paistaks, võisid nad kohendada originaali.
Mäesalu tõi Jurjevi loole lisa Sofia I ja Novgorodi IV kroonikast, kuid kuna need valmisid Novgorodist pärit materjali põhjal alles XV sajandil ja Moskvas, soovitavad tekstoloogid pakutud lisandeisse suhtuda kriitiliselt. Antud juhul hakkab näiteks vastu, et teade Jaroslavi üritusest õpetada ülikute lastele kirjatarkust langeb kokku Vladimir I samasuguse teoga Kiievis u. 988. aastal. Pealegi andis Vladimir juba siis korralduse õpetada lastele raamatutarkust kõigile linnadele, seega ka Novgorodile. Seepärast on põhjust arvata, et tegu on Jaroslavile alusetult juurde kirjutatud. Pealegi on Novgorodi kultuurikihist leitud ohtralt kirjapulki juba alates X sajandi keskpaigast (!). Tšuudide vastu peetud sõjakäik ei sobi 1030. aasta konteksti, eriti on vastunäidustatud Jaroslavi minek Novgorodi, et algatada koolikampaania. Oma aja silmapaistev ajaloolane V. Mavrodin on Skandinaavia saagade põhjal nentinud, et 1029. aastal tuli Jaroslavi juurde Kiievisse Olav Püha Norrast, kes jättis sinna poja Magnuse ja naasis 1030. aastal kodumaale. 1031. aastal saabus Olav Püha poolvend Harald Hardrade, aitas Jaroslavi võitluses poolakatega ja lahkus Bütsantsi, et lunastada rohkete võitlustega Jaroslavi tütre Jelizaveta süda. Nagu näha, ei ole juttu tšuudidest ja, mis veel tähtsam, Jaroslav viibis tõenäoliselt kogu aeg Kiievis. See tuletab meelde A. Kuzmini märkuse, et tavasid arvestades äratavad kaks sõjakäiku samal aastal kahtlust. Paraku otsustas ta Belzi asemel Tartu-Jurjevi kasuks, tuues nagu Mäesalu põhjuseks Sofia I ja Novgorodi IV kroonika lisateate. Kuna selle tõesus on ümber lükatud, võib toimunuks lugeda Belzi äravõtmise ja Jurjevi rajamise Kiievimaa lõunapiirile. On öeldud, et JMA 1031 – 1033 materjal pärineb Kiievist, kuid kooli asutamise lugu arvestades lisatud, et 1030. aasta sündmused on võetud Novgorodi käsikirjadest.
Kooliloo ebaehtsuse kasuks räägib veel fakt, et Novgorodi II kroonika (1450) autor kogus teateid paljudest käsikirjadest, kuid leidis 1030. aasta jaoks vaid peapiiskop Joakimi surma. Kindlasti oli ta tuttav Nestori kroonikaga ja lugenud teadet 1030. aasta kohta. Kuna aga Novgorodimaa käsikirjade hulgas ei leidunud midagi niisugust, ei jäädvustanud oma kroonika ehtsaks nimetanud autor seda ja polemiseeris Vremennikuga, mille põhjal valmisid Moskvas Sofia I ja Novgorodi IV kroonika. Tartuna trakteeritav Jurjev on kahtlane ka sellepärast, et ei Jurjevist Tartu tähenduses ega tšuudidest pole Nestori kroonikas enam kordagi juttu. Küll leidub teateid Jurjevi kohta, mille Jaroslav ehitas justkui vastuseks ja järjeks Vladimiri Belgorodile. Kuna Vladimir armastas oma linna, pidi ka Jaroslav armastama Jurjevit, sest ta asutas sinna piiskopkonna. Kui kroonikakoondi autor jäädvustas esimese, on raske ette kujutada, et hiljem ehitatud Jurjev ei pälvinud tema tähelepanu ja olulisena talletati Kiievi kroonikas järelpõlvedele hoopis Tartu asutamine Emajõe kaldale...
 
Isegi meieni jõudnud tekst võimaldab mõista kirjapandut õigesti. Sealjuures ei tohi unustada, et vähemalt Novgorodi XI – XIV sajandi kultuurikihi tohtkirjade grammatika ei tunnista punkte, komasid ega suurtähti. Sõnad kirjutati üksteise järele vahesid jätmata ja nende lauseteks liigendamine nõuab head vaistu ja teadmisi. Võimalik, et ka Nestorile eelnenud tekst või isegi tema oma oli samasugune ja redigeerijail tuli sõna eraldada sõnast, lause lausest ning grammatiliselt vormistatud tekst muutus. Meie jaoks on tal kuju: “Samal aastal läks Jaroslav tšuudide vastu ja võitis need, ja ehitas Jurjevi linna.” Käegakatsutavalt selgeks muutub küsimus järgmise näite põhjal: “Samal aastal mindi Laadogale sõtta. Ja põlesid majad ojast, Slavnost mööda, kuni püha Iljani”. Teadmisteta lugeja arvab nähtavasti, et novgorodlased läksid Laadogale sõtta ja põletasid maha mainitud piirkonna majad. Kuna asjatundjad teavad, et Slavnot ja püha Ilja kirikut polnud Laadogal, osutub see versioon kindlalt vääraks. Laadogal käidi küll sõjas, kuid majad läksid põlema Novgorodis. Nii ka inimesele, kes ei tea, et 1030 – 1032 ehitati Kiievimaale Jurjev, kuid teab Groznõi ettekirjutust ja selle arendusi, samastub Tartu 1030. aastaga seoses mainitud Jurjeviga.
 
Siinkohal on soodne moment vastata Mäesalu etteheitele, justkui oleksin eeldanud, et Jaroslav käis algul tšuudidega sõdimas, siirdus seejärel Kiievi lähistele Jurjevit ehitama ja naasis uuesti Novgorodi, et panna ülikute lapsed kirja õppima. Siinkirjutaja ei ole midagi niisugust väitnud ja see on vastuolus ka Mäesalu enda refereeringuga natuke ülalpool. Mul on öeldud: “Ka sõjakäik tšuudide vastu ja Jurjevi asutamine võisid toimuda teineteisega seostumata eri aastal...” Pihkva II kroonikais on sõjakäik tšuudide vastu ja Jurjevi rajamine dateeritud 1020.,Voskressenski kroonikas 1027. aastasse, kuid see võis juhtuda ka 1036, kui Jaroslav sulges Pihkvas kõhuni pimedikku oma noorema venna Sudislavi. Metodoloogilises mõttes aga tasub mõelda Alice Moora märkuse üle seoses Vene vürstide sõjakäikudega Klini ja Bori – tšuudi koldeid võis leiduda XII sajandil ka Eestist ida pool.
 
Tartu asutamise loo kohal kumab Groznõi vaim
Ivan IV tutvus oma elu ühel etapil üsna põhjalikult vana tsivilisatsiooni vaimupärandiga ja jättis erudeeritusega välissaadikutele soodsa mulje. Nagu Vladimir Monomahh, hoidis ta silma peal kroonikate valmimisel. Tuntud vene noorema põlve ajaloolane R. Skrõnnikov (Istoria Rossiiskaja 1997, lk. 326) on nentinud, et tsaar nõudis Aleksandrovka slobodaasse ametlikud kroonikad ega tagastanud neid nähtavasti: “Opritšnina tegi lõpu sajandeid kestnud traditsioonile. Vene kroonikakirjutamise jäljed läksid kaduma opritšniklikus Aleksandrovka slobodaas.” Ivan kirjutas oma käega olemasolevale juurde näiteks 1553. aasta sündmuse ülevaate.
Groznõi mütologiseeritud lühiajaloo kohaselt põlvnes Rjurik Rooma keisri Augustuse vennast Prusist. Ta poeg Igor asus Novgorodist ümber Kiievisse ja kogus kreeklastelt andamit ning õnnis Vladimir võttis vastu ristiusu. Alates Jaroslavist saanud ka Liivimaast dünastia pärusmaa (votšina), sest Jaroslav olevat vallutanud Tšuudimaa, s. t. Liivimaa, ning rajanud Jurjevi, mida praegu nimetatakse Derptiks. Edasi on ahela osadena nimetatud kõige tähtsamad: Vladimir Monomahh, Aleksander Nevski, Dmitri Donskoi, Ivan III, Vassili ja Ivan IV. Need nimed ongi jäänud Venemaa iga lühiajaloo põhisubjektideks, sest impeeriumi ülesehitamise seisukohalt on nad valitud õigesti. Veel ütles tsaar, et Liivimaa lubas maksta andamit juba tema esivanematele, kuid jättis lubadused täitmata ja seepärast tabab teda mõõk, raev ja tuli. Niisuguse lubaduse võisid sakslased venelastele isegi 1234. aastal anda, sest Novgorodi kroonika andmeil kummardasid sakslased venelaste ees (väljend osutab valmisolekule maksta andamit) ja sõlmisid rahu Novgorodi tahte kohaselt.
 
Eesti ajaloolased on võtnud Groznõi ettekirjutust liiga tõsiselt ja on emotsionaalselt puudutatud, kui tehakse ettepanek asja täiendavalt uurida. V. Trummal viitas 1964. aastal otse Groznõile, H. Moora oletas 1947. aastal et Jaroslav “lõi vallutatud Tartusse oma pärusmõisa. Seda võime arvata mitte ainult tollele ajale iseloomuliku maavalduste soetamise tava kohaselt, vaid seda toetab ka tõsiasi, et Jaroslav nimetas rajatud koha oma isikliku nime järgi.”
Vene ajaloolased leiavad, et suurvürstidest oli Olgal pärusmõis Ol?itšis ja Budätinis, Vladimiril Berestovis ning Jaroslavil Novgorodi lähedal Rakomas. On üsna raske ette kujutada, kuidas Kiievis elav Jaroslav suutis Tartus mõisat pidada! H. Moora mõte paistab fantastilisena sellegi pärast, et Peipsi-Lämmijärvi idakallas ei allunud sel ajal ei Novgorodile ega Kiievile. Vadjalased vallutasid 1067 Polotski vürsti Vseslaviga eesotsas koguni Novgorodi Nereva osani.
H. Ligi (1968) arvas, et Tartust-Jurjevist ei piisanud kogu Eesti allutamiseks, kuid taastuda võisid “mõne teise maakonna endised, X sajandi keskpaiku valitsenud vahekorrad Kiieviga.” Ta leidis, et Vene võimupiir laienes läände kuni Keavani, kuid pidas võimalikuks, et pärast 1061. aastat oli novgorodlastel võimalik eestlastelt andamit koguda ainult sõjalise jõu abil.
S. Vahtre (1976) püüdis näidata, et pärast 1061. aastat maksid eestlased ise Vene riigile andamit ja pääsesid koguni selle feodaalkonda Kiievisse. Aastail 1130 – 1134 toimunud sõjakäikude tulemusena läinud “andami kogumine Ida-Eestis taas venelaste, seekord Novgorodi bojaaride kätte”. Vahtre järeldused ulatuvad seega ajas kõige kaugemale. Põhiliselt nende ajaloolaste pingutustega kingitigi eesti rahvale masohhistlik ajalugu.
Kui nii oli, oleksid arheoloogid tänaseks pidanud Tartu XI – XIII sajandi kultuurikihist leidma vähemalt paarsada Ovrutši kiltkivist värtnaketra, sest need ilmusid Ilmeni- ja Pihkvamaale koos Vladimiri ning Jaroslaviga. Slaavlased ja slaavi mõjuga inimesed kandsid neid kaasas kui passe või ID-kaarte ning Novgorodist on neid leitud 3000 ümber, Pihkvast 1960. aasta seisuga 150 (praeguseks ehk 300 ringis), Tartuga võrreldavalt, kuid tõepoolest Vene vürstide tugipunktiks saanud Valgejärvelt 400. Emajõe Jurjevisse on senistel andmetel sattunud vaid kaks Vladimiri-Dobrõnja kodumaalt pärinevat värtnaketra, üks pealegi XIII sajandil ja teine varem. Kui Jaroslav oleks Tartus kas või 30 aastat mõisat pidanud, unustatuks selle ajaga maha vähemalt 30 “ID-kaarti”. Oma tõekspidamiste kinnituseks ei ole hr. Mäesalu neid ühtegi leidnud.

Kaks ajalugu, kahed faktid
Arheoloogia ja ajaloo mitmeski sõlmküsimuses on Vene ajaloolaste hulgas käibel kahesugused vaated. Üks poolus on homo-, teine heterogeenne.
Homogeense pooluse arusaamad on ühtlasi õppekirjanduse seisukohad ja varustatud positiivse märgiga. Teaduskirjanduse kõige akadeemilisema osa moodustavad suhteliselt ideoloogiavabad uurimused, kus teadusringkondades kõrgelt koteeritud uurijad ei mõtle, kas nende järeldused on riiklikult kasulikud või kahjulikud. Kui kummalisena see ka ei tundu, andis aluse niisuguse praktika väljakujunemiseks Lenin ise, kui ta keelustas teisitimõtlemise poliitikas, kuid lubas seda teaduses. Mida akadeemilisem ja vähem levinud väljaanne, seda vabamalt võis avaldada tsenseerimata uurimusi ja ajalooteadust edendada.
Eestis lähtuti nõukogude ajal sisuliselt ainult riiklikult soositud seisukohtadest. Näiteks on “Esiajalugu”(1982) Ilmenimaa, Volga-Okaa ja Dneprimaa arheoloogilist ainest tutvustanud V. Tretjakovi, V. Sedovi, D. Telegini seisukohtade põhjal ja jätnud kõrvale J. Gorjunova, L. Gulubeva, M. Fehneri, G. Lebedevi, A. Smirnovi, O. Danilenko, V. Neprina jt. enam märki tabavad uurimused.
Eesti varajast keskaega ja arheoloogiat puudutavas teadus- ning õppekirjanduses on siinkirjutaja arvates esindatud kahjuks ainult Vene õppekirjandusliku väljundiga suund. Arvamuste paljusus puudub. Kui vene akadeemiline teaduskirjandus on tänu uurimuste ja hinnangute paljususele edasi arenenud, siis meil on kivinenud arusaamad tänaseni au sees ja nende kõrval pole teisi.
Võrreldes meie varase keskaja ajalookäsitlust ennenõukogudeaegsega, ei ole erinevus kes teab kui suur. Asi on selles, et vaadete paljusus ja akadeemiline dialoog viisid Vene arheoloogiateadust ja varase keskaja käsitlust edasi ka nõukogude ajal. Meie õpetlased kordasid või arendasid absurdi suunas edasi Vene ajalooteaduse riiklikult soositud poolust ja areng peatus. Sisuliselt puuduvad igasugused uurimused. Mõnelgi teadlasel ei jätkunud alati selgroogu ja autunnet. Nii kirjutas Paul Ariste 1952. aastal, et isegi suur keeleteadlane D. Bubrich arvas veel 1948. aastal, et idaslaavlased jõudsid Dnepri vesikonnast edasi liikudes kõigest I aastatuhande lõpus m. a. j. Ilmeni ja Pihkva järve äärde. Ariste vihje oli – alles millal hakkas ta pooldama õiget arusaama! Ariste ise pidas õigeks, et slaavlased ilmusid Volga ülemjooksule juba enne meie ajaarvamist. Eriti tänu Gorjunova uurimustele loetakse praegu, et slaavlased tulid Volga-Okaale alates X sajandil p.Kr. Kui Jüri Selirand (1983) üritas dateerida eestlaste esmapiirnemise slaavlastega X-XI sajandisse, asus Mare Aun (1992) seda arvestusväärselt argumenteerimata kummutama. Harri Moora tegi omal ajal kirjaliku märkuse Marta Schmiedehelmile Alam-Visla rauaaja mälestiste slaavivaba interpreteerimise pärast. On loomulik, et sallimatuse õhkkonnas ei saanud tekkida dialoogi ja arvestatavaid uurimusi, ringlusest jäeti välja millelegi muule osutavad ajaloofaktid. Justkui möödaminnes antud nokahoope ei ole (v. a. V. Sedov) õnnestunud kohata Vene arheoloogide töödes.
Psühholoogias tuntakse kahemõttelisi pilte, kus samad jooned ja punktid võimaldavad katseisikul näha näiteks kord mehepead, kord Venust. Mõlemat moodi korraga tajuda pole võimalik. Kui muuta natuke (ajaloos mõne fakti võrra) lähteandmeid, paistab pilt ainult ühtmoodi, ambivalentsus kaob. Varase keskaja ajaloopildi seisukohalt on üheks oluliseks punktiks slaavi elemendi ilmumise aeg Pihkva- ja Ilmenimaale ning Volga-Okaale. Kui see ilmus tõepoolest alles X sajandil, langeb groznõilik ajalookäsitlus kokku. Et seda ära hoida, hoiduvad mõned ajaloolased hea- või pahauskselt ringlusse toomast fakte, mis võivad pöördumatult muuta kokkuleppelist ajaloopilti.

ENN HAABSAAR