Tuuled, lained ja uudised

Martin McDonaghi “Inishmaani igerik”. Lavastaja Jaanus Rohumaa, kunstnik Aime Unt, muusikaline kujundus Mart Johanson. Esietendus Tallinna Linnateatris 22. detsembril 2000.

Midagi väga erakordset selles tükis ju õieti ei olnudki. Ja just see ongi erakordne, ainulaadne ning loomuldasa saamas lavastaja Jaanus Rohumaa käekirjaks: tuua lavastus inimeste juurde ja sisse samaaegselt. Ja pääasi: et oleks pisut maavillane ja samas kõrge lennuga. Lihtsus ja loomulikkus on teatri geniaalsus. Seda käekirja juba nii lihtsalt järele ei tee.
Tallinna Linnateatris lõppes teine aastatuhat iirlase näidendiga. Kas see oli kokkulepe või kokkulangevus – mina nägin selles lavastuses küll tegijate soovi taas äratada ellu inimeste püsiväärtused. Kasvõi hetkeks. Tekstiraamat annab selleks ju suurepärased võimalused. Ja sellise meeskonna puhul arvasin, et nii saabki olema. Nii saigi olema.

Saaremaa ja Hiiumaa
Inishmaani saar. Ühe võimaliku tõlkevariatsiooni järgi peaks iiri-gaeli Inishmaan tähendama saaremaad. No olgu see siis sümboolne, aga tegelased rääkisid siiski hiiu murret. Pean täheldama, et lavastaja oli oma lavastamistuhinas vägagi Hiiumaa-keskne. See võis olla taotluslik, ent aeg-ajalt tabasin end mõttelt (mis viis tähelepanu!), et kummaga on siis tegemist, kas Hiiumaaga või Iirimaaga? Noatera pääl kõndis lavastaja mu meelest, kuna iiri keelepruuk lausestuse tõttu on juba iseenesest mahlakas. Nii läks kindlasti midagi ka kaduma.
Mütsi võtan kohe maha tõlkija Anne Lange ja “keeletoimetaja” Margus Tabori ees. Esimene on kummarduse teeninud tõlke säsi eest. Säsi andis lavastajale suurepärase võimaluse asetada lavastus seinast-seina emotsioonide nooti ning nendel mängida. Suuremõisast pärit Tabor viis Lange tõlke hiiu keelde. Murretega on alati üks häda – üks asi on tähed õigesti paika panna, teine neid tähti ka õige intonatsiooniga hääldada. Kirjatüki autorile Hiiumaa Luguse külast, tundus murdekeele rääkimine pisut puine, aga mandriinimene saab sellest siiski kena elamuse. Puisusest kaugel oli aga Tabor ise, kelle Jonnytoru kiire tekstitulistamine tõi mu silme ette pildi Jausa poe ukse taga seletavast memmest. Tabor oli oma rollis kui kala vees. Saare asi.
Tegelikult oli ka süee vägagi sarnane siin-sääl Hiiumaa külas toimuvale. Eraldatus ja sellest välja kasvanud inimsuhted viivad mandrivaataja-kuulaja imepärasesse ja veidrasse maailma, mida nauditakse iga kord, kui sellele saarele astutakse. Saareelanikele endile tähendab see “eksootika” aga igapäevaelu oma pisikeste asjadega, olgu see siis filosofeerimine lehmakarja jälgides või kõrvadeta lambad naaberkülas.
Saareelu asetab paika ka need inimesed, kellele on määratud saarel elada. Teised on kas uppunud, muidu surnud või nii eemal kogu mängust, et segamise võimalus oleks võimalikult väike. Kindlasti peab olema “postiljon” (Margus Tabor), kelle abil hoitakse alal lootus paremale tulevikule või kes peaks olema ka “värskete tuulte” tooja igapäevaste kõrvale. Ja selle napsitav ema (Marje Metsur), kes tõenäolikult oli ise samasugune nihverdis nagu Jonnytoru. Külatohter (Andres Ots), kes on kahtlemata õiges ja vales kohas korraga (kindlasti ka üks eemalolija), sest ülikooli lõpetanuna on tal saarearstina peaaegu võimatu teha oma kursusevendade karjääri. Samas on saarel lihtne täita Hippokratese vannet. Kindlasti on vaja “mammasid” (Helene Vannari ja Ene Järvis), kellelt teenida mõni hää sõna, kes muretseksid kõigi ja kõige eest. Vajalik on perfektne meremees – paadiomanik, kel hoolimata oma meretuulte tahutud järsust iseloomust on ülisoe süda (Indrek Sammul). Et anda näidendile emotsionaalset kaalu lisaks, peavad olema noored (Katariia Lauk-Tamm ja Alo Kõrve). Sest siis saab välja mängida pisaratega kaetud küsimuse:” Kas nad tulevad kord saarele tagasi?” Ja vajalik on keegi, kes tunneb raamatutarkust ning kelle lähikonnas on lihtsalt hää olla (Andres Raag).

Raamat on aken
Kunagi ütles mu hää sõber Urmas Nagel, kes oli pikka aega Emmaste kirikuõpetaja, et tead, kõige targem mees saarel on ajalooõpetaja. Ja et ta ongi nagu kogu tarkuse kehastus, sest kedagi teist ju ei ole. Nii, pisukese irooniaga.
McDonagh on teinud saare kõige lugenumast poisist liipava igeriku, kelle ainus tegevus külarahva silmis on, et ta vahib lehmi. Tõepoolest, kui poleks teise vaatuse finaali, siis võiks esmapilgul ju nii arvatagi: armastuse ja suurema maailma järele janunev noormees rahuldab oma unelmaid lehmakarja jälgides. Aga targu lastakse vaatajat küpseda, et Billy lähenemist Helenile järk-järgult esile tuua. Palju tähtsam joon armastuse kõrval oli suurema maailma ihalus. Raamatuid lugedes teadis Billy piisavalt sellest, mis toimub väljaspool Inishmaani. Kaugused oma suuruses kutsusid teda, saareigerikku, niisamuti, nagu kutsub Hiiumaa mandrihiidlast oma eraldatuses. Võimalus filmitrupiga rännata väljarännanute maale Ameerikasse tundus Billyle ainus šanss lahkuda iga päev üksteisega sarnanevast keskkonnast, säält, kus päevad erinevad vaid tuulte suuna, laine kõrguse ja Jonnytoru uudiste poolest.
Loomulikult ei saanud Billy seda rolli, mida niiväga tahtis. Ei pidanudki saama, sest Keegi oli määranud teisiti. Ühe elaniku lahkumise tõttu haigestus saare atmosfäär niivõrd, et Billy pidi tagasi toodama. Ta ise ütles lõpuks, et tema koht on Inishmaanil ja ei kusagil mujal. Tema tagasitulekut ootasid kõik. Ja kõige rohkem vahest Jonnytoru, kes kartis, et Ameerikas surev Billy ei saa kunagi teada uudist Billyst endast ja mida Jonnytoru kogu oma elu jooksul ei olnud välja lobisenud. Raagi esitet Billy on üks mu viimase aja teatrielamusi üldse. Raag ei muutu üleliia tundeliseks ning see annab rollile veel erakordse kaalu.

Kunstnikutöö
...vajab ka eraldi käsitlemist. Linnateater Aime Undi näol hakkab saavutama sümbolismi kõrgpilotaai. On reeglipärane, et kui iiri lugu, siis iiri ornamentika. Asi selge, seda võis ka külgnevatelt seintelt näha: inimesed, iiri inimesed, olid sääl kujutet. Iirlastega seostub kohe ka katoliiklus. Isegi kinnised saareelanikud – näidendi tegelased – andsid selget aimu oma sügavast katoliiklikust maailmavaatest. Kõige selle tõttu oli vast loomulik, et tegevuspaiga tagasein oli kujundatud kahe elemendiga: paremal triptühhon Madonna, Püha Katariina ja naispühakuga, kelle paramente ma ei tunne. Vasakul epitaaf “Madonna lapsega”. Parem-vasak asetus meenutas niiväga õigeusu kiriku algelist ikonostaasi, aga see kuulugu müstika valdkonda. Ülemisel tasapinnal kõrgus suur Pietā. Kahju, et oli teine nii hämaras kogu aeg. Vaatajal, kes seda skulptuurigruppi ei tunne, võis olla raskusi arusaamisega. Pietā ette oli asetet punane merelatern. Sümboolikavalikuid võib olla palju: majakast kuni mälestusküünlani (Billy vanemad). Mina nägin selles aga selgelt punast tuld, mis asub kirikus või kabelis tabernaakli ees ja tähistab, et selles ruumis asub Kristuse pühitsetud Ihu. Lühidalt: Aime Unt on saanud hakkama lavakujundusega, mis andis tohutult palju mõtteainet ja mis mängis lavastuse süeega kaasa just kõige õigemas helistikus.
Lavastaja Jaanus Rohumaa on öelnud, et see lavastus kujutab jõulusündmust. Ma vaidleksin vastu. Igeriku näol on vägagi tegemist “vaevatud ja valude mehega”, mis kuulub pigem Kristuse Passiooni ja Suure Reede sündmustesse. Kahtlemata on Kristuse sünd ja surm omavahel tihedalt seotud, nii et Rohumaa väite aluseid võib hakata otsima juba jõulusündmusest alates, aga suure armastuse saavutamine etenduse finaalis annab alust viidata ülestõusmissündmusele. Nii või naa liigutab “Inishmaani igerik” põhjamaiste eestlaste emotsioone. Tugevasti liigutab. Ju seda on Viilupi Päeva talu peremehele vaja.

JAAN J. LEPPIK