Kirikulaul eesti rahva mentaliteedi mõjutajana 
Ettekanne 45. Kreutzwaldi päevade teaduslikul konverentsil Tartus 20. XII 2001. aastal

Kirikulaul – ja eesti rahva meelsuse mõjutaja? Juba teema selline formuleering paneb mõne muigama. Kah leidis asja! Üldine veene on ju, et eesti rahvas on olnud kristluse suhtes täiesti immuunne.


See on selgesti näha raamatuaasta raames korraldatud küsitluse tulemustes. Jah, saja eesti elu enim mõjutanud raamatu hulka oli pandud ka piibel. Aga võib arvata, et teda nimetati selle pärast, et teisiti nagu ei sobiks kultuurrahvale. Kuulsused kostavad tihtipeale küsimusele, milliseid raamatuid nad võtaksid kaasa üksikule saarele, et nemad võtavad piibli. See ei tähenda, et nad oleksid eriti innukad piiblilugejad, pigemini on vastus psühholoogiliselt mõistetav: praegu ei ole aega, aga kui oleks, küll siis loeks.
Mõjuvaimate raamatute edetabelit ei ole analüüsitud, aga seda võiks teha. Arvamusi said avaldada kõik, kes raamatutest hoolivad. Tänase eesti rahva mentaliteedi mõistmisel on tulemus kindla peale õpetlik. Kõigepealt näitab see, et vastamisel tõlgendati verbivormi “mõjutanud” olevikuliselt: loetleti oma kaasaja elu enim mõjutavaid raamatuid. “Eesti rahva elulood” ja Kaur Kenderi “Yuppiejumal” on kahtlemata mõjuvad üllitised, aga need ilmusid alles aastatel 1999 – 2000. Vastajad ei pidanud vajalikuks vaadata Aarne Vinkeli “Eesti rahvaraamatust” järele, millised raamatud ruulisid XIX sajandil. Seetõttu on selge, et “Wagga Jenowewa ajalik elloaeg” (mille ühe tõlkeversiooni valmistas Kreutzwald), kalendrikirjandus, robinsonaadid ja Nahksuka jutud jäävad mainimata – see ei ole meie lugemisvara.
Rahva arvamus ei lange muidugi kokku kirjandusteadlaste omaga. Oskar Kuningas ei hinda kuigi kõrgelt Silver Anniko “Rusikaid”: “Romaanis on rohkesti hüperboolseid kujundeid ning uskumatuid episoode, teos madaldub ajaviitekirjanduseks. Maitse ja mõõdutunde puudujääke nentiski bestselleriks saanud teose kriitika” (Eesti kirjanike leksikon, 2000, lk. 35). Aga see ei loe, just ajaviitekirjandus kajastab ja kujundab elu. Olin määratud näituse “100 eesti elu enim mõjutanud raamatut” kuueliikmelisse õpetatud nõukogusse. Katsusin tõestada, et mingil juhul ei tohi välja jääda “Kodu- ja Kiriku­raamat”, aga tulemuseta. Kampmaa, Antiku, Milleri jt. kinnitusel trükiti seda teost XVII sajandil 20 000 ja XVIII sajandil 80 000 eksemplari. On kahtlane, kas need tiraa?id on ikka õiged, mu meelest ei hakka see kokku kirjaoskuse levikuga. Aga kui arvud ka pisemad peaksid olema, ei muuda see vähimatki tõigas, et pikka aega muud maakeelset lugemisvara ei olnud.
“Kodu- ja Kirikuraamatu” olulisemateks osadeks olid “Väike Katekismus” ja “Laulu­raamat”, mida loendamatutes trükkides on eraldi välja antud. Leerist ei saanud muidu läbi, kui katekismuse viis peatükki laitmatult peas. Kuni 1917. aastani õpiti lugema aabits-katekismusest. Võttis aega mis võttis, aga – Ea Janseni sõnadega: “Kahtlemata olid eestlased XIX sajandi teiseks pooleks juba head kristlased – iseasi, et nad olid opositsioonis saksaliku luteri kiriku institutsiooniga ning olid sakslastest pastorite ja mõisnike patronaadiõiguse vastu.”
Tänapäeva eesti rahvas on valmis möönma, et ENE ja Lenini “Teosed” on teda tublisti mõjutanud, kristliku kirjanduse domineerimise ajajärgu unustab ta aga olematuks. Kiriku lauluraamat oli palju levinum kui piibel. XIX sajandil kujunes lauluraamat leerikingiks, mille igaüks sai ristivanematelt. Igal oli oma lauluraamat, millega ta viimaks ka maeti. Kui ma nelikümmend aastat tagasi alustasin vaimulikuna Läänemaal, matsin kümneid, küllap sadu raamatuid. Väga harva õnnestus veenda omakseid, et nad ei paneks kirstu surnu rinna peale lauluraamatut kaasa. See oli aeg, mil ei olnud loota, et uusi saab trükkida, ja neist raamatutest tuli üsna varsti tõepoolest puudus. Mainin seda siin selle pärast, et näitlikustada, kui vahetu ja isiklik oli meie vanavanemate ja kiriku lauluraamatu suhe.
Piibli esimese trüki tiraa? oli 6000, teisel (1773. a.) 4000. Veel 1813. aastal, piibliseltside asutamise aegu oli sellest osa müümata. Kristiina Rossil on põhjust väita: “Selge on see, et eesti keele loos on lauluraamatu tähtsust raske üle hinnata, sest laulutekstid, mida igal pühapäeval kirikus kuuldi ja lauldi ja mis ainsa ühtlustatud kultuurtekstina olid kuulajaile täiesti pähe tambitud, pidid avaldama mõju ka kujunevale eesti ühiskeelele.”
Selliste asjade tähtsust alles hakatakse avastama. XX sajandi seitsmekümnendatel aastatel tekkis ajalooteaduse uue haruna nn. mentaliteediajalugu. Matti Peltonen iseloomustab: “Üheks huvitavaks jooneks on varem väga eraldi seisvana tundunud erialade lähenemine (nt. ideeajalugu ja sotsiaalajalugu). Mentaliteediajaloo tandrile tullakse võrdõiguslikuna mitmest eri suunast.”
Mentaliteedi all mõeldakse enam-vähem sedasama, mis suhtumise, mõttelaadi, käitumisharjumuse või -valmiduse all. Küsimus on teadvustamatus orienteerumis­teadlikkuses, mille järgi tegutsemine ja olemine üleüldse on mõttekas ja tähenduslik. Mentaliteedi ja ideoloogia vahe on selles, et ideoloogia püüab suhtumist tõelusse teadlikult põhjendada – kuni sellestki aja jooksul saab enesestmõistetavus ehk mentaliteet.
Mentaliteet on teoreetiline konstruktsioon, vahend, millega seletada minevikunähtusi. Mingeid mentaliteediajaloole eriomaseid allikaid ei ole olemas, samuti tõlgendusreegleid, mis iseenesest tagaksid õigete tõlgendusteni jõudmise. Nagu Markku Hyrkkänen rõhutab: pädeva tõlgenduse piir on ka mentaliteediajaloos uurija järeldusvõime ja fantaasia piir.
Mentaliteetide tõlgendamine võib olla väga raske, kuid tõlgenduslikest eriarvamustest hoolimata tuleb nõustuda: inimeste tegutsemise mõistmine eeldab nende mentaliteedi mõistmist. Nad on omamoodi põhjuste eeldused, tingimused, et miski võib olla millegi põhjuseks. Näiteks tööstusliku ajastu migratsioon eeldas valmidust irduda harjunud olukorrast, valmidust riskeerida ja taluda ebakindlust.
Ometi ei olnud rändevalmidus migratsiooni tegelik põhjus, vaid selleks oli pigem paljutõotav (või sellena tunduv) võimalus parandada oma elujärge. Volker Sellin sõnastab asjaloo piltlikult: klaasi purunemise põhjuseks võib olla selle kukkumine põrandale, kuid et see võiks olla põhjus, peab klaas olema purunev.
Mentaliteediajalugu on üks sotsiaalajaloo suundi. Mentaliteetide uurimine on vajalik, sest inimeste tegutsemist ei saa seletada ainult nende tegevuse eeltingimusiks olnud struktuuridele osutades. Oluline on ka selgusele jõuda, kuidas inimesed on tõlgendanud, s.t. kogenud või näinud neid struktuure. Eesmärgiks on (re)konstrueerida pilt, mis inimestel on iseendast – ettekujutus, mille järgi saab mõistetavaks inimeste tegutsemine.
Kaua aega on ajalugu tegelnud kõrgkultuuriga. Ajalooline mälu liigub väga paljus mööda suuri isiksusi. Nagu David Vseviov tabavalt on öelnud: ajalugu kirjutades oleme nagu rändurid soos, hüpates ühelt suurelt isiksuselt teisele nagu mättalt mättale. Mentaliteediajalugu liigub argi- või igapäevaautomaatika tasandil. Jacques Le Goffi järgi uurib mentaliteediajalugu seda, mis on ühist Caesaril ja tema leegionäridel, Ludwig Pühal ja tema talupoegadel, Kolumbusel ja tema karavellide madrustel. Seepärast püütakse uurimisteemad valida nõnda, et saaks võimalikult selgesti ja piltlikult järeldada ja kirjeldada inimeste suhtumist omaenese ellu.
Eestist võiks mentaliteediajaloolisena viidata Lea Kõivu uurimusele Johannes Gutslaffi teose “Kurzer Bericht” (1644) kohta, mis kirjeldab küll eestlaste aktsioone Võhandu jõe kaitseks, aga on välja antud saksa keeles ja sakslaste pööramiseks (möldri kuluga). Siinsed sakslased olid niisama ebausklikud kui eestlased. Mõisnikud ja pärisorjad olid sama pikseusku, olgu ta nimeks Wotan või Pikken.
Meil ei ole ülearu allikaid eesti rahva varasema vaimse arengu rekonstrueerimiseks. Juba sellepärast ei ole mõistlik eirata lauluraamatut. Värssides väljendatu, lapsena pähe jäänu saadab läbi elu. Toon näite. Carl Gustav Jung kirjeldab oma autobiograafias, kuidas ema õhtupalveks õpetatud laulusalm “Breit aus die Flüglein beide” (meie lauluraamatus: “Mind tiiva alla võta”) inspireeris tema lapsehinges kummalisi kujutlusi ja ambivalentseid tundeid, mis jäid teda saatma ka siis, kui ta hiljem suutis neid ratsionaalselt seletada. Seetõttu on ootuspärane, et saja enim elu mõjutanud raamatu hulgas on arvukalt lasteraamatuid.
Laulusõnad kujundavad efektiivselt hoiakuid. Konkreetne näide Soomest on Hemminki Maskulaineni poolt 1605. aastal välja antud lauluraamat, kus on kolm rootsi keelest tõlgitud laulu Antikristusest, milles ägedalt rünnatakse katoliku kirikut ja otseselt paavsti. Tauno Väinölä kinnitusel: “Sellise ainese kuulumine paljuloetavasse lauluraamatusse on küllap olnud kasvatamas seda hirmu ja umbusu atmosfääri, mida üha võib tunnetada soomlaste suhtumises teistesse konfessioonidesse.” Eestlastel selliseid laule pole olnud ning võib-olla selle tõttu siinsed kirikutevahelised suhted on palju lahedamad.
Kirikulaulud on suures enamuses tõlgitud luule. Jorge Louis Borgese järgi on tõlke­teksti probleem kirjandusega kaasa sündinud, järelikult on tõlkelisus kirjandusele seesmiselt omane, on tema konstitutiivne omadus. Tema meelest saaks terve inglise kirjanduse ajaloo rekonstrueerida eri Homerose-tõlgete najal. Eesti kirikulauluraamatu muutumine läbi aegade ei ole muidugi nii värvikas nagu Galland’i, Lane’i, Burtoni, Mardruse ja Weili “Tuhande ja ühe öö” võistlevad tõlked, mis annavad võimaluse mõtiskleda õhtumaise kirjandusajaloo üle. Meie kirjanduse ajalugu on üldse palju lühem ja lihtsakoelisem. Aga kirikulaulude valiku teisenemise jälgimine ilmutab mõndagi huvitavat ja ajastuid iseloomustavat.
Heinrich Stahli 1637. aasta lauluraamatus oli 144 proosatõlkes laulu. 1656. aasta värsistatud versioonis oli 241 laulu, millest vaid osa on Stahliga ühised. Olen koostanud endale edasise uurimistöö jaoks andmebaasi kõigist põhja- ja lõunaeestikeelsetes ametlikes kiriku­lauluraamatutes olevatest lauludest (vennastekoguduse lauluraamatud ja arvutud eri laulukogumikud on kõrvale jäetud). Aegade jooksul on kasutuses olnud üle 900 erineva saksa keelest tõlgitud laulu. Praeguses, 1991. aasta välja antud “Kiriku Laulu- ja Palveraamatus” 484 laulu, millest vaid 36 nimetust, seega napilt 7 protsenti kattub Stahli omadega. Lauluraamatud peegeldavad vagaduse muutumist läbi aegade.
Võib väita, et vagaduse vahetus ei huvita praegu kedagi. Kummatigi, nii nagu me ei saa vanemate geneetilisest koodist päris lahti, nii mõjub minevikust päritud mentaliteet. Meie igapäevane käitumine sisaldab vorme, õige või sobiva toimimisviisi vahetut äratundmist ja omaksvõtmist, mille puhul me oma tegude põhjusi või motiive ei teadvusta. Olen nõus, et praegune Eesti on Euroopa kõige ilmalikum maa. Aga ka postkristlikus ja postsotsialistlikus ühiskonnas toimib edasi olnu, nii ristiusu kui nõukogude ajast pärinev. Juhan Luiga aforismiga: Inimene ei ole oma aja laps. Ta on kogu eelkäiva aja laps.
Olgu lõpetuseks ka üks konkreetne illustratsioon kirikulaulust mentaliteedi kajastajana. Liivimaal pidas luterlik kirik XIX sajandi esimesel poolel vennastekogudusega leppimatut võitlust. Võib öelda, et selle üheks tulemuseks oli aastatel 1845 – 1847 massiline usuvahetusliikumine. Vennastekoguduse tegevus oli rahva võõrutamisega luteri kirikust nende pööramise riigiusku laialdaselt ette valmistanud. Tänini pole aga piisavat seletust, miks piirdus usuvahetuse propaganda sel ajal vaid Liivimaaga ning Eesti- ja Kuramaa jäeti puutumata. Gert Kroeger oletab, et siin mängis suurt rolli administratiivne jaotus: Kuramaa kuulus Polotski ja Eestimaa Peterburi õigeusu piiskopkonna koosseisu, ning Peterburi metropoliit Antonius olevat olnud massilise usuvahetuse vastu. Toomas Siitani meelest aga võisid olulise tähendusega olla ka erinevate luterlike kirikute lahknevad teoloogilised seisukohad. Liivimaa kirik oli tihedalt seotud Tartu ülikooli rõhutatult konfessionalistliku teoloogiakoolkonnaga. Pietismivastane võitlus omandas siin rahvuslikud jooned ja lõi seega pärismaalaste usuvahetusele soodsa põhjenduse. Et Eestimaa jäi usuvahetusliikumisest üsna puutumata, selle üheks põhjuseks võis olla siinse kiriku sallivus vennastekoguduse suhtes.
See Põhja- ja Lõuna-Eesti erinevus peegeldub ka kirikulaulu valdkonnas: Liivimaa lauluraamatud olid XIX sajandi algul teinud läbi põhjaliku ratsionalistliku reformi (lätikeelne 1810 ja 1833, lõunaeestikeelne 1816, uus saksakeelne Riias 1810 ja 1820). Põhja-Eesti kirikust läks ratsionalismimood valutumalt mööda, seal lauldi edasi vana, 1721. aasta (täiendatud 1741) lauluraamatu kordustrükkidest. Uus versioon valmis alles 1869. aastal ja siis juba hoopis uute põhimõtete kohaselt.
Kiriku lauluraamat ja selle arengulugu ei ole pälvinud kirjandusloolaste tähelepanu. Õigusega, sest tegemist on tarbetekstidega, millel puudub igasugune kunstiline väärtus. Aga sellel tekstikorpusel on mentaliteediajaloos oma tähendus. Reiner Brockmanni “Teoste” üllitamise puhul sedastasid Jana Orion ja Kristi Viiding: “Ei tohiks tükeldada tema pärandit kui terviklikku loomingut. Arvestades barokiajastu haritlastele iseloomulikku mitmekülgsust (nt. leidub autoreid, kes on juhuluulet kirjutanud koguni kuues keeles), oleks perspektiivikas selle perioodi kirjanduslikku loomingut uurida interdistsiplinaarselt, kaasates erinevate teadusharude asjatundjaid. Vaid nii saaks võimalikuks säilinud kirjandusliku pärandi eri tahkude omavaheline sidumine, mis võimaldaks teha senisest laiapõhjalisemaid järeldusi.”
Ehk hakkab kunagi selline suhtumine iseloomustama mitte ainult ühe perioodi, vaid kogu mineviku kohtlemist. 

TOOMAS PAUL