Mihkel Samarüütli visandid kirjanduse heast maitsest (Looming 12/ 2000), mis kontekstist väljarebitusega moodustavad absurdimaigulise terviku, on õnnestunud näide kollektiivsest õnnetusest: peast kui prügikastist. Ega pea pole prügikast, öeldakse. Aga on ju! Samarüütli tekst koosneb hulgast postulaatidest, mille eesmärgiks on iseenese tõestus, ning meenutab õpilase konspekti. Tooksin valikuliselt mõne näite: Moodsamast kirjandusest on kahtlemata kõige huvitavam maagiline realism/ Ajalooline romaan on õpetlik ja tänuväärne.Ta võimaldab meil tundma õppida kadunud aegade olustikku ja sündmusi. Keskaja käsitlemine annab teosele sügavuse ja müstilisuse mõõtme. Keskajas on midagi mängulist-märgilist./ Möödunud sajandite kunsti, muusika või kirjanduse meistriteoste nautimine raamatus osutab üldiselt, et tegemist on hea kirjandusega. Ka malemäng on hea kirjanduse tunnus./ Ulme- ja põnevuskirjandust pole eestlased võimelised kirjutama./Huvitav on spekuleerida,mis toimub muukeelses elanikkonnas, aga tegelikult pole see eriti tähtis./ Kui luuletuses kõla järgi sõnu kokku kuhjata, siis tuleb ka tähendus.
Just nõnda selle sõnade tõelusega inimteadvuses ongi. Lugedes kohatuid sententse, ajab see algul naerma nagu sellisel puhul ikka: kavalate, kuivade, seosetute (nüüdseks), kummaliselt eufooriliste lausete mõttetus või algmõte on uueks piltmõistatuseks kokku pandud ükshaaval, suvalisse (?) järjestusse paigutamise läbi! Kui keele- ja mõtteruumi paisatu eelduseks polnud juba alguses, et hiljem võiks tekkida selle ümber võõras, ebardlik kontekst, on esmane reaktsioon teksti lugemise puhul õigustatud, loomulik protest: sinu-teie-meie isiklik teadvus on risustatud mõttetute lausetega. Autorist saab keegi, kes sellest kasu lõikab, halastamatult haarates osakesi sellest, millega algul täideti lehte ja tuhandeid teisi teadvusi, seks, et koostada uus, unenäoliselt naljakas teadetetahvel. Kuid mõttetuse kohalolu teadvuses on ju ehtne! Need laused on mulle-meile-teile loetuna või kuulduna tuttavad.Osa neist vaimse ühtlustamise konteksti teenides kantud kistud huvist (ka selle teksti puhul oleks ju võimalik paljundada irdtsitaati sekka arutlustele “Baudelaire´i fenomenist” või poliitikute imagoloogiast – “pea ei ole prügikast, aga on ju!”).

Pole aega, pole elujulget teadvust
Teadvusele on alati vaja aega eristamaks olulist ja ebaolulist, et muutuda elujulgeks (nagu väljenduks Berk Vaher). Mida selle eristamise tulemiga, selle/nende valiku(te)ga peale hakata, kui niikuinii ei saa kunagi olema päriselt õigust teadvusele, igavusele ja ajale, mis laseb teadvust kõnetada ja teadvusetahvlit omatahtsi puhastada? Kui see võimalus on – näiteks – vaid muusikas ja luules? Kui aeg ei rebiks meid välja igavuse neljast, kaheksast või kuueteistkümnest minutist, mida peab täitma tekstidega, mis meid hoiaksid esil (sest muidu muutume igavaks) või täidaksid leheruumi (sest muidu lehte keegi ei ostaks). Neli minutit, kolmkümmend kaks minutit... Ei ole aega! Kui ei ole aega – kiirel ajal – ei maksa unistada ka unikaalsest teadvusest, elujulgest teadvusest. Autori teadvusest, kes seisaks oma sõnade taga, mitte ei ilmuks järgmises numbris, järgmisel korral juba uue teema kütkes, nagu Delfi teadetetahvlile aeg-ajalt ilmub midagi teatama mõni “putini näoga eminem”, kes – kirevas kontekstis, mistahes teemal – räägib “meie”, “minu” ja “sinu” teadvusest. Ja ehk räägibki, kui uskuda, et “minu” teadvus on “meie” oma, et seda ei ole võimalik muuta; kuni kõik, mis tuleb mujalt, ei ilmu meie endi tahtel, kolmekümne kahe vabaksvõetud minuti igavuse kestel puhtaks pühitud teadvuse tahvlile. Unikaalsele teadvusele ei jätku aega. Tekstil on autoriõigused, laenaja teadvusel laenud. Ent mida unikaalsem teadvus, seda parem tekst ja seda suurem õigus on heal tekstil autorile. Ka Sirbis on hakanud ilmuma tekste eristuse alusel – võimalik grafiti. Autorite nime saab teada järgmises numbris või tuleb need ära arvata (müstifikatsioon autorsuse ümber tõmbab alati tähelepanu kõrvale, võimalikule autorile). Antagu aega improviseerida ja kujutada ette unikaalse teadvuse omanikku. Unikaalse teadvuse omanik võib tabada ajastu vaimu, kuid ei pruugi seda armastada. Sellest on tüdimuseni räägitud. Pea see aeg siis kätte ei tule, mil mugava ja pretensioonitu, kireva ja kiire teadvuse – ja inimese – asemele ilmub “tõstetud” teadvus, mis annab ja võtab aega ning kireva või mannetult iluleva kaadri asendab kas must-valge või enneolematult luksuslik. Aga aitab nüüd sellest! Stopp!

Luuletaja igavusest
Mistahes kõnelusel, ka sellel siin, on oma rütm; nagu muusikaski määrab see teksti mõistmise, omaksvõtmise ning sellest rütmist ei ole pääsu. Nimetada võib rütmi ka heaks maitseks selle vahega, et individuaalse rütmi järgimine ei vaja enese ega ümbritseva vastu mässutõstmist, vaid rütmi järgimist, mis pole aga nii hea maitse puhul. Enamus rütme on võõrad, pealesurutud. Arvatakse ju sageli luuletusegi puhul, et on maha saadud pika ja heakõlalise lauluga, kuigi on liigutud vaid instrumentaalmuusika või rütmi järgi. Kunagise Nooruse veergudel tundmatuid, esimesi trükiproove lugedes tundus mulle (veel mitte autorina), et luuletajaks saadaksegi igavusest. Trükki paisatud sõnadepahn – pahatihti mõttetu – pani minu, lugeja, luulest huvituma. Kuid sellel oli oma rütm, mida selgesti mäletan. Kuidas teadvus kõnetatud saab, muutub ajaga. Küllap saavad nii lugeja kui ka kriitik oma joovastuse eelkõige niisugustest tekstidest, mida on piinlik lugeda. Eneseväljenduse esimene tõvelaine on pahatihti nakkav. Esimene trükiproov rõugearm, kollektiivse sõnakunsti kohmakas meeldetuletus, mille jäljendus käsi- või aruvarrel jälitab esimese proovi ületanut kogu edasise elu. Proov ise aga ei saagi kunagi lõppeda. On teada, et kirjutajas kinnistub loetud autorite keel ja see kokkuleppeline “keel” teeb oma uue omanikuga vahendeid valimata, mida tahab. Kuna aga kokkuleppeline keel(ekasutus) muutub aja jooksul, tulebki usaldada ainult seda keelt, mis unustab.Tuleb usaldada unikaalset teadvust.
Meenub John Cage’i tuntud teos “4. 33”. Lugu võib kesta ükskõik kui kaua ning seda võib esitada üks instrumentalist või instrumentalistide grupp. Lugu ette kandes sulgeb esitaja lihtsalt osade vahel partituuri ega mängigi midagi, kummardab lõpus ja lahkub lavalt. Helilooja enda soovitus “igavuse” mõistmise kohta on umbes niisugune – olles juba proovinud igavat asja kaks minutit, tuleb seda proovida veel neli, siis kaheksa, seejärel kuusteist või isegi kolmkümmend kaks minutit – lõpuks selgub, et asi on muutunud huvitavaks. Eelkõige on teose puhul oluline, et õige või “päris” muusika tuleb kusagilt mujalt. Muusika tuleb mujalt ja teadvus hakkab rääkima. Igavusest saavad alguse küsimused. Cage on tunnistanud, et ta loobus muusikas valikute tegemisest (mis ilmselt on seotud harmooniaga ja õpetusega sellest), hakates seevastu esitama küsimusi (mis on ju samuti valik).

Igavus – teadvuse hüppelaud
Aga kust siis see õige või päris muusika tuleb? Ega arusaamine ole ka kohustus, kui vaikus sumbub vaikusesse ja niisama istumine teadvust üldse ei kõneta. Luuletajana küsiksin, kust mujalt tuleb luule? Kahtlemata on lihtsalt niisama istuvat muusikut igav vaadata, nagu tekitab pahameelt tühi leht, isegi kui see on sõnadega täidetud.
Kui näiteks muusikavõhik võiks lugu “4.33” tõlgendada õnnestunud tunnistusena sellest, et kõik on juba öeldud, mängitud ja tehtud, kinnituks tema tähelepanu sellele, kuidas muusik aega täidab. Kas mängija võiks mõtelda, et tahaks siiski midagi ette kanda, mis meenutaks muusikat, kas tal võib olla tunne, et publik peab teda lolliks, kas teda aitab naerupahvak saalist, kas ta elavneb, kui keegi köhatab, tekiksid muusikavõhiku peas küsimused. Õnnestunud etteaste võib olla ka teadlikustatud etteaste. Ettekavatsetud tõdemuse, et polegi midagi öelda, veatu interpretatsioon. Kuid kui esitaja kindlaks kavatsuseks on, et muusika tõepoolest tuleks kusagilt mujalt, et see hakkaks kõnetama teadvust, peab ta omaenese rütmi(de)ga – ja loo (olematu) rütmiga toime tulema ehk neid järgima, unustama muu. Niisiis on igavus hüppelauaks, kust prantsatab vette väljakutse saanud, kannustatud teadvus. Miks on üks lugu või luuletus hea ja teine mitte, üks huvitav, keerulisem – igav? Kindlasti on olemas ka üldtunnustatud kriteeriumid, nii nagu igale ta valem ainuõige, kuid tulles tagasi selle juurde, et “õige” või “päris” muusika tuleb kusagilt mujalt, on sel lahutamatu seos ainuüksi teadvusega. Ei saagi vastu võtta muusikat, seesugust, mis siseneks teadvuse põhjani, kui ei anta aega, nelja minutit puhast igavust. Ei ajakirjandus ega kaubandus saa toimida “lase olla” printsiibil. Ja see muusika, mida päevast päeva kuuleme, tulebki teisalt, tõepoolest. Ajakirjandusest, poest, võõrast teadvusest, kirjandusest.
Teadvus aga lausub: “Lase olla”. Rännak algab igavusest, mitte ei lõpe igavusega. Õige või “päris” muusika ei tule päris kindlasti kusagilt mõõtmatust kaugusest ega ole peidetud ka vaikusesse, sest vaikuski on alati täidetud. Ja õiget ja “päris” muusikat ei olegi, nii nagu ei ole ainuõiget moodust teksti kirjutamiseks. Kui palju on igavat luulet, kui palju on huvitavat, luulet! On muusika, mis tuleb kusagilt mujalt.

Elo Viiding