Mõlemad käsitlused pärinevad kõrgkvalifikatsiooniga eriteadlastelt, on asjalikud, innustavalt heatahtlikud, ent samas ka vaimukalt irriteerivad ja diskuteerivad. Retsensioonides tõstatatud mõnedki probleemid on siiski vaieldavad, vajavad selgitamist või täpsustamist.
Ab ovo pöördume leksikoni pealkirja juurde. Prof. Vaska arvab, et praegust nimetust “Eesti teaduse biograafiline leksikon” veidi filtreerides saaksime õigema pealkirja “Teaduse elulugu” /“Eesti teaduse elulugu” – K. S., Ü. K./. Tingimisi võiks see ju nii ollagi, aga sellest allpool.

Praeguse pealkirja otstarbekusest
Tegelikult oli Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühenduse (TTEÜ) poolt koostatava neljaköitelise leksikoni pealkirjaks esialgu kavandatud “Eesti teadlaste biograafiline leksikon”. Selle nime all esitati ka 1. köite käsikiri Eesti Entsüklopeediakirjastusele. Mäletatavasti 1997. aasta paiku pakkus kirjastus üllitisele uut nime, mis seisabki praegu ilmunud köite tiitellehel ja kaanel. Leksikoni toimetuskolleegium pidas seda pealkirja mõnevõrra ebatäpseks ja pakkus kompromissvariandina nime “Eesti teadus. Biograafiline leksikon”. Kirjastuses oli aga küpsenud plaan anda välja biograafiliste leksikonide ühtne sari, mille esimeseks pääsukeseks sai “Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon” (ilmus 1996), järgnesid “Eesti kooli biograafiline leksikon” (1998), “Eesti teatri biograafiline leksikon” (2000), “Eesti spordi biograafiline leksikon” (2001). Lõpuks nõustus ka ETBL toimetuskolleegium uue pealkirjaga. Siin arvestati ühtlasi asjaolu, et “Teaduse biograafiline leksikon” ütleb siiski ära peamise – ta sisaldab teadlaste, s. o. teaduse tegijate elulugusid. Ühtekokku peaks neid elulugusid nelja köitesse tulema rohkem kui kaheksa tuhat. Nii suur hulk biograafiaid, pealegi ligi 400aastases ajavahemikus, võiksid summaarselt küll anda Eesti “teaduse eluloo”, õigemini – siinse teaduse ajaloo ülevaate, kui biograafiad näiteks järjestada kronoloogiliselt teadusharude kaupa. Alfabeetiline leksikon aga raiub terviku tuhandeteks osadeks omas ajas ja ruumis. Neid osakesi saab küll kasutada mitmesuguste suuremate või väiksemate teadussüsteemide loomiseks, olenevalt vastavate süsteemide koostamise põhimõtetest, kuid mitte enamat peale praktilise kasutamise. Kujunenud olukorras tuleks jääda siiski praeguse pealkirja juurde; eriti õigustatud on see sarja kui terviku osana.

Keda tunnistada teadlaseks?
Tervikuna on huvitav ja paikapidav prof. Vaska arutlus teadlase kvalifikatsiooni ja mõiste üle. Päris korrektne ei ole teadlaste elulugude leksikoni võtmise kriteeriumiks kasutada Hellar Grabbi poolt ajalehes Vaba Eesti Sõna kirjeldatud skeemi, mis osalt väljendab vaid Grabbi enda arusaamu.
ETBL toimetajad ei pidanud vajalikuks esitada leksikoni sissejuhatuses teaduse definitsiooni, kuna seda üldtunnustatud kujul polegi võimalik teha. Nad aktsepteerivad selles küsimuses EE 9. köite märksõnades “teadus” ja “teadusfilosoofia” esitatud seisukohti.
Lauri Vaska, nagu ka teised võimalikud retsensendid on raskustes viitamisega leksikoni 1. köite sissejuhatavatele osadele, kuna need kuni leheküljeni 14 ei ole pagineeritud. See on kirjastuse tehniliste toimetajate aps, mida seletatakse küll ka uuendustaotlustega. Tegelikult on see tava kasutusel olnud juba ammu, eriti raamatutes, kus sissejuhatused on lühikesed. Bibliograafid kasutavad sel juhul vana reeglit: alates lehekülgede lugemist tiitellehest, panevad nad viitamisel vastava lehekülge nurksulgudesse. Nii võiks Vaska esimese leheküljeta viite puhul märkida lk. [8], teise puhul lk. [9] jne.
Mõlema mainitud retsensendi nagu ka ETBL toimetuskolleegiumi suurimaks probleemiks on olnud valik, keda tunnistada teadlaseks, kelle elulugu pääseb ETBL veergudele.
Tegelikult on see valik ETBL kui üldise, põhimõtteliselt kõiki teadlasi hõlmava leksikoni puhul kergem kui eliitteadlasi (professorite ja akadeemikute tasemel) presenteerivate teatmeteoste korral. Nagu ETBL reaalpilt näitab, esineb dotsentide, lektorite ja teadurite hulgas, incl. mõned teaduskraadita n.-ö. harrastusteadlased, üsna tugev kontingent, kelle teaduslik produktsioon on sageli kaalukam kui nii mõnelgi professoril. Maailmakogemust arvestades ei ole selles midagi eripärast.
Suurimad raskused tekivad humanitaaraladel, eriti muusika- teatri- ja kunstiteadlastega, kelle uurimuslik trükitoodang on mõnikord kasinavõitu. Selles osas on eritlus olnud kõige konkreetsem ja põhjalikum prof. Kirme retsensioonis, kes ilmselt põhjendatult pahandab, et leksikoni 1. köitest on välja jäänud poeet, publitsist ja keeleteaduslike tööde autor J. Kaplinski, muusikateadlane V. Kiviloo, kunstiteadlane R. Kelomees, viljakas ajalookirjutiste autor M. Aitsam ja mõned teised. Vastu vaielda ei ole siin õieti midagi ja ainuke kergendus on, et Mihkel Aitsami elulugu on siiski 1. köites sees. Tema nimi (märksõna) on aga õnnetult sattunud esimese veeru alumisele reale, mis retsensendil jäi ilmselt tähele panemata. Muide, M. Aitsami eluloo puhul toimus toimetuskolleegiumis pikem vaidlus – kas võtta leksikoni või mitte.
Häälteenamusega jäi tema elulugu siiski sisse.
Muusika-kunsti professorite A. Arderi, E. Einmani, M. Adamsoni, G. Ernesaksa ja mõne teise puhul on K. Kirme eitaval või kahtleval seisukohal, kas nende biograafiaid tasus teaduse biograafilisse leksikoni võtta. Siin sai mõnigi kord kaalukeeleks nende edukas tegevus muusika- või kunstipedagoogina, kuna just nimetatud pedagoogide õpilastest sirgus suur hulk talente mitmel kunstialal.
Üldiselt on toimetuskolleegium elulugude valikul olnud ennem liberaalne kui radikaalne, arvestusega, et tulevastes teadusleksikonides tehakse vastavate kriteeriumide alusel juba rangem valik. Ja siis on, kelle hulgast valida!
Paraku on ETBL 1. köitest välja jäänud küllaltki arvestatava kaaluga teadlasi. Selle vea saab parandada täiendusköites. Nimetatud puudujääk olenes mitmest asjaolust. Üks neist oli muidugi artiklite tähtajaline mittelaekumine. Vaadeldavat leksikoni teevad regulaarselt vaid kolm palgalist töötajat – finantside nappuse tõttu üsna kasina tasu eest! Vanema perioodi teadlaste elulugude koostamisel osaleb rohkem kui 100 teadlast vabatahtlikkuse alusel, saades kirjastuselt tagasihoidlikku honorari pärast köite ilmumist. Töötavad ja pensionil teadlased saadavad oma eluloolised materjalid koostajatele loomulikult tasuta.

“Iseärasuste hõng”
Lõpuks veel nõukogulike “iseärasuste hõngust” – küll õige õrnukesest (L. Vaska) – vaadeldavas leksikonis. See on kahtlemata olemas, ja mitte ainult õrna hõnguna. Ei saa ju viimast 50 aastat Eesti ajaloost, aga ka siinse teaduse ajaloost neil aastail, olematuks teha! Praegu Eestis tegutsevate teadlaste põhiosa pärineb ju tollest ajast. Kui võtta näiteks majandusteadus, siis ei olnud Eesti majandusmeestel võimalik uurida liberaalset turumajandust ega vabakaubandust. Tuli tegeleda riikliku plaanimajanduse, sotsialistlike suurettevõtete ning kolhooside-sovhooside majandusprobleemidega. Eesti agraarteadlaste ja kõrgharidusega spetsialistide suureks teeneks osutus 1950 – 60ndatel aastatel üleminek intensiivsele põllumajanduslikule tootmisele, regulaarse progressiivse palgasüsteemi juurutamine jne., mille tulemusena Eesti põllumajandus tõusis oma tootlikkuse poolest NSVLis esikohale.
Retsensioonis näiteks toodud majandusteadlane Nikolai Karotamm võeti EKP KK esimese sekretäri kohalt maha süüdistatuna natsionalismis. Otseselt teda ei represseeritud, kuid ta viidi üle Moskvasse, kus sai võimaluse tegelda teadusega. N. Karotamm kujunes varsti juhtivaks teadlaseks agraarökonoomika alal, kelle ettepanekutega arvestati põllumajanduse mehhaniseerimisel. Tema doktoritöö (1964) käsitles kapitaalmahutuste efektiivsust põllumajanduses. Muide, oma uurimustes võrdles ta NSV Liidu põllumajanduse efektiivsust Ameerika Ühendriikide põllumajandusega, soovitades paljutki ameeriklastelt õppida.
Mis puutub lõssenkismi, siis T. D. Lõssenko pooldajaid oli Eestis vähe ja teadlastena ei ole nad silma paistnud. Eesti juhtivad põllumajandusspetsialistid ignoreerisid enamasti lõssenkistide soovitusi, tehes sellega meie põllumeestele suure teene. Suurim ideoloogiline surve tabas humanitaar- ja ühiskonnateadlasi, kus selle jälg ongi kõige sügavam.

Eesti teadus teadlaste portreemosaiigi kujul on just selline, nagu see läbi aegade on olnud. Jääb ainult üle tänada retsensente, kes on osutanud leksikoni mitmetele puudujääkidele, milliseid püüame edaspidi vältida. Täname neid ka tunnustuse eest leksikoni 1. köite tegijatele ja heade soovide eest üritus raskuste kiuste lõpuni viia.
Allakirjutanud võivad üldsusele teatada, et toimetuskolleegium tegelebki praegu leksikoni 2. köite (tähed Kl – O) koostamisega (köide peaks ilmuma 2003. a. algupoolel) ning paluvad kõigil teadlastel, kes ei ole veel oma eluloolisi materjale ETBL toimetusele (Tallinn, Estonia pst. 7) saatnud, seda lähemal ajal teha.

Karl Siilivask,
peatoimetaja, akadeemik
Ülo Kaevats,
professor, Ph. D.

P. S. Kui ülemine kirjatükk valmis oli, ilmus juba arvult kolmas retsensioon: Vello Helk “Veel teaduse eluloost – ja biograafilisest leksikonist” (Sirp, nr. 34, lk. 4-5). Mitmed tema tõstatatud küsimused kattuvad varasemates retsensioonides esinenuga ning neile on siis ka vastatud. Teine pool prof. Helgi poolt kergitatud probleemidest (toimetajate ja autorite kompetentsus, eetilis-moraalsed põhimõtted ja vastutus, elulugude struktuur ja süsteemsus jne.) vajaksid kollektiivset läbisõelumist ja mõistagi tublisti täiendavat leheruumi. Seepärast on allakirjutanud teinud ettepaneku arutada tema artiklit eraldi küsimusena TTEÜ juhatuse ja ETBL toimetuskolleegiumi ühiskoosolekul.
Küll aga tahaksime kohe avaldada oma arvamuse Vello Helgi soovituse kohta – koondada jõud valitsevalt erialaleksikonide koostamiselt üldise Eesti biograafilise leksikoni loomisele. Seda küsimust on Eesti Entsüklopeediakirjastuses ja mujalgi korduvalt arutatud. Lühidalt sõnastatud seisukoht on järgmine: rikkas Taanis või Rootsis on selline järjekord õige, Eestis paraku peame alustama erialainimeste missioonitundega ja peaaegu tasuta koostatud osaleksikonidest. Üldine sünnib tulevases sünteesis.