Mälestussammas postmodernismi ohvritele
In memoriam Laur Tiidemann

Tallinn, 12. jaanuar, BNS

See ei ole niivõrd nekroloog kui arvustus. See on ses mõttes põhjendatud, et Laur Tiidemanni tegu polnud mustas masenduses mehe õnnestunud katse pead probleemide eest liiva alla peita, vaid avalik, läbimõeldud aktsioon, efektne lahendus olukorrale, kust puudus väljapääs.
Juba ammu oleks vajadus püstitada mälestussammas postmodernismiohvritele. Enamik neist ohvritest on elus, aga mõned, näiteks Laur Tiidemann, ei ole. Ta kuulus vaieldamatult nende hulka, kes mõtlevad liiga palju. Pragmaatilise mõtteviisiga inimesed võivad siinkohal muidugi vaielda, sest Laur Tiidemannist ei jäänud maha suurteoseid, katalooge jne. Vaid mõned skulptuurid kõrvalistes kohtades ja mõned lingid internetis. Mõtlemine ei lõpe alati tegutsemisega. Ja mõtestatud tegevuski ei paista alati kaugele. Ei saagi paista, kui püüda asju lõpuni mõelda. Olgem ausad, kunsti teha on palju lihtsam, kui mingil hetkel asjade olemusse süüvimise teel peatuda. Näiteks kasvõi küsimuste puhul, mis on kunst ja milleks kunsti vaja on ja kas kunstnik peaks mõtlema rohkem publikule või iseendale ja kust lõpeb aus looming ja algavad kompromissid.
Kunsti võib suhtuda kui ühesse paljudest inimtegevuse liikidest, mis justkui toimiks samade printsiipide järgi kui iga muu eluala, nagu äri või teadus või mis tahes. On aga ka inimesi, kelle jaoks sarnaneb kunst pigem religiooniga, mille puhul on kompromissid raha, kuulsuse, turvalisuse, hea maine, isegi ellujäämise nimel välistatud. Enesealalhoiuinstinkti ja turumajanduse valguses on seesugune suhtumine muidugi nonsenss.
Käibepostmodernism on meile õpetanud, et ausust ei ole, sest tõdesid ei ole, põhimõtteliselt on kõik lubatud, küünilisus kui ainus viis ellu ja täie mõistuse juurde jääda on voorus, puuduvad objektiivsed väärtused ja kindel on see, et miski pole püha. Kõik need “tõed”, tarkade inimeste poolt irooniaga konstateeritud, aga lollide poolt mantratena käibesse lastud, teenivad kaasajal ju tegelikult seda ideoloogiat, millest johtuvalt ainus eluvorm, mille eest üksikisik vastutab, on tema ise. Need kuritegelikud eksikujutelmad on ebastabiilses ühiskonnas, nagu seda meie oma on viimase aastakümne olnud, eriliselt võimendunud ning värdjalikke vorme võtnud. Ja ongi täiesti loogiline, et kui inimene seda kõike arvestada püüab, aga samas püüab ka arvestada oma sisetundega, mis ütleb, et üht-teist võiks siiski püha olla ja et mõned asjad on siiski väärtuslikumad kui teised, siis tal jookseb juhe kokku.
Üks näide. Laur Tiidemann esitas enesele küsimuse: kas inimesel on moraalne õigus aretada oma tarbeks värdjaid? Ta mõtles selle teema enda jaoks lõpuni ja jõudis selleni, et esitas skulptorite näitusele “Akvaarium” loomaaiast laenatud pimedad ja karvutud laborihiired. Näitusel osalenud soome kunstnikud mõtlesid ka selle peale, aga nad ei mõelnud lõpuni, nad ei jõudnud selleni, et taolise sõnumiga töö eksponeerimine võiks ehk jõuda vähemalt mõne inimeseni, kes saaks aru, et tal endal on eeldusi saada ühiskonna poolt värdjalikuks tootvaks ja tarbivaks jõuks, või et ta ise on üks neist aretajatest ja et see ei ole ilus. Soomlased, kes on senini elus ja terved, mõtlesid ainult nii kaugele, et värdjad ei ole ilusad, maskeerides oma mõttekäigu pseudoloomakaitseteemalisse abakadabrasse ja keelasid tööd eksponeerida. Mida pidi Laur Tiidemann, kes oli veendunud, et ta on käitunud ausalt ja edastanud vajaliku sõnumi, sellest mõtlema? Mitte midagi produktiivset ei oska sel juhul mõelda, eriti siis, kui see pole antud eluperioodil esimene negatiivne kogemus.
Kui tegu on väga haritud ja elukogenud, tugeva ja harmoonilise inimesega, siis ta saab hakkama, ta leiab viisi, kuidas luua oma sisemine kord, mis parimal juhul mõjutab isegi ümbritsevat kaost. Kui aga tegu on noore ning ebastabiilse inimesega, siis ei pruugi ta leida väljapääsu. Sest väljapääsu üks olulisemaid komponente on jääda ise seejuures ka ausaks, aga ausus on põhimõtteliselt välistatud, kui kõik on suhteline. Pole võimalik toimida õigesti. Järelikult ei saa üldse toimida, toimimine tuleb lõpetada. Midagi taolist võis olla Laur Tiidemanni aktsioonieelse väljaütlemise taga, kus ta väitis, et nüüd ta on vaba.
Antud juhtumi kohta levib Laur Tiidemannile enam või vähem lähedaste inimeste hulgas põhiliselt kaks versiooni: see oli kas enesetapp performancei vormis või kogemata enesetapuks kujunenud performance. Keegi, ka kõige lähedasemad, ei tea, kumb. Aga iseenesest ei ole seal suurt vahet, sest tagajärjed on ju juba käes ja muuta ei saa enam midagi. Üsna kindel võib olla selles, et õndsas rahulolus supleva inimese peas selline idee ei sünni, mis seisundis ta parasjagu ka ei oleks.
Taoliste lugude puhul võib tekkida soov otsida süüdlasi. Aga konkreetset süüdlast ei ole. See on õppetund meile kõigile. Et me ei jätaks juhuse hooleks inimest, kellega midagi on viltu, ja et me ei jätaks laokile ka iseennast. Isegi kui maailmakorraldus ei soosi respekti kõige elava suhtes, saab ju ometi iga üksikindiviid igas konkreetses olukorras õigesti toimida. Mis muidugi ei anna garantiid, et ka õigesti toimimisest miski paremaks võiks minna.
Ja ei maksa kunagi unustada, et ühel päeval võib igaüks meist osutuda selleks, kellel juhe kokku jookseb.
Loomulikult on kõnealusel juhtumil veel palju muid, personaalseid, konkreetseid ja paljuski juhuslikke aspekte, aga need, mis siin kirjas, on ehk need, mis võiksid meile öelda midagi üldisemat. Aitäh Sulle, Laur Tiidemann, valusa õppetunni eest! Me ei unusta seda, ega ka Sind, iial.

MARI SOBOLEV

http://home.delfi.ee/noobik/
http://www.viper.ch/frameset.php3?pi=2.2.3.1.en.xml
http://www.paide.ee/yritused/ppp/1999/tiidemann.html http://www.artun.ee/mediafest99/net.html
http://procontra.danet.ru:8101/eng/structure/moderators/education_eng.htm
http://home.uninet.ee/~nongrata/film_fest/iamakeingart/I-artvv.html