Kas Vene kroonikate Jurjev oli tõepoolest Tartu?

ENE ja EVE on peale muude tarkuste võtnud korrektselt kokku ka ajaloolise käibeteadmise. Muistseist Jurjeveist tunnevad nad vaid kahte linna: Tartut Toomemäel u. praeguse Tähetorni kohal asunud Jaroslav Targa linnusena 1030 – 1061 ning Juri Dolgoruki poolt 1152 rajatud Jurjev Polskit (Vladimiri lähedal Volga-Okaal). Asjatundjad teavad aga peale nende ka Jaroslav Targa poolt Rosi jõe kaldale Kiievimaale asutatud Jurjevit.

18.jpg (13362 bytes)


Tartu samastamine Vene kroonikate järgi 1030. aastal ehitatud Jurjeviga on Eesti ajalookirjutajatele nähtavasti armas (“televisioonimast rabas”, Baltimaade esimene linn jms.) ja nad on kahtlasele teesile andnud koguni Eesti varase keskaja nurgakivi staatuse. Arvan, et tegemist on Ivan Groznõist alguse saanud kahetsusväärse eksitusega.
Groznõi ei olnud mitte ainult tsaar, oma poja tapja ja esimeste massiliste repressioonide läbiviija. Mingis mõttes oli ta ka esimene Vene ajaloolane ja koos vürst Kurbskiga esimene publitsist. Groznõi teosed (läkitused) osutavad tsaari küllaltki väljapaistvatele intellektuaalsetele võimetele. Seepärast pole imestada, et ideoloogilises mõttes lähtuvad nii Vene ajalugu kui ka Eesti ajaloo vastavad osad Groznõist. Eriti on ta mõjutanud Tartu kohta kirjutatud ajalugu. Selle nurgakiviks on tänaseni ja ilmselt ka homse ja ülehomseni Groznõi 1577. aastal dotseeritud sõnad: “Meie tsaarilik ettekirjutus on järgmine. Liivimaa on iidseist aegadest peale meie votšina: alates suurvürst Vladimiri pojast Jaroslavist, ristinimega Georgi, kes vallutas Tšuudimaa ja rajas sinna omanimelise Jurjevi.” Tsaarilikule ideele andsid ajaloolased (esimeseks ajaloolaseks peetakse V. Tatištševit, kes elas 1686 – 1750) hiljem fakti staatuse. Tegelikult fakt kui selline puudub, Vene kroonikate tekst ei näita üheselt, et 1030. aasta sissekandes mainitud Jurjevi all peetakse silmas Tartut. Kuigi on öeldud, et siis läks Jaroslav tšuudide vastu, võitis need ja ehitas Jurjevi linna. Selsamal ajal suri Boleslav Suur Poolas ja oli mäss. Esmapilgul näib, et Tartu ajalugu on rajatud õigele nurgakivile ja kahtlused on kurjast. Kui aga lisada, et kroonika järgi käis Jaroslav samal ja 1031. aastal ka poolakatega sõdimas ja ehitas Kiievi lähedale Rosi jõe äärde aastal 1032 linnu, on selgelt aimatav Groznõi arusaamaga võrreldes teistsugune pilt.
 
Tartu-Jurjev ning loogika ja faktid
Selle väljajoonistamisel võib arvestada rea asjakohaste faktidega. Vene kroonikais ei ole sageli ühe aastaarvu alla märgitud ainult selle aasta sündmused. Näiteks 1030. aastaga seostunud Boleslavi surm ja mäss leidsid kindla ajalooteadmise järgi aset vastavalt 1025 ja 1037 – 1038. Ka sõjakäik tšuudide vastu ja Jurjevi asutamine võisid toimuda teineteisega seostumata eri aastal, kuid hilisemate redigeerimistega viidi kaks eri asja teineteisest sõltuvalt ühte. See tähendab: tšuudide vastu peetud sõjakäik ei pruukinud lõppeda Jurjevi rajamisega. Peale mitmeid kordi redigeeritud kroonikateksti ei viita Tartule Jurjevina ei loogika ega arheoloogiafaktid.
Küll ajendavad loogiline arutelu ja arheoloogiafaktid järeldama, et 1030. aasta paiku ehitati linn nimega Jurjev Rosi jõe äärde Kiievimaale, kuid see on kroonika lõplikult (vürstide Vladimir Monomahi ja selle poja Mstislavi tasemel) redigeeritud varianti jõudnud deformeerunud kujul, mis võimaldab tausta tundmata luua illusiooni Emajõe äärde rajatud Jurjevist.
Kuna ei ole tõenäoline, et praktiliselt ühel ja samal aastal ehitati Venemaale suurvürst Juri-Jaroslav Targa auks kaks Jurjevit, üks Emajõe äärde Eestisse ja teine Rosi jõe kaldale Kiievimaale, seostub reaalse Jurjevi rajamisega ilmselt Jaroslavi esimene sõjakäik poolakate vastu. Selle versiooni kasuks kõneleb fakt, et Poolaga seotud kroonikasündmused moodustavad loogilise terviku, kuna sõjakäik tšuudide vastu on antud episoodiliselt, puudub Eestile lähemas Novgorodi kroonikas üleüldse ja mõjub võõrkehana. Kui isegi pidada võimalikuks ühtaegu kahe Jurjevi rajamist, ei ole kuidagi tõenäone, et algkroonik jättis võrratult tähtsama linna tekstist välja, kuid pani kirja Tartu asutamise Jurjevina.
 
Jurjev Rosi ääres
1030. aastal sooritas Jaroslav esimese sõjakäigu poolakate vastu (ja võitis tagasi Belzi), samal aastal võis ta anda ka korralduse ehitada Rosi jõe kaldale Jurjevi linna ja panna samasse piirkonda elama esimesed sõjavangid. Kuigi kroonikas on linnade rajamine Rosi jõe äärde dateeritud 1032. aastasse, osutab sündmuste jada tervikprotsessile, mis algas 1030. aastal Jurjevi asutamise või asutamise plaaniga. Vürst oli ilmselt otsustanud tugevdada lõunapiiri kristlastest poolakatega ja asutas enne põhisõjakäiku (1031) Rosi jõe äärde (oma) linna, mis oleks peamine sinna hiljem rajatavate linnade suhtes, võimaldaks valitseda sõjavange ja liitlastest stepirahvaid ning assimileerida neid kristluse abil.
Jurjevi piiskopkond oli üks esimesi Venemaal ja sarnanes funktsionaalselt Belgorodi piiskopkonnaga. Kumbki ei olnud osisvürstiriigi keskuseks ja mõlema piiskop täitis ühtlasi vikaari kohuseid (asendas ja abistas metropoliiti). Kui Belgorodis asus Vladimiri üks residentse, siis Jurjev pretendeeris nähtavasti samale osale poja Jaroslavi võimusüsteemis. On tõenäone, et mõlemal juhul esindas (ja teostas?) suurvürsti linnas resideeruv vikaarist piiskop Bütsantsi patriarhile kanooniliselt alluvas vene õigeusu kirikus ilmalikku võimu. Tema kohalolek kreeklasest metropoliidi lähikonnas oli mingil määral suurvürsti kohalolek.
Kuna Jaroslav keeras selja Bulgaaria kirikule (kust tulid Vladimiri ajal Venemaale esimesed slaavi vaimulikud), võis tal poolakatega sõdides olla üheks eesmärgiks slaavi keelt hästi oskavate vaimulike ja reakristlaste importimine Poolast Venemaale. Igal juhul oli Jurjev tema eluajal linn, mis ei kaotanud oma erilist tähtsust isegi riigi killunemise ajal pärast Jaroslavi surma, kui esile nihkusid osisvürstiriikide piiskopkonnad. Linna erilisele seotusele suurvürstiga osutab ka kroonikais mainitud fakt, mille kohaselt põgenesid jurjevlased 1095. aastal polovetside eest Kiievisse, kuid tollane suurvürst Svjatopolk laskis nende ja teiste selle piirkonna linnade elanike jaoks ehitada Dnepri äärde Vitistševi uue linna ning nimetada selle oma nime järgi Svjatopoltšiks, kuhu viidi ajutiselt üle ka Jurjevi piiskopi residents. Ilmselt soovis Svjatopolk, et vikaar elaks tema linnas.
Jurjevi põletasidki polovetsid 1095. aastal maha. Hiljem ehitati see nähtavasti taas üles, kuid XII sajandi keskel ja võib-olla ka hiljem resideerus Jurjevi (jäi epiteedina alles) piiskop Rosi jõe alamjooksul paiknevas Kanevis. Kindlasti kahandasid need seigad Jurjevi tähtsust ja temast ei saanud seda linna, mis oli mõlkunud Jaroslavi kujutlustes.
 
Jurjev – praegu Belaja Tserkov
Kui Tartu rajamise kohta Jurjevina puuduvad arheoloogilised tõendid, siis Rosi jõe kaldale ehitati XI sajandi teises veerandis tõepoolest uus linn nimega Jurjev. Praegu kannab see Belaja Tserkovi nime ja asub Kiievist 70 km kaugusel. Kuigi täiesti tõsikindlalt ilmub see kroonikasse alles 1072. aastal, kui mainitakse, et Jurjevi piiskop osales Võšegorodis Borissi ja Glebi säilmete ümbermatmisel, ei kahtle küsimuse uurimisega tegelenud arheoloogid ja ajaloolased, et Jurjevi ehitas Jaroslav juba 1030. aastail. Peale Jurjevi on Rosi jõe äärde rajatud linnadest XI sajandi inventari leitud Malaja Skvikast, Suholesõst, Buševost jm. Tartu kohta niisugused andmed puuduvad, vene Novgorodi ja Pihkva laadset ainest leidub selle kultuurikihis nii 1030. aastale eelnevast kui ja järgnevast ajast ning miski ei osuta järskudele muutustele 1030. aasta paiku. Kindlasti ei ehitatud sel ajal Toomemäele uut linnust. Vene inventari leidumine Tartu kultuurikihis iseendast on arusaadav, sest selle identiteediga olid eestlaste idapoolsed sugulushõimud kogu Loode-Venemaal. Vene identiteet ei olnud sel ajal veel slaavlaste monopol ja lähtus rohkem skandinaavlastest kui slaavlastest. Novgorodi kolmest alglinnaosast peavad üht (Nereva) peaaegu kõik Vene arheoloogid läänemerjalaste nerja hõimu (setude ja võrulaste esivanemate) keskuseks ja ikka enam kaldutakse arvama, et Ljudini linnaosas elasid kuni assimileerumiseni vepslaste (lüüdide) esivanemad. Oleks imelik, kui Tartu X sajandi lõpu – XIII sajandi alguse kultuurikihis puuduks Novgorodile ja Pihkvale omane inventar!
Eelöeldu ei anna mingit alust pidada Tartut kroonikate 1030. aasta Jurjeviks. Jurjeviks hakati Tartut nimetama tõenäoliselt kunagi hiljem seal leidunud Georgi kiriku järgi. Selsamal põhjusel (Georgi kiriku järgi) nimetati Jurjeviks ka Pihkva lähedal asunud Kamnot.
Esitatud argumentide alusel tuleks Tartu samastamise tees Vene kroonikates 1030. aastal mainitud Jurjeviga igal juhul viia tõsikindla teadmise salvest üle problemaatilise teadmise salve ning küsimust täiendavalt uurida. Usun, et pärast seda lakkab Ivan Groznõi eelajalooline postulaat olemast Tartu ajaloo nurgakiviks.

ENN HAABSAAR