Eesti muusikalised portreed

CD “Eesti portreed”. Duo Concertante – Tauno Saviauk (flööt) ja Tiit Peterson (kitarr).
Raimo Kangro, Tõnu Kõrvitsa, Ester Mägi, Peeter Vähi, Jaan Räätsa, René Eespere ja Urmas Sisaski teosed flöödile ja kitarrile.
Antes Classics
© 2001, Bella Musica Edition.

Duo Concertante juunis ilmununud plaat “Eesti portreed” on ansambli arvult teine album – kaks aastat tagasi salvestasid Tauno Saviauk ja Tiit Peterson mäletatavasti oma esimese CD “Mystical Uniting”. Kui tollel helikandjal oli peatähelepanu ladina-ameerika muusikal (Heitor Villa-Lobos ja Astor Piazzolla), siis äsjailmunul kõlab ainult eesti helilooming. Tõsi, kahte teost, René Eespere “Modus vivendit” ja Peeter Vähi “Müstilist ühinemist”, saab kuulata mõlemal CD-l. Kuid et tegu atraktiivsete lugudega, siis on tervitatav ka nende kordusväljalase. Seda enam, et nii “Modus vivendi” kui “Müstiline ühinemine” portreteerivad oma loojaid küllaltki iseloomulikult.
Kõik “Eesti portreedel” kõlavad teosed on kirjutatud ajavahemikus 1991 – 1999 ning enamikus ka Duo Concertantele pühendatud. Samas on selle plaadi “portreede-idee” mitmeti tähendusrikas: esiteks portreteerivad interpreedid mängides heliloojaid, teiseks on iga helilooja teos tahtmatult ka tema enda autoportree ning kolmandaks on kogumik eesti kammermuusika ühe kümnendi koondportree. Kõik heliloojad, kes albumil esindatud, on eesti muusikas sedavõrd tuntud nimed, et tutvustamist ei vaja. Küll aga pole ülearune pilguheit nende teostele.
Raimo Kangro (1949 – 2001) “Alla sincerone” (1998) lüüriline flöödimeloodia on unistavalt romantiline, selle vaba lendlemist äärmiste registrite vahel tasakaalustab kitarri sünkopeeriv rütmipulss. Samas on kitarri roll partituuris kahetine – konkreetse meetrumi kõrval kuuleme siin ka põgusaid arped?eeritud repliike. Lühike ja isikupärane muusikaline portree.
Tõnu Kõrvitsalt (1969) on plaadil kaks prelüüdi kitarrile (1995). neist esimene on kaunikõlaline ballaad, mille kõrvupaitavad helid loovad kuulajale tõelise “tundehetke”. Näilise lihtsuse taga peitub aga võrdlemisi komplitseeritud tekstuur ning arendatud vorm. Peterson mängib seda ka läbitunnetatult fantaasiarikaste tempolaienduste ja -vabadustega. See-eest teine prelüüd tugineb mõnevõrra aktiivsematele kujunditele ja on ka märksa kontsentreeritum miniatuur.
Ester Mägi (1922) “A due” (1997) flöödile ja kitarrile viib kuulaja kord eleegiliste intonatsioonide maile, siis paiskab jälle rütmikatesse pingeseisunditesse. Nii energilisi, samas sugugi mitte agressiivseid rütme teistest Ester Mägi teostest nagu ei mäletagi. Erinevat temaatilist materjali on “A dues” üsna rohkesti, kuid kõigi episoodide sidusus on sellele vaatamata veenvalt orgaaniline.
Peeter Vähi (1955) “Kuujumalanna tants” (1996) kitarrile tõstab tähelepanu keskmesse nii rütmi kui kõlavärvid. Mis puutub esimesse, siis kitarri kasutatakse siin ka löökpillina (löögid vastu instrumendi korpust), teisalt toonitavad värvimängu rohked fla?oletid. Nii mõjub Vähi portreteeritub müstilise Kuujumalanna tants kohati lausa ohjeldamatult.
Jaan Räätsa (1932) “Nameless Music” (1999) on mängutehniliselt nii flöödile kui kitarrile võrdlemisi keeruline teos – korduvate kujundite kiirelt vahelduv mosiik, mille seob ühtseks helimustriks katkematu motoorika. läbi aastakümnete on Räätsa muusikalise portree maaliliseks taustaks olnud neoklassikaline vormiselgus ning põhikontuuriks neobarokne liikumisenergia, selles mõttes pole erand ka “Nameless Music”.
René Eespere (1953) “Evocatio” (1996) on pühendatud Tiit Petersonile ning võitis valmimisaastal I preemia kitarrimuusika konkursil. Nii et ajaproovile vastupidanud lugu, kus peatähelepanu on muusikalis-dramaturgilisel arendusel. Algab see üsna leebete minoorsete intonatsioonidega, kuid vähehaaval hakkab muusika üha enam intensiivistuma, nii harmooniajärgnevused kui rütmiskeem tihenema. Aga ootamatult laheneb selline kumulatiivne liikumine läbipaistvasse meditatiivsusse. Napid kooskõlad moodustavad poeetilise reministsentsi, mis annab eelnenud muusikalisele protsessile koguni filosoofilise üldistuse.
Urmas Sisask (1960) on tuntud kui “tähistaeva helimaalija”, tema “Hale-Boppi komeet” (1999) on aga esimene teos, kus helilooja kasutab maalimiseks kitarri. Nii nagu komeet on öises tähistaevas nähtav alguses vaid helenduva punktina, algab seegi lugu flöödi-kitarri helipunktiga ühel noodil. Ning kuna kosmilised mõõtkavad on maistest mastaapidest võrreldamatult suuremad, on ka 13minutiline “Hale-Boppi komeet” plaadi kõige pikem lugu. Ühelt poolt jätkab see Sisaski seniseid “astromuusikalisi” visioone nende laadilistes ja quasi-improvisatsioonilistes raamides – lähenev komeet muutub helides üha eredamaks –, teisalt ilmub siin uue kvaliteedina mingi hispaaniapärane flamencostilisatsioon. Muusika vaibumine on teose lõpus sama tähendusrikas nagu algusosa kasvamine – eks Hale-Boppi komeedilgi on määratud aeg tulla, samuti aeg taevalaotusse kaduda.

IGOR GARÐNEK