Kuidas maitseb kumalasemesi

7. juulil esietendub Saueaugu teatritalus Tartu Teatrilabori suveprojektina Torgny Lindgreni “Kumalasemesi”, mille dramatiseerinud-lavastanud Margus Kasterpalu. Osades Maria Klenskaja, Guido Kangur, Aleksander Eelmaa. Stsenograafia Liina Tepand ja KOKO Arhitektuuribüroo. Muusikaline kujundus Andreas W.

Mis on Saueaugu teatritalu?
Margus Kasterpalu: Saueaugu talu on mu kodu. Täpsem oleks öelda, et Läänemaal on üks talu Ohtla külas Martna vallas, teistest taludest üsna eemal, kus ma olen sündinud. Ja teatritalu seal praegusel hetkel veel muidugimõista ei ole. Aga enam ei tegelda seal ka karja- või põllupidamisega. See on tüüpiline Lääne-Eesti hoonetest piiratud siseõuega talukompleks ja selle talu laudas, kus mu ema kunagi kolhoosi noorloomi talitas, teeme me sellel suvel suveteatrit.
Teater talus?
Kunagi lihtsalt läks nii, et minust ei saanud loomaarsti, nagu mu isa-ema oleksid soovinud. Läksin hoopis eesti filoloogiat õppima ja see tähendab, et kuivõrd ühest küljest on mul see talu ja teisalt tahtmine ning mõningane kogemus tegelda näitemängukujuliste tekstidega, on minu ainus võimalus vilja- või karjakasvatus- või mesindustalu asemel üritada pidada midagi teatritalulaadset.
Hakatuseks mängib Tartu Teatrilabor seal sel suvel Torgny Lindgreni “Kumalasemett”. Samuti teeme seal vanade sõprade Üllar Saaremäe, Rain Simmuli ja Jaan Söödiga taas juba 1993. aasta “Dionysial” esietendunud Merimeé “Carmenit”.
Miks “Kumalasemesi”?
Lindgreni tekst, mis räägib kahest vennast kaugel üksikus Põhja-Rootsi külas, on täpselt selline tekst, mis Saueaugule sobib, mida sobib teha taluteatris. Usun, et “Kumalasemesi” kui tekst satub Saueaugul nö. oma loomulikku keskonda – paika, kus teksti ja koha vaim on vennad.
“Kumalasemesi” ilmus Loomingu Raamatukogus juba 1996. aastal. Miks valmib lavastus alles nüüd?
Tegelikult on plaan “Kumalasemeest” näidend teha juba üsna ammune. Esimest korda oli see Margus Allikmaaga võimalusena jutuks juba siis, kui ta veel Draamateatrit juhtis, kuid hiljem vahetus koos juhtidega ka teatri repertuaariplaan. Maria Klenskaja, Guido Kanguri ja Aleksander Eelmaaga olime aga proovisaalis kokku leppinud, et varem või hiljem teeme me selle teksti siiski koos ära. Ju siis nüüd oli õige hetk käes. Olen neile jätkuvasti väga tänulik, et nad on mind usaldanud ning soostunud minu kui lavastajaks mittekoolitatud inimesega koos seda tööd tegema.
Lindgreni romaan – ehk suveetenduse jaoks liialt tõsine materjal?
Kui “Kumalasemett” pealiskaudselt lugeda, siis võib selline mulje jääda küll. Sest lugu räägib sellest, et kaks venda on suremas, ühel on süda haige ja teine põeb vähki ja elus hoiab neid ainult see või peaaegu ainult see, et kummagi uhkus ei luba siit ilmast enne venda ära minna. Sellele vaatamata on romaani põhisõnum hästi helge – haiguse ja surma kõrval räägib see tekst hoolimisest ja teineteisemõistmisest, mis reaalses elus võib küll väga veidraid vorme omandada, kuid ei kaota oma põhisisu. Mulje, et vennad teineteist vihkavad, võib jääda ainult kõrvaltvaatajale. Naine, kes satub nende meeste eluloo sisse ja vahele, näeb neid lähedalt ja õpib neid tundma ja mõistma ja saab aru, et tegelikult vennad armastavad teineteist. Ja ta näeb, mis on sellise hoolimise tähendus ja hind. Loodan, et me jõuame esietenduseks sinnamaani, et seda ei mõista ainult Naine, keda mängib Maria Klenskaja, vaid et see äratundmine jõuab kõigi nendeni, kes leiavad tee “Kumalasemett” vaatama. See on väga helge ja ilus lugu vennalikkusest ja armastusest.
Publik?
Olen seda meelt, et aeg ja inimesed Eestis on sealmaal, kus suveetendused ei pea enam ilmtingimata tähendama tuhandete inimeste kogunemist muru pääle meelt lahutama. Saueaugul mahub üht etendust vaatama mitte rohkem kui sada ja viiskümmend inimest, aga nemad siis tõesti ka kuulevad ja näevad, mida näha ja kuulda on.
Kuidas maitseb kumalasemesi?
Üks vend ütleb etenduses, et kumalasemesi on täiuslik maius ja õnne sünonüüm. Aga eks see sõltu maitsmismeele tundlikkusest.