|
|
|
Moodsad kirikud
Rotermanni soolalaos saab sel talvel vaadata kirikuid, kuid sedakorda pole eksponeeritud üldtuntud vanad kirikud ega XX sajandi lõpul riikliku iseolemise ja usulise vabanemise vaimustuses loodu, vaid 1920. – 30. aastatel ehitatud tuntud, aga ka laiale avalikkusele tundmatud ehitised. Erinevalt varasemate sajandite kõrguvatest kirikutornidest pole XX sajandi pühakoda enam ühiskonna ja linna keskpunkt, vaid hoone teiste hoonete seas. Kirikul on suuruse ja kõrgusega tänapäeva linnas raske välja paista ja seepärast on üllatav ka 1920.– 30. aastatel ehitatud kirikute-palvelate suur arv: ainuüksi uusi kirikuid-palvelaid ehitati 113, lisaks veel mitmed ümberehitused ja elumaja külge ehitatud palvelad. Lisaks kirikutele-palvelatele ehitati ka Tallinna Liiva, Metsakalmistu ja Rahumäe kalmistu kabelid.Näituse fotod ja projektid annavad ülevaate kolmveerandist tollal ehitatud pühakodadest, ülejäänud veerandi kohta pole säilinud visuaalset materjali. Ligi kolmandik fotodest on vanad ajaloolised fotod, mis on kokku kogutud muuseumidest ja arhiividest, saadud kollektsionääridelt ja kogudustelt. Tänu neile saab näha mitmeid tänaseks hävinud hooneid nagu Tallinnas Jõe 12 asunud evangeeliumi kristlaste kirikut ja Kallivere luteri abikirikut. Väljas on Erich Jacoby, Herbert Johansoni, Alar Kotli, Märt Merivälja, Robert Natuse, Eugen Sachariase projektid. Äratundmisrõõmu pakuvad saksa ja soome arhitektuuriajakirjad, millel oli kindel koht meie arhitektide töölaual. Segadused stiiliga Näitus on süstematiseeritud stilistikast lähtudes, peegeldades hooneliigi piires selle mitmekesisust. Selline rühmitamine on siiski tinglik, sest stiilide piirid on kõikuvad ja ühel hoonel on tihti mitme stiili tunnused. Kasutades välismaiseid eeskujusid, võeti nii mõnigi kord üle ainult vorm, mõtestamata stiili sügavamat tagapõhja. Nii võib Eestis leida paefunktsionalismi ja krohvitud müüripinnaga ekspressionismi. Sakraalarhitektuuri inertsuse tõttu võttis uuenduste juurdumine kaua aega, mistõttu leiame veel 1930. aastatel kirikuid, mis on vormiliselt määratletavad hilise historitsismina. Vaadeldava perioodi ja eriti 1920. aastate arhitektuuri stiiliprobleemistik on keeruline ka seepärast, et sõjajärgne aeg oli kogu Euroopas uue arhitektuuri mitmesuunaliste otsingute aeg: hilisjuugend polnud veel oma positsioone kaotanud, maailmasõja eel tugevnenud uusklassitsism jätkus 1920. aastatel kõrvuti uusbarokiga, Skandinaavia maades andis tooni nn. põhjamaine klassitsism, Saksamaalt imbusid samal ajal ekspressionismi mõjud ja terendusid funktsionalismi ideed, kaugemal ja Eesti jaoks nõrgema mõjuga olid prantsuse art deco ning vene radikaalne avangardism. Stiililist liigitamist raskendab ka asjaolu, et Eesti arhitektuurikirjutuses on mitmed 1920. – 30. aastate stiiliprobleemid lõplikult analüüsimata. Traditsionalismi mõiste alla mahuks justkui kõik, millel ajalooga pistmist, barokist talurahvaarhitektuurini. Probleemiks on ka art deco ja ekspressionismi mõiste – selgelt saksa ekspressionismist mõjustatud vorme on sageli määratletud prantslasliku art decona. Vormilisele sarnasusele vaatamata pole Eesti arhitektuuris, erinevalt kujutavast kunstist, prantsuse mõjud kuigi määravad. Eesti ehituskunst oli selgelt saksa orientatsiooniga: juhtivatest arhitektidest oli suur osa õppinud Saksamaal ja saksa arhitektuuriajakirjad, millest ideid ammutati, kuulusid kindlalt siinsete arhitektide lugemisvarasse. Samuti on vernakulaararhitektuur seni põhjalikumalt avamata mõiste. Saarineni avalöök modernismi Näituse juhatab sisse juugendlik Tartu Pauluse luteri kirik (E. Saarinen), mis projekteeriti juba 1913 ja mis kuulub Esimese maailmasõja eelsesse perioodi, kuid hoone lõplik valmimine esimestel iseseisvusaastatel annab põhjuse käsitleda seda vaadeldava perioodi sakraalarhitektuuri jõulise avalöögina. Funktsionaalselt haakub kirik Eesti maailmasõdadevahelise aja kirikuehitusega: Pauluse kirik oli nii suurejoonelise kompleksina Eestis esimene kirik, kus kirikuga ühes kompleksis kavandati ka pastoraat, kogudusesaal jt. koguduse tööruumid. Tartu Pauluse kiriku arhitektuuris peegeldub seljapööramine historitsismile ja ajaloolise sakraalarhitektuuri jäljendamisele, olles eeskujuks sakraalarhitektuuri edasisel kaasajastamisel. Kaasaja pulssi tunnetades, kuid siiski veel minevikuga sidemeid hoides moderniseeriti ajaloolisi stiile. Üksikvormide kahanemine ja taandumine annab rohkem ruumi siledale seinapinnale. Markantsemaks näiteks on Kunda luteri kirik (1928, E. G. Kühnert), mille tornikell torni sisse äragi ei mahu. Keskaja vaimsuse võttis eeskujuks ekspressionism, mis pööras tähelepanu pikihoone esifassaadi esinduslikule kujundamisele, otsides uusi tornilahendusi ja kasutades hüpertrofeerunud vorme. Eestis haruldase katedraaliarhitektuuri meenutava luksusliku kaksiktorniga ehitati Rakvere Pauluse luteri kirik (1936 – 1940, A. Kotli, tänapäeval võimla). Rakvere Pauluse kiriku nelinurkse portaali kohal kõrgub kolm sihvakat, hüpertrofeerunud ümarkaarset nišši, mis ehedalt iseloomustavad 1920. – 30. aastate ekspressionistlikku sakraalarhitektuuri. Ka võimsate tornide ülaosa madalad kaaraknad kuuluvad sama suuna levinud elementide hulka, mida Kotli oli ettevaatlikult kasutanud juba Mõisaküla kiriku juures ja nüüd ekspressionistlikule arhitektuurile iseloomulikult mitu tükki ülestikku asetas. 1930. aastate keskel projekteeritud hoonena evib Pauluse kirik ka mitmeid funktsionalistlikke elemente nagu lame katus ja ümaraknad. Tornide mõjuvust pidid suurendama gooti telkkiivrist inspireeritud kõrged teravad kiivrid. Kui kirik oleks algse kava kohaselt krohvitud, oleksid funktsionalistlikud elemendid rohkem mõjule pääsenud, praegusel krohvimata paekivi kujul domineerib saksapärane ekspressionism. Kiriku siseruum, mida liigendavad ümarkaarsete avadega läbistatud põikikandeseinad, jätab mulje salapärasest kolmelöövilisest kirikust, kuuludes väheste teostatud moodsate interjöörilahenduste hulka Eestis. Kuigi funktsionalism oli moodne ja paljud kirikud evisid üksikuid funktsionalistlikke elemente sarnaselt Rakvere Pauluse kirikuga, jäi funktsionalism sakraalarhitektuuris tervikuna siiski lahjaks ja harvaks. Näiteks Rakvere Karmeli baptisti palvelal (1933, E. Corjus) on küll funktsionalistlik lamekatus ja hoonele annab asümmeetrilisust nurgal paiknev sissepääs, kuid palvela aknad on ebafunktsionalistlikult kõrged ja kitsad. Funktsionalismiga üheaegselt jõudis Eestisse madala viilkatuse ja vähe liigendatud hoonekehandiga dekoorivaba itaaliapärane kirikutüüp, nagu seda on Lääne-Virumaale Avispeale ehitatud evangeeliumi kristlaste palvela (1935, M. Merivälja), mille ainukesteks kaunistuselementideks on palvelaosa lai karniis ja suur otsaaken. Rahvapärased palvelad Kuigi näituse peatähelepanu on suunatud moodsatele kirikutele, ehitati 1920. – 30. aastatel veel ka hilishistoritsismist kantud kirikuid ja professionaalne arhitektuur ei tõrjunud välja rahvapärast ehitamist. Kuna maakogudused olid enamasti väikesed ja vaesed, siis ehitati ka väikesi ja odavaid pühakodasid. Pealegi ei pidanud vabakogudused oluliseks palvela silmapaistvust. Seepärast kuulub enamik vabakoguduste palvelaid vernakulaararhitektuuri hulka (vernacular – inglise k. kohalik, rahvapärane). Kuid ka nende projektita “isetehtud” kirikute puhul kasutasid osavamad ehitusmeistrid üksikuid moodsaid elemente, püüeldes kõrgarhitektuuri poole. Nii ehivad traditsioonilise ülesehituse ja kõrge viilkatusega Tiirimetsa luteri palvelat (1935) lintaknad, andes hoonele võluvalt naiivse ilme. Arhitektide Enno Piiri ja Ra Luhse kujundatud näitus loob sakraalse meeleolu, kutsudes vaatama ja tunnetama ajastu hõngu. Näituse kataloog sisaldab lisaks maakonnapõhisele ja uskkonnapõhisele loendile põhjaliku 1920. – 30. aastate sakraalarhitektuuri analüüsi. Egle Tamm
|
