Ernst Theodor Amadeus Hoffmann,
Uneliivamees. Tõotus.
Tõlkinud Ilme Rebane. Eesti Raamat.

Hoffmanni lugemine pole tänapäeval enam naljaasi. Selle raamatu puhul võivad eriti ära kohutada juttude algused, kus Hoffmann näib lõputult tiirutavat mingi talle teada oleva kulminatsiooni ümber, mida aga õnnetu lugeja selleks hetkeks ju veel kuidagi teada ei saa – ja Hoffmanni heietusi jälgides on tal väga ker ge arvata, et ei saagi kunagi teada. Selline, stilistiliselt üpris levinud konstruktsioon õigus tab end vist küll vaid ühel juhul: kui saabuv lahendus, kulminatsioon või selgitus on min gis mõttes nii võimas, et pooluinunud lugeja virgeks ehmatab. Lugeja “valvsuse” uinuta mi se mõte oleks siis selles, et sellega suurendatakse saabuva idee (või mille iganes) mõjujõudu. Uinuv teadvus sünnitab “koletisi”. Täp sem oleks öelda lihtsalt: uinuv teadvus sünni tab. Ja mis iganes see ka poleks, mille ta sünnitab, selleks tuleb talle ainult väike tõuge an da – ja seda Hoffmanni “Uneliivamees” teebki.
Selle jutustuse peategelane, üliõpilane Nat ha nael, vaevleb kummaliste paranoiahoogude küüsis, mis teda algul väga vaguralt ja kaugelt minevikust, lastesalmide ja muinasjuttude kaudu kimbutavad. Aruanded Uneliivamehe kohta, kellest amm talle räägib, on koledad, näivad aga siiski ebaolulised. Sellise kinderstube puhul pole siiski midagi imestada, kui õhtust õhtusse majja saabuv salapärane külaline laps-Nathanaeli vaimusilmas kohe Une liivameheks moondub.
Kõigepealt pisut selle Uneliivamehe müto loo giast. Tegu pole mitte standardse maheda Une-Matiga, kes lapsi unele saadab, pigem Lii va-Hannuse (st. surma) ja Une-Mati eba meel diva hübriidiga. Tegelane oleks üdini hirmuäratav, kui temas ei pulbitseks märkimis väärne koomiline potentsiaal, mille väljamän gimine Hoffmannil kohati ka õnnestub.
“Uneliivamees” on ootamatu jutt. Selle pi ka, erinevatest vaatepunktidest antud sissejuhatava osa peale ei oskaks lugeja kuidagi karta nii kiiresti ja robinal üksteisele järgne vate sündmuste ahelat, mis korraga raginal käivitub. Enne kui midagi taibatagi jõutakse, on jutt läbi. Jääb mulje, nagu oleks muidu üp ris etteaimatavalt heietavasse teksti sattunud mingi rike, mootor, mis kogu loo omatahtsi järsult lõpule viib. Deus ex machina? Võib-olla – aga seda väljendit on liiga kaua ainult nega tiivses tähenduses kasutatud. Nüüd oleks ju ba aeg näha, et tegu on lihtsalt ühe stilistilise võttega, mis pole parem ega halvem kui ülejäänud; kas see on õigustatud või mitte, selgub ainult kontekstist (kui sealgi). Antud juhul, pika ja (sihilikult) igava “jahumise” ja “targutamise” järel on see igatahes teretulnud.
Kuigi pauk luuavarrest oleks vahest veel parem lahendus. Viimati mainitu erinevus deus ex machinast on eelkõige selles, et kui d.e.m. täidab loo ülesehituse seisukohast ta va liselt mingit kergelt etteaimatavat või vähemalt loogilist funktsiooni, siis p.l. saabub alati nagu välk selgest taevast; nagu jumal juha tab. Seega siis ülim loomingulisus, ja sellisena ikka tervitatav – millega ei taheta muidugi öelda, nagu ei peaks või võiks looming mingis osas väga kontrollitud olla, küsimus on siin lihtsalt erinevate stiilide õiges, s.t. “õiglases” doseerimises ja vaheldamises. Just stilistilises mõttes on “Uneliivamees” väga (õ)petlik, õiglane ja õnnestunud (õõk!) jutt.
Ja ka sisu poolest. Jutustuse tegelik sisu peidetakse neil 50-l enam-vähem taskuformaadis leheküljel väga hoolikalt ära, ja see juures vähemalt kaks korda.
Varjatud on juba teema. Kui üle poole on juba loetud, pole lugejal jutu tegeliku teema kohta ikka veel vähimatki aimu. (Selle üle võib muidugi vaielda, sest tegelikult on ju täies ti ükskõik, millisele detailile või “teemale” mõne loo puhul keskenduda.) Niisiis, siin, kus üle poole jutust on juba edukalt selja taga, ilmub mängu imekaunis, kuid kummaliselt tar du nud neiu Olimpia. Olimpia ilmub kui lihtsalt täiuslik objekt, kergelt erootiline asi, ja mõjub Nathanaelile algul lihtsalt kui rahustav vaatepilt. “Uneliivamehe” (või kuidas seda monstrumit nimetadagi) saatusliku sekkumise tõttu teeb Nathanael aga Olimpiasse varsti oma “tundeinvesteeringu”. Näib, nagu see in ves teering elustakski Olimpiat: “Näis nagu oleks tema silmadesse tõusnud niisked kuu kiired, ja nende nägemisvõime just nüüd sütti nud..” Heakene küll. Silmad, nagu me teame, on Uneliivamehe pärusmaa, aga kes sellest hoolib, kui pilgud juba süttivad – Nathanael igatahes mitte.
Olimpia ilmumisega muutub kogu jutt täie likult. Sellest saab üks Pygmalioni-müüdi järjekordne versioon. See materjal on erakordselt populaarne (praegugi on vist Draamateatri ka vas üks inimese ja masina armastust käsit lev näidend). Alates kreeka kujurist on narra tiiv tagasi pöördunud Shaw “Pygmalioni” (“Mi nu veetlev leedi”), Alfred Jarry “Üliisase” ja nii mõnegi teise sellist armastust kirjeldava raamatu kaudu (neid on tegelikult nii palju, et on enam-vähem lootusetu siin mingit ülevaadet anda). Tegu on oma põhiolemuselt (meheliku) erootilise fantaasiaga, kus tundeinvesteering objekti saab omada teatud kontrollitud ja võõrandamatut väärtust, kuivõrd mees ei maga (või mis iganes) mitte “salaliku naisega” (kes talle iga hetk noa selga võib lüüa), vaid sünteetilise ja ükskõikse sõbratariga. Umbes selliste ja teiste fantaasiatega näib mehelik seksuaalsus oma tagalat kindlustavat – mille muuga seletada nende igipõlist populaarsust?
Ilmselt erakordselt olulise “Uneliivamehe” kõrval jääb “Tõotus” kaasaegsele lugejale küll üpris kaugeks. Teema ja suhtumine on igane nud – see, mida ju teoreetiliselt “Tõotusest” lu geda võiks, on Lõuna-Ameerika seriaalides saa nud juba teatud “realistliku” ja nüristavama lihvi. Nii palju kui ma aru sain, on siin te gu astraalse seebiooperiga. Lugejani tuuak se ühest astraalkehast rasestunud tütarlapse sü dantlõhestav lugu ning korraga ilmub välja terve trobikond (või oli see 1?) isakandidaate ja jahumine läheb lahti. Ka sellele loole võib muidugi lõputult muid tõlgendusi leida, kuid antud ajas ja kohas tundus see kuidagi kõige käepärasem. Ilmselt on see “lahmimine” ja jutu väärtuse alahindamine, aga kuidas õigustada või varjata fakti, et mul oli seda lugedes kole igav?