See eestiaegne lõhn!

12.jpg (21282 bytes)

Ju sellel Vilsandi saarel peab eriline võlu olema, et nõnda paljud inimesed tahavad siin kasvõi ühe korragi ära käia. Aasta-aastalt suureneb nii üksikkülastajate kui ka grupivii jsiliste huviliste arv.
Vilsandi on olnud aga huviobjektiks juba ammugi ja peaasjalikult oma linnuriigi tõttu. Kolmveerand sajandit tagasi, Eesti ajal, oli majaka juures juba avatud väike hotell ja töötas väike restoran, kus pakuti kohalikel saadustel põhinevaid roogasid, peamiseks koostiseks olid neil angerjas ja koskla munad.
Ka kirjanikke on Vilsandi ligi tõmmanud. Paljud neist on käinud Vilsandiga ligilähedast tutvust sõlmimas. Eelkõige ülelahe mees, Lü mandast pärit August Mälk, kes on kirjutanud kauni ja romantilise novelli Vilsandi esimesest asukast, Hollandi meremehest Tollist, kes sattus siia merehädalisena ning asutas siin esimese talu, mis siiani kannab tema nime.
Samas talus suvitas kolmekümnendadel aastatel Gustav Suits, kes olevat Tolli talu rõ dul kirjutanud kaks lembeluuletust ning pü hen danud need kahele kaunile peretütrele. Os kar Kruus ajab siiamaani nende luuletuste jälgi.
Hilisemal ajal kirjutas Kuusnõmmelt pärit Aadu Hint Vilsandi saarest Vesiloo nime all tervelt neljas “Tuulise ranna” raamatus.
Ent kaks kirjanikku on Vilsandi saarel elanud päriselt. Sass Suuman elutses siin kümmekond aastat ning kirjutas koguni luulekogu Vilsandist ja maalis siin terve seeria mere ja ranna pilte.
Heino Väli aga valis Vilsandi päriskoduks ning leidis siit inspiratsiooni oma Felslandi saare hirmsa mereröövli Silver Ükssilma raamatute kirjutamiseks.
Mina sattusin Vilsandile kolmkümmend aastat tagasi. See oli aeg, kus Eestis olid kolhoosid ja au sees olid masinad ja ühistöö. Vilsandil aga olid tollal veel alles talupered, kartulivagusid künti hobustega, metsaheinamaal sõid lehmad ja rannaniidul käisid ringi lambakarjad.
Vilsandil valdas mind eriline meeleolu, mis viis mõtted tagasi lapsepõlve maakoju. Isegi lõhn tundus siin olevat eriline, kuidagi eestiaegne. Seda tajusid ka sõbrad, kes mulle Vilsandile külla tulid. Fred Jüssi ütles kord: “Juhan, võta kannel välja, oleme hetke Eesti ajas!” Noh, ma siin võtsin kandle välja ja olime Eesti ajas.
Tollal oli Vilsandi loodus veel puutumatu. Progress polnud veel siia pärale jõudnud. Saarel ei olnud ühtegi mootorsõidukit, laiud olid kevaditi õitemeres ja rannaniidud avardasid vaadet merele. Kaks korda nädalas lõi postimees popsuma vana postipaadi mootori ja sõitis suurele maale posti järele.
Nii see aga ei jäänud. Progressi pealetung oli äge ja jõuline. Traktorite roomikud kiskusid puruks laidude hapra mullakamara, saarele ilmusid sõiduautod ja moodsad kolmeratta li sed monstrumid, talumajapidamine hääbus ja rannaniidul hakkasid võimutsema kadakad.
Muidugi, selle eest on võimalik lasta kraanist nii sooja kui ka külma vett ja rannas hõõgub elektrikeris. Aga rannast on rahu ja merest kala kadumas. Kuuldavasti jõuab varsti saarele hõljuk. Elame peaaegu et nagu ulmefilmis.

JUHAN SAAR