Lõppes Tallinna XV rahvusvaheline orelifestival (3. – 12. VIII), mille kunstiliseks juhiks on Andres Uibo juba 1987. aastast. Kolmkümmend festivalikontserti, millest suur osa toimus Tallinna ja Pärnu kõrval ka maakondades, tõid tänavugi Eestimaale mitmeid rahvusvaheliselt hinnatud organiste (Nicolas Kynaston, Yves Cuenot jt.), kuid nende kõrval ka koore (Leipziger Vocalensemble) ja vanamuusika ansambleid, nii et päris mitmel kontserdil selle festivali peategelane ise ei kõlanudki.

Viimastel aastatel on saanud tavaks, et iga Tallinna orelifestivali läbib mingi kindel teema. Mäletatavasti olid mullused pidustused pühendatud J. S. Bachi loomingule ja pretsedenditult kanti ette kõik Bachi oreliteosed. Tänavu oli läbivaks teemaks aga “XIV sajandi muusikast jazzini”. Kui järele mõelda, siis mahub sellise määratluse alla kogu õhtumaine helikunst, kuid asi pole mõistagi nimetuses. Tänavuse festivali omapära oli tegelikult orel erinevates kooslustes – näiteks orel ja saksofon (Timm – Saarsalu), orel ja tromboon (Civil Servant Duo) ning mitmes kombinatsioonis orel ja koor. Nii et kui juba teemast rääkida, siis oleks lõppenud orelipidustuste kohta vist õigem öelda “Orel ja teised pillid”. Samas pakkus niisugune lahendus küllaga värskeid ning meeldejäävaid kontserdimuljeid küllap igale maitsele.

Avakontsert
Festivali avakontserdil (3. VIII) Rootsi Mihkli kirikus esinesid Eesti Rahvusmeeskoor Ants Sootsi dirigeerimisel ja läti organist Aivars Kalçjs, kavas Liszti ja Duruflé teosed. Kalçjs alustas orelil üksi – kõlas Liszti “Meenutus Sixtuse kabelist”. Esmalt küll vaikselt ja vaoshoitult, et anda mõtteruumi järgnevale dramaatilisele arendusele. Huvitavalt valitud registrid toonitasid siin muusika suuri kontraste deemonlikest helikaskaadidest vaikse harduseni. Järgnevalt tuli ettekandele Liszti Missa (1847/1869) koorile ja orelile. Kyries valmistas dirigent veenvalt ette pika tõusu, mis juhtis muusika väljapeetud kulminatsiooni. See-eest Gloria kujunes alguses lausa ülienergiliseks, eriti kandvalt kõlasid siin kõrged ja helisevad tenorid. Samas mõjusid koori pianod fraasil miserere nobis pisut hiljem isegi intiimselt, seega just mitmeplaanilisus tegi selle osa tõlgenduse nauditavaks. Mitmeplaanilisus jäigi Liszti missa esituse märksõnaks – kui Credo lõpp sai suurejooneliselt jõulise karakteri, siis järgnev Sanctus kõlas tähelepanuväärselt läbipaistvalt, niisamuti kui kammerlik Benedictus, kus kandev roll oli koorisolistide ansamblil. Lõpetava Agnus Dei esituses oli aga kõige rohkem Lisztile iseloomulikku romantiliselt avarat joont, samuti mõtestatud ja läbitunnetatud dünaamikat.
Kontserdi kavas oli veel teinegi missa – Maurice Duruflé (1902 – 1986) “Messe cum Jubilo” op. 11 (1966). Nüüd tuli publiku ette ka kammerorkester, mille kontsertmeister oli Maano Männi. Teose kohta niipalju, et eripäraseks teeb selle keskse Credo-osa puudumine. Esituslikult mõjus pikkade meloodiakaarte ja melanhoolste kooskõladega Kyrie neoromantiliselt ilusa muusikana, kuid Glorias oli korraks koguni mingit plahvatuslikku ekspressiivsust. Sellele “plahvatusele” järgnes solist Priit Põldma pikk ja kandev sooloepisood, orkestris oli nüüd kuulda ka impressionistlikke helke. Ootamatu oli aga timpanilöökidega ning sugestiivselt rituaalmeditatiivse karakteriga Sanctus, mis muidu malbekõlalisest tervikust meeldejäävalt eristus.
Need kaks suurteost – Liszti missa oma esituslikus mitmeplaanilisuses ning Duruflé oma värvikülluses – moodustasid koos festivali tähelepanuäratava avaakordi.

Ansamblid
Kõik oreli osalusega ansamblid, olgu siis instrumentaalsed või lauljaga, olid tänavusel festivalil duod. Orel kui “pillide kuningas” sobib küllap iga oma “alamaga” kokku, kuid vaskpillidel on siin kõla intensiivsusest tingituna ilmselt mõnevõrra suurem eelis.
Festivali avapäeval, kohe pärast avakontserti, võis Nigulistes kuulata Duo Nassarret koosseisus Maarten van Wewerwijk (clarino, Holland) ja Jesús Gonzalo López (orel, Hispaania). Clarinot ehk XVII sajandi ventiilideta originaaltrompetit peetakse üheks keerulisemaks, aga samas ka üheks kaunikõlalisemaks puhkpilliks. Viimases said kuulajad nüüd ise veenduda – clarino heli on pisut pehmem kui trompetil. Muuseas, XVIII sajandil tähistas nimetus clarino nii trompetit kui klarnetit ja et need pillid partituuris sassi ei läheks, ristiti klarnet Itaalias ümber tänapäevaseks clarinettoks. Duo Nassarre esitas hispaania barokkmuusikat vanadest manuskriptidest, eranditult XVIII sajandi anonüümsetelt autoritelt. Enamik palu olid lühikesed canciónid (hispaania keeles “laul”), mõned meloodilisema, teised tantsulisema karakteriga. Kuulda sai ka üsna vaimukaid numbreid – nii imiteeris clarino-solist loos “Canción de clarin con eco” osavalt kajaefekte. Solisti mängu võibki kokkuvõtvalt iseloomustada mitte niivõrd tehniliselt ja väliselt virtuoossena, vaid just tämbraalselt meisterlikuna. Kõik need dünaamika- ja artikulatsiooninüansid dialoogis oreliga olid igatahes muljetavaldavad.
Teise duo, saksa organist David Timmi ja saksofonist Lembit Saarsalu kontsert Nigulistes (7. VIII) oli vaieldamatult festivali üks tipphetki. David Timm (1969) astus nendel orelipidustustel üles ka dirigendina, kuid sellest hiljem. Kõnealuse kontserdi avapooles esines saksa organist üksi raske ning nõudliku programmiga (Bach, Hindemith, Bräutigam), teises kõlasid koostöös Saarsaluga juba jazzimprovisatsioonid. Publiku ootused olid arvatavalt suured, sest saksofon ja orel tõid kiriku rahvast puupüsti täis ja pettuma ei pidanud küll keegi.
Timm alustas Bachi Prelüüdi ja fuugaga a-moll BWV 543 – fuugas oli polüfooniline häältejuhtimine tämbraalselt hästi läbi mõeldud, registrivalik tõi iga teema sisseastumise esile nagu peo peal. Samal ajal olid ka teised, kontrapunkteerivad hääled (nö. figuratiivne “täitematerjal”) küll hästi jälgitavad, kuid mitte kõlaliselt domineerivad. Paul Hindemithi (1895 – 1965) Orelisonaadis nr. 1 (1937) elustas organist helilooja muidu väga mõistuspärast muusikat nii märgatavate tempolaienduste kui kiiresti vahetuvate registritega. Need kaks asja koos moodustasid üsna ootamatu terviku, millest vaieldamatult küündis esile fataalselt dramaatiline osa Sehr langsam. Järgmised kaks teost olid omavahel ideeliselt seotud. Bachi kuuehäälne Ricercare “Muusikalisest ohvrist” rullus kuulajate ees lahti väga mõõdetud tempos ja stoilises rahus, et igale häälele kuuest (Bachi ainuke kuuehäälne fuuga!) vajalikku mõtteruumi anda. Ainult nii saabki seda isegi Bachi kohta unikaalset teost üldse kõlama panna – ikka maksimum vaimu ning miinimum välist efekti. Kohe järgnes Volker Bräutigami (1939) “Epitaaf Maksymillan Kolbele” alapealkirjaga “Mõeldes J. S. Bachi Ricercarele á 6 Muusikalisest ohvrist”. Siin oli algusest peale kuulda Bachi teose teemaintonatsioone, kuid niipea, kui need äratuntavalt ilmusid, laienesid need kohe tundmatutele atonaalsetele kõlamaastikele. Nimelt on see Bachi teema sedavõrd rikas, et võimaldab endast suisa lõputult teisendeid teha – ole ainult hea komponist ja pane kirja. Ning Volker Bräutigam on vaieldamatult väga hea helilooja, sest mida kõike selles teoses polnud: barokset tõsidust, ulmefilmimuusika visionaarsust, teispoolse maailma hirmutavat lähedalolekut… Tõeline šedööver, kus Bachi teema on vaid heaks lähtepunktiks, et mõelda sealt muusikas edasi – nii elule kui surmale.
Kontserdi teine pool tegi radikaalse kannapöörde jazzimprovisatsioonide maailma. Timm ja Saarsalu alustasid eleegiliste meloodiate ning ballaadlike harmooniatega, mis tõid kohe meelde “Jazzkaare”, soojendades end sellistes heljuvates kõlades päris pikalt lahti. Ja siis kostsid orelil korraks Bachi arvatavalt kõige kuulsama, d-moll Toccata algushelid, misjärel läkski svingivaks jammiks. Timm mängis oreli pedaalil walking bassi ning tegi manuaalidel ka hammond-oreli häält järgi (niipalju, kui see suurel Niguliste orelil üldse võimalik). Jazzilik kummardus surematule Bachile! Seejärel tuli üks tuntud jazzistandard, kus kummalgi interpreedil oli piisavalt võimalusi oma head tunnetust demonstreerida samavõrd, kuivõrd ladusat koosmängulist ühiskeeltki. Viimane ilmnes eriti nauditavalt rütmikas improvisatsioonipõimikus, mis publiku juba jäägitult kaasa haaras. Kuulajate kuumakskütmine jätkus nii virtuoossete orelisoolodega kui kiires tempos filigraanse koosmänguga. Huvitav, et Niguliste suur kaja seda efekti karvavõrdki akustiliselt ei ähmastanud! Hiljem võis mõlemal pillil sekka kuulda ka sonoristlikke kõlaeksperimente, mis viis muusika juba modern jazzi piirimaile – nüüd improviseeris Timm mürisevate klastritega, Saarsalu aga täiendas teda pigem “etnomuusikaliste” kõladega. Folkloorse saksofoni-helletusega algas ka kontserdi viimane lugu, kui Saarsalu kadus ülevalt orelirõdult ning ilmus alla, publiku sekka. Ikka sedasama rahvaviisi mängides ning Timmiga koos improviseerides – üks üleval oreli taga ning teine all kirikuvõlvide vahel rännates. Viimaks tuli ka Timm alla, istus altari ees seisva valge klaveri taha ning – the show must go on! Publik aplodeeris duole lõpuks püsti seistes.
Päev varem (6. VIII) esinesid Nigulistes organist Kristel Aer ja sopran Katre Kõiva. Nende kava esimene pool, kus kõlas Bachi, Händeli, Mozarti ja Liszti muusika, kandis pealkirja “Meistrite mälestuseks” ning kontserdi teises pooles, nimetusega “Valguses ja varjus”, esitati peamiselt nüüdismuusikat. Huvitav ja mitmekülgne programm, kuid selle eredaimad hetked olid seotud siiski oreliga, kuna duona esineti vaid kahe helilooja (Händel, Meredith Monk) teostega. Kontserdi avaakordiks oli Ferenc Liszti võimas “Prelüüd ja fuuga teemale B-A-C-H”, kus juba prelüüdi esimestest helidest oli oreli täiskõlas jõulist impulsiivsust. Fuuga salapärane maailma algas justkui vaiksest hämarusest ning hakkas pikkamisi, kuid sugestiivselt üha enam ekspressiivsust ja intensiivsust koguma. Kristel Aer mängis selle samas fantaasiarikkalt kirglikuks – modelleeris romantiliselt temposid ning segustas emotsionaalselt tämbraalseid värve. Suured äärmused mõjusid siin suurejooneliselt ja majesteetlikult. Mozarti Fantaasia f-moll KV 594 Adagio-osa kõlas pärast seda mõistagi märksa vaoshoitumates toonides, selle Allegros oli juba mozartlikku kergust, peamiselt tänu erksale artikulatsioonile. Järgnevalt esitas Katre Kõiva kaks aariat Händeli oratooriumist “Messias”. Neist esimeses “How beautiful…” ei intoneerinud solist ülemisi noote päris täpselt – jäi mulje, nagu oleks ta vokaalselt pisut krampis. Teises aarias (“I know that Remeeder livet”) tõlgendas sopran loo karakterit juba märksa vabamalt. Esimese poole lõpuks mängis Kristel Aer Bachi Passacaglia c-moll BWV 582. Muuseas kaks päeva varem esitas sama teost saksa organist Elke Voigt Rootsi Mihkli kirikus ning mängis seda (ilmselt orelite erinevustest tingituna) kammerlikumas plaanis. Kristel Aer, vastupidi, kasutas sajaprotsendiliselt Niguliste oreli täiskõla. Ning mitte ainult – huvitavad pianod võimaldasid ka põnevaid tämbraalseid vastandusi, sisemist pingestatust ja dünaamilisust.
Teine kontserdipool “Valguses ja varjus” algas Sofia Gubaidulina (1931) irriteeriva ja põneva orelikompositsiooniga “Hell und drunkel”, mis kõlas kohati nagu elektronmuusika. Eesti esiettekandena sai kuulda aga Tõnu Kõrvitsa (1969) uudisteost “Arabeskid” – erinevate kõlafoonide ja tekstuuride värvikat koosmängu, protsessi, mis liikus läbi perioodiliste faktuuritihenemiste ja -hõrenemiste ühest helisevast arabeskist või kõlapannoost teise. Atraktiivne lugu – ilus, kuid mitte otsesesõnu ilukultusele anduv. Kontserdi viimase teosena esitas Aer vähetuntud belgia helilooja Joseph Jongeni (1873 – 1953) ootamatult sisendusjõulise ja meeldejääva “Sonata eroica”. Teose sissejuhatus oli tõepoolest kantud ekspressiivsest heroilisusest, kuid edasi sai kuulata juba tõelist valguse ja varjude mängu – nukrameelseid koraalilaadseid viise ning nende variatsioonilist arendust. Siis jälle rohkete alteratsioonidega kirglikke stseene, lõpu poole ka lüürilisi meloodialiine. Neist omakorda kasvas taas välja teose algusest tuttav heroiline karakter, mis teisenes viimaks avara joonega fugaatoks. Muidugi kannab niisugune mitmekesisus ka teatud eklektilisuse pitserit, kuid vähemalt oli kujundite kombinatoorika vaheldusrikas ja huvitav. Kõnealuse kontserdi põhjal võib öelda, et Kristel Aer näib orelil eelistavat üsna intensiivseid värve, kus “tämbraalsetel pooltoonidel” on märksa väiksem roll. Eks see sõltub mõistagi ka esitatavast, näiteks Liszti muusika tulebki ju ilmselt kõlavõimsaks mängida.

IGOR GARŠNEK