Tuuled, lained ja uudised
Martin McDonaghi Inishmaani igerik. Lavastaja Jaanus
Rohumaa, kunstnik Aime Unt, muusikaline kujundus Mart Johanson. Esietendus Tallinna
Linnateatris 22. detsembril 2000.
Midagi väga erakordset selles tükis ju õieti ei olnudki. Ja just see ongi
erakordne, ainulaadne ning loomuldasa saamas lavastaja Jaanus Rohumaa käekirjaks: tuua
lavastus inimeste juurde ja sisse samaaegselt. Ja pääasi: et oleks pisut maavillane ja
samas kõrge lennuga. Lihtsus ja loomulikkus on teatri geniaalsus. Seda käekirja juba nii
lihtsalt järele ei tee.
Tallinna Linnateatris lõppes teine aastatuhat iirlase näidendiga. Kas see oli
kokkulepe või kokkulangevus mina nägin selles lavastuses küll tegijate soovi taas
äratada ellu inimeste püsiväärtused. Kasvõi hetkeks. Tekstiraamat annab selleks ju
suurepärased võimalused. Ja sellise meeskonna puhul arvasin, et nii saabki olema. Nii
saigi olema.
Saaremaa ja Hiiumaa
Inishmaani saar. Ühe võimaliku tõlkevariatsiooni järgi peaks iiri-gaeli
Inishmaan tähendama saaremaad. No olgu see siis sümboolne, aga tegelased rääkisid
siiski hiiu murret. Pean täheldama, et lavastaja oli oma lavastamistuhinas vägagi
Hiiumaa-keskne. See võis olla taotluslik, ent aeg-ajalt tabasin end mõttelt (mis viis
tähelepanu!), et kummaga on siis tegemist, kas Hiiumaaga või Iirimaaga? Noatera pääl
kõndis lavastaja mu meelest, kuna iiri keelepruuk lausestuse tõttu on juba iseenesest
mahlakas. Nii läks kindlasti midagi ka kaduma.
Mütsi võtan kohe maha tõlkija Anne Lange ja keeletoimetaja Margus
Tabori ees. Esimene on kummarduse teeninud tõlke säsi eest. Säsi andis lavastajale
suurepärase võimaluse asetada lavastus seinast-seina emotsioonide nooti ning nendel
mängida. Suuremõisast pärit Tabor viis Lange tõlke hiiu keelde. Murretega on alati
üks häda üks asi on tähed õigesti paika panna, teine neid tähti ka õige
intonatsiooniga hääldada. Kirjatüki autorile Hiiumaa Luguse külast, tundus murdekeele
rääkimine pisut puine, aga mandriinimene saab sellest siiski kena elamuse. Puisusest
kaugel oli aga Tabor ise, kelle Jonnytoru kiire tekstitulistamine tõi mu silme ette pildi
Jausa poe ukse taga seletavast memmest. Tabor oli oma rollis kui kala vees. Saare asi.
Tegelikult oli ka süee vägagi sarnane siin-sääl Hiiumaa külas toimuvale. Eraldatus
ja sellest välja kasvanud inimsuhted viivad mandrivaataja-kuulaja imepärasesse ja
veidrasse maailma, mida nauditakse iga kord, kui sellele saarele astutakse. Saareelanikele
endile tähendab see eksootika aga igapäevaelu oma pisikeste asjadega, olgu see
siis filosofeerimine lehmakarja jälgides või kõrvadeta lambad naaberkülas.
Saareelu asetab paika ka need inimesed, kellele on määratud saarel elada. Teised on kas
uppunud, muidu surnud või nii eemal kogu mängust, et segamise võimalus oleks
võimalikult väike. Kindlasti peab olema postiljon (Margus Tabor), kelle abil
hoitakse alal lootus paremale tulevikule või kes peaks olema ka värskete tuulte
tooja igapäevaste kõrvale. Ja selle napsitav ema (Marje Metsur), kes
tõenäolikult oli ise samasugune nihverdis nagu Jonnytoru. Külatohter (Andres Ots),
kes on kahtlemata õiges ja vales kohas korraga (kindlasti ka üks eemalolija), sest
ülikooli lõpetanuna on tal saarearstina peaaegu võimatu teha oma kursusevendade
karjääri. Samas on saarel lihtne täita Hippokratese vannet. Kindlasti on vaja
mammasid (Helene Vannari ja Ene Järvis), kellelt teenida mõni hää sõna,
kes muretseksid kõigi ja kõige eest. Vajalik on perfektne meremees paadiomanik, kel
hoolimata oma meretuulte tahutud järsust iseloomust on ülisoe süda (Indrek Sammul).
Et anda näidendile emotsionaalset kaalu lisaks, peavad olema noored (Katariia
Lauk-Tamm ja Alo Kõrve). Sest siis saab välja mängida pisaratega kaetud
küsimuse: Kas nad tulevad kord saarele tagasi? Ja vajalik on keegi, kes tunneb
raamatutarkust ning kelle lähikonnas on lihtsalt hää olla (Andres Raag).
Raamat on aken
Kunagi ütles mu hää sõber Urmas Nagel, kes oli pikka aega Emmaste
kirikuõpetaja, et tead, kõige targem mees saarel on ajalooõpetaja. Ja et ta ongi nagu
kogu tarkuse kehastus, sest kedagi teist ju ei ole. Nii, pisukese irooniaga.
McDonagh on teinud saare kõige lugenumast poisist liipava igeriku, kelle ainus tegevus
külarahva silmis on, et ta vahib lehmi. Tõepoolest, kui poleks teise vaatuse finaali,
siis võiks esmapilgul ju nii arvatagi: armastuse ja suurema maailma järele janunev
noormees rahuldab oma unelmaid lehmakarja jälgides. Aga targu lastakse vaatajat küpseda,
et Billy lähenemist Helenile järk-järgult esile tuua. Palju tähtsam joon armastuse
kõrval oli suurema maailma ihalus. Raamatuid lugedes teadis Billy piisavalt sellest, mis
toimub väljaspool Inishmaani. Kaugused oma suuruses kutsusid teda, saareigerikku,
niisamuti, nagu kutsub Hiiumaa mandrihiidlast oma eraldatuses. Võimalus filmitrupiga
rännata väljarännanute maale Ameerikasse tundus Billyle ainus anss lahkuda iga päev
üksteisega sarnanevast keskkonnast, säält, kus päevad erinevad vaid tuulte suuna,
laine kõrguse ja Jonnytoru uudiste poolest.
Loomulikult ei saanud Billy seda rolli, mida niiväga tahtis. Ei pidanudki saama, sest
Keegi oli määranud teisiti. Ühe elaniku lahkumise tõttu haigestus saare atmosfäär
niivõrd, et Billy pidi tagasi toodama. Ta ise ütles lõpuks, et tema koht on Inishmaanil
ja ei kusagil mujal. Tema tagasitulekut ootasid kõik. Ja kõige rohkem vahest Jonnytoru,
kes kartis, et Ameerikas surev Billy ei saa kunagi teada uudist Billyst endast ja mida
Jonnytoru kogu oma elu jooksul ei olnud välja lobisenud. Raagi esitet Billy on üks mu
viimase aja teatrielamusi üldse. Raag ei muutu üleliia tundeliseks ning see annab
rollile veel erakordse kaalu.
Kunstnikutöö
...vajab ka eraldi käsitlemist. Linnateater Aime Undi näol hakkab saavutama
sümbolismi kõrgpilotaai. On reeglipärane, et kui iiri lugu, siis iiri ornamentika.
Asi selge, seda võis ka külgnevatelt seintelt näha: inimesed, iiri inimesed, olid
sääl kujutet. Iirlastega seostub kohe ka katoliiklus. Isegi kinnised saareelanikud
näidendi tegelased andsid selget aimu oma sügavast katoliiklikust maailmavaatest.
Kõige selle tõttu oli vast loomulik, et tegevuspaiga tagasein oli kujundatud kahe
elemendiga: paremal triptühhon Madonna, Püha Katariina ja naispühakuga, kelle paramente
ma ei tunne. Vasakul epitaaf Madonna lapsega. Parem-vasak asetus meenutas niiväga
õigeusu kiriku algelist ikonostaasi, aga see kuulugu müstika valdkonda. Ülemisel
tasapinnal kõrgus suur Pietā. Kahju, et oli teine nii hämaras kogu aeg.
Vaatajal, kes seda skulptuurigruppi ei tunne, võis olla raskusi arusaamisega. Pietā ette
oli asetet punane merelatern. Sümboolikavalikuid võib olla palju: majakast kuni
mälestusküünlani (Billy vanemad). Mina nägin selles aga selgelt punast tuld, mis asub
kirikus või kabelis tabernaakli ees ja tähistab, et selles ruumis asub Kristuse
pühitsetud Ihu. Lühidalt: Aime Unt on saanud hakkama lavakujundusega, mis andis tohutult
palju mõtteainet ja mis mängis lavastuse süeega kaasa just kõige õigemas
helistikus.
Lavastaja Jaanus Rohumaa on öelnud, et see lavastus kujutab jõulusündmust. Ma
vaidleksin vastu. Igeriku näol on vägagi tegemist vaevatud ja valude mehega, mis
kuulub pigem Kristuse Passiooni ja Suure Reede sündmustesse. Kahtlemata on Kristuse sünd
ja surm omavahel tihedalt seotud, nii et Rohumaa väite aluseid võib hakata otsima juba
jõulusündmusest alates, aga suure armastuse saavutamine etenduse finaalis annab alust
viidata ülestõusmissündmusele. Nii või naa liigutab Inishmaani igerik
põhjamaiste eestlaste emotsioone. Tugevasti liigutab. Ju seda on Viilupi Päeva talu
peremehele vaja.
JAAN J. LEPPIK
|