|
|
| “improvizz ’01” – loovuse seanss II üleriigiline improvisatsiooni festival Tartus 8. – 10. XI Seekordne “improvizz” algas trio Jaak Sooäär – Arkadi Gotesman – Liudas Mockunas kontserdiga. Ebakindla kompimise asemel sai festival avangu, millesse oli põimunud nii muusikute heliilm kui koosmõju. See oli algus. Jõuline ja enesekindel, samas mõtlik ja otsavaatav. Õhus justkui küsimus – kas oleme taas selleks valmis?
Neil päevil, kui Tartusse imbus kasvava voona improvisatsioonijulgus muusikutelt, sai sisemist mõttekaemust arendada ka vastuvõtja, sisse- ja kaasaelaja. Kohtusid erinevad tegijad, stiilid, maailmad. Avakontserdi esitused rahvusvaheliselt muusikutetriolt Sooäär (kitarr), Mockunas (saksofon), Gotesman (löökpillid) ja Tunnetusüksuselt koos Siiri Sisaskiga puudutasid sisemist ürgolekut. Mockunase saksofonikäsitlus jättis ruumi liikumiseks sügavustest argise melumaailmani, millele tajutava kooskindlusega lisandusid Gotesmani löökpillid ning Sooääre paljuhäälne kitarr. Ühise Taani kogemuse taustal oli tunda, et koos “on lahe” ka Eestis , Leedus ja mujalgi. Sisaski – Tunnetusüksuse esitus pani mõnegi saalisolija proovile. Sisaski ürgnaiselik hääleala viis kaasa esiemade seelikusabast läbi jazzmuusika ooperimaailmani. Muusikute Mäng oli kuulaja piiridel balansseeriv: kas suudan või langetan hinnangu. Kui annan end vabaks nagu loojad laval, kas ei kaota ma äkki midagi? EMA tudengite reedeõhtusel kontserdil Tartu raekoja saalis oli tunda koolikontserdi pingeärevust. Selle ületamiseks, näis, tuli esimestel esinejatel müürilõhkujana nii enese kui kuulajate barjääre purustada, tehes seda kohati agressiivse rabedusega. Kontserdi keskosas duo Ebe Müntel (klaver) – Eve Suslov (saksofon) esinemisel maad võtnud rahu lasi enesekaitse asemel kuulajal kaasa minna. Selle nauditav interaktsioon ja pehmus paitasid sisemust, seda jätkasid ka Jorma Tootsi (klaver) säravsulnid improvisatsioonid. Teise kontserdipäeva lõpetas Tanel Joamets (klaver) improvisatsioonidega F. Langi tummfilmile “Väsinud surm”. Algul eraldiseisvad kaks entiteeti – film ja muusika said ruttu algosi eristamatuks tervikuks. Esimeste päevade kõlakogemused tõstsid küsimusi, kust läheb piir muusika ja lihtsalt heli vahel. Kas nõuame eneste jaoks siiski mingeid konventsionaalseid pidepunkte, millele toetuda? Kas vajame mingit konteksti, kuhu sõnumit paigutada? Kui esitatu kõlab otsekui omakeel, milles on sõnum vaid esitaja jaoks, kas ei väsi me siis ega nõua midagi muud, selgemat? Kui palju on meis ruumi kellegi privaatkeele kuulmisele, kui palju oleme valmis seda paigutama oma märgistatud alasse, kust oleme võimelised ammutama enesele omasel viisil emotsioone ja impulsse? Üll eelmiste festivalipäevade tundekõlad, istusin enne viimase kontserdipäeva algust Tartu ülikooli ajaloomuuseumi valge saali puhtuses ning otsisin nendele küsimustele vastust vestlusest eesti improvisatsiooniguru Anto Pettiga. Mõtted hõljusid muusiku improvisatsioonide saatel, arutledes vaheldumisi muusikas ja sõnades improvisatsiooni olemuse üle. Mis on see, mis kutsub end avama spontaanses loovuses, milles argine näib tajumatu ning unustatud? Kas improvisatsioonilisus on võrreldav teraapiaga, milles kogetu katarsisena toimib ning puhtamana edasi kulgeda laseb? Või on see võimalus pingete väljaelamiseks, või mõlemat? Anto Petti sõnul on improviseerimise eelduseks täielik avatus oma mõtetele ja sisemistele impulssidele, suutlikkus neid tähele panna ning etteruttamata väljendada. See nõuab loojalt maksimaalset tähelepanu ja keskendumist enese siseilmale. Inimene on argitasandil harjunud mõtlema ratsionaalselt, kasutades vasakut ajupoolkera. Loomingulisus peidab end aga paremas ajupooles, saades voli alles rahulikus olukorras. Sestap on oluline keskendumisvõime, milles argised, hirmutavad ja muud ratiot aktiveerivad faktorid oleksid välja lülitatud. kontserdiolukord sellist protsessi ei soodusta. Oluliseks mõjutajaks saab kontakt kuulajatega ning muusikutel omavahel. Seetõttu on vaja luua nn. usaldussild osapoolte vahel, et interaktsioon võiks toimida ning helis väljenduse leida. Samas on improvisatsioon võrreldav kõnelemisega, milles on kasutada märgisüsteem – keel. Vesteldes ei moodusta me pikki lauseid peas ette, vaid keskendume kõneolukorrale, mis mõjutab süntaktilisi valikuid. Samalaadne protsess toimib ka improviseerimisel muusikas, kus märgisüsteemiks on helikeel. Lauljate improvisatsioonis on vahel kasutusel ka tavakeele sõnad, kuid need tekitavad pigem impulsiivsete assotsiatsioonidena uusi emotsioone kui moodustavad loogilisi mõtteahelaid. Iga häälik, tämber ja vältus on esitajale tähenduslik, andes edasi tema omailma, ilma et selleks oleks vaja kaasata meie kõnekeskust, mis teeks vastuvõtuprotsessi kuulajas vahendatuks ning seega ka raskemaks (kui mitte võimatuks). Eesti improvisatsiooni isaks peetud Anto Pett on ka “improvizzi” idee autori ja kunstilise juhi Tanel Joametsa õpetaja. Juba pikka aega EMA improvisatsiooniõppejõud, on ta välja kujundanud metoodika, mis on Joametsa hinnangul maailma mastaabiski unikaalne. Üheks esimeseks ja olulisemaks improvisatsiooni õppimisel peab Pett tähelepanu harjutamist. Pillimängijatel, kes on kümneid aastaid tegelenud motoorika treenimisega, on oht, et nende tegevus jõuab mõttest ette, kippudes neid ka mõjutama. Oluline õppimise juures ongi, et seda ei juhtuks. Hea, kui see, mis sõrmede alt tuleb, oleks päriselt “looja oma”. Automatismid ja stambid, mis meisse on kinnistunud, ei tohi meie üle valitseda. Samas ei ole keegi vaba varasematest kogemustest, õigupoolest me neist ju koosnemegi, kuid igal kogemusel on oma tähendus ning sellisena – märgilisena – saab ta tulla ka improvisatsioonikeelde. Palju mängivad siin kaasa ka kultuurikontekst ning muusikaharjumused, mille taustal võib vastuvõtja tasand oluliselt esitaja omast erineda. Siit ka osapoolte kommunikatsiooniks vajaliku avatuse loomise olulisus, olgu siis koosmängus või kontserdil. Improvisatsioonimõlgutused andsid viimasele kontserdile täiesti uue dimensiooni ning kuuldu omandas sügavama tähenduse. Kui kunagi suuline, kuulduna edasi antud pärimus lõi kirjaoskuse levides unustamise ning trükikunsti areng uinutas paljus loovuse, kas pole siis nüüd aeg taas enese juurde tagasi tulla ja vahepeal kaotatud võime üles leida. Anto Petti malbe algus tõi endaga jõulise ja erksa, pillisügavusi ületava sooloesituse. Eelnevast jutuajamisest jäänud ülestunnistus, et pilli kõla kipub kogu esituse emotsiooni mõjutama, laskis aimata, kuidas muusik sellesse kütkesse jäämist vältida püüdis. Kuigi kontserdipaiga pehmekõlaline pill ja akustika oleksid ehk andnud suurepärase võimaluse just sellist tonaalsust ära kasutada. Juba ülessoojendatud publiku lennutamist arendas edasi ProImpro kergust loov, naeruna äratundmist vabastav, olevikule alluv ja sisemust avav looming. Kadus piir sisemise ja välise vahel, kuid veel olulisem oli äratundmine – kõik on võimalik. Justkui kauge varjuna minevikust viipas lavalt laps, tuttava ja omasena, otsiva ja enesega mängivana. See laps, kes praegugi meie juurde tuleb üksioleku hetkedel – metsas või duši all huilgavana. See, kes meis on ja julgeb, kes avab end välisele ja sisemisele, võtab vastu ning annab tagasi. Seal ta oli – “improvizzi” õhus, saavutades kulminatsiooni lõppkontserdil. Improvisatsiooni mõiste hakkas tasapisi piire laiendama. Kokkuleppe tasandiga ei pea tingimata olema tegu, või siiski…? Kas ei ole õigus neil, kes väidavad loovuse peituvat igaühes? Küll pahatihti varjununa maskide taha, püüdes olla rahujalal välisilmaga. Spontaansus ja loovus on aga see, mis meid tervena säilitab, arvab psühhodraama looja J. L. Moreno. Olles avatud kuulma ka omakeelt, kokkuleppetut, mittemärgilist, mitte seda tühjaks põlates, end kanda andes, laseme end tervendada. Nii võibki rääkida “improvizzi” teraapilisest mõjust. Tugi tegijale, väljakutse kuulajale. Laps meis võis pead tõsta, loovus rõõmustada. ANU HAAMER
|
