Raamatu autoportree

“Rein Raamat animatsiooni maailmas”, Raamat-Film, 2000. ETVs 20. märtsil.

Kõigepealt üllatas mind, et tegemist ei ole klassikalise portreefilmiga – just mitte klassikalisega. Rein Raamat on suutnud taltsutada endast rääkimise kiusatust või iha, ehkki võimalus oli olemas. Me ei saa mitte midagi teada Raamatu lapsepõlvest, tema vanematest, kuuleme vaid, et ta on õppinud maalikunstnikuks, ja sellega eluloolised andmed piirduvad. Inimene, tema igapäevategemised, harjumused ja iseloom jäävad varju, samuti tema kultuurieelistused. Me ei kuule ega näe Raamatu lemmikautoreid, juttu ei ole tema poliitilistest sümpaatiatest ei enne ega nüüd. Algul mõtlesin, et portreteeritava karakter on jäänud avamata, ja kohe kindlasti on see olnud autori teadlik valik. Siis aga tabasin – karakter on avatud vaikimise kaudu – Raamat ei ole edev, tema on niisugune mees, kes oma eraelu suure kella külge ei pane ning kes tõstab kilbile vaid oma töö. Rein Raamatust kui inimesest saame pisut aimu tema kasina miimika ja ¯estikulatsiooni, tema hääletooni ja väljanägemise kaudu – need on asjad, mis ei ole mahamonteeritavad. Niisugune eemaletõmbumine on meie ärpleval ajal tähelepanuväärne nähtus.
Rein Raamatu film Rein Raamatust koosneb peamiselt Raamatu joonisfilmikatkenditest ja intervjuudest, alguses näidatakse siiski lõike mängufilmidest “Mäeküla piimamees” ja “Viimne reliikvia”, millel on ka kronoloogiline põhjendus. Nende filmide juures oli värskelt kunstiinstituudi lõpetanud Raamat kunstnikuks. Mäletame korralikke võtteplatse, rahvuslikuks disainitud paviljonisisustust, meeles püsivad efektsed kostüümid. “Viimasest reliikviast” sai teatavasti kultusfilmi, mingil määral on ta seda tänase päevani. Just “Viimse reliikvia” juures oli ametis re¯issöör Grigori Kromanovi loodud suurepärane meeskond – stsenarist Arvo Valton, heliloojad Tõnu ja Uno Naissoo, laulutekstid Paul-Eerik Rummo, eestikeelses variandis laulis Peeter Tooma, venekeelses koguni Georg Ots. Neid laule kuulatakse praegugi, videokassetid on müügil. Laulurida “Põgene, vaba laps...” muutus omal ajal parooliks, millel oli mitu alltähendust, ka poliitiline.
Ehk just seal kinnistus Raamatusse idee, et filmitegemine on eelkõige kollektiivitöö?
Mis seal salata, teame hästi, et meil Eestis esineb üsna tihti monopoliseerimist. Näiteks oli või on keegi seltsimees või härra X ainuke tegija, vahest isegi selle valdkonna looja või vähemalt edasiviija, ning see X (tegi) teeb kõik konkurentsi välistamiseks, on hoidnud andekad inimesed sellest valdkonnast eemal.
Rein Raamatu loodud eesti joonisfilmi ajalugu on olnud risti vastupidine. Raamat on enda kõrvale toonud just kõige võimekamaid inimesi, tihti lausa esimesi numbreid, olgu siis maalikunstnikke, heliloojaid, stsenariste ja teisi. Kui konkurentide eemaletõrjumine teeb monopoliseerija elu häirimatuks ja pingevabaks, siis, peab ütlema, et ka Raamatu meetodil on ja oli üsna mitu plussi – kasvas joonisfilmi prestii¯, väärtustus rahvuskultuur, sirgus uus põlvkond tegijaid. Just sellel ajal liikus muidu laste¯anriks peetud ja peetav joonisfilm lugupeetud positsioonile meie kultuuris, selle autoriteedi tagasid nii Raamatu rahvusvahelised saavutused kui tema valitud kaasautorid. Kui potentsiaalsed konkurendid on kaasautorina peaaegu iga päev re¯issööri kõrval, siis ei saa re¯issöör loorberitele puhkama jääda, konkurendid kannustavad re¯issööri ennastki, ta peab lisaks sellele, mis ta saab enda kõrval töötavatelt inimestelt, ennast ka arendama ja rikastama, et mitte elust maha jääda, nagu monopoliseerijatega tihti juhtub.
Joonisfilmikatkendeist on enim näidatud “Kütti”, “Suurt Tõllu” ja “Põrgut” kui eesti kultuurile rahvusvahelist kuulsust toonud filme.
Intervjuude andjad võib jagada kaheks – kõige rohkem on endisi kaastöölisi, kes meenutavad neid kaugeid aegu, mil Raamatuga sai koos filme tehtud. Nimetagem neist Priit Pärna, Jüri Arrakut, Lepo Sumerat, Heiki Ernitsat, Janno Põldmad, Avo Paistikut, Rein Raidmet jt. Enam-vähem kõik rõhutavad, et Raamat oli oma vaiksel ja malbel moel ikkagi meeskonna liider. Hinnangu Raamatu elutööle annavad filmikriitikud Sulev Teinemaa ja Jaan Ruus. Tänu Raamatu (kui nii võib öelda) kaadrivalikule on tema elutööd võimalik võrrelda teiste joonisfilmire¯issööride, tema nooremate kolleegide ja õpilaste saavutustega ning see väärib kõige kõrgemat austust. Kolmanda seltskonna intervjueeritavatest moodustavad animafilmi maailmanimed, kes kõik on Raamatuga tihti suhelnud, küll rahvusvaheliste festivalide ¯üriides, küll mujal. Nii Juri Norstein, Fjodor Hitruk, Eduard Nazarov, Andrei Hr¯anovski ja teised nimetavad Raamatut enda heaks sõbraks. Maailmanimede hulgas peaks mainima ka Priit Pärna, aga tema on eespool juba kirjas.
Vahest on asjaolu, et filmis on delikaatselt mööda mindud Rein Raamatust kui inimesest, pisike märguanne teistele re¯issööridele, et Raamatu portreed võib edasi luua?

OLEV REMSU