Täiendusi Muinas-Tartu Jurjevi perioodile

Enn Haabsaar üritas järjekordselt tõestada, et Vene kroonikates 1030. aasta all märgitud suurvürst Jaroslav Targa tšuudide vastu tehtud sõjaretkega seoses mainitud Jurjevi rajamine ei puudutavat sugugi Tartut, aga õigeks paigaks olevat hoopis Kiievist lõuna pool paiknev tänapäeval Belaja Tserkovi nime kandev linn (k.a. 23. XI Sirp). Seekord andis ta ühtlasi väga karmi hinnangu peaaegu kõigile eesti arheoloogidele ja ajaloolastele, kes on seni seda probleemi käsitlenud. Artikli lõpuosas asutakse aga millegipärast kritiseerima hoopis neid uurijaid, kes pole dateerinud slaavlaste saabumisaega Loode-Venemaale X sajandisse!? Hinnangust annab tunnistust juba valitud pealkiri “Ivan Groznõi pärandit tuleks siiski revideerida”.
Mitu head kolleegi meenutas pärast hr. Haabsaare artikli läbilugemist tuntud eesti vanasõna kümne targa vastamissuutlikkusest, nad arvasid, et pole mõtet aega raisata temaga vaidlemisele. Kuna Sirbi toimetus on pidanud aga hr. Haabsaare mõttekäike avaldamisväärseks, siis võib leiduda ka mõningaid lugejaid, keda tema väited suutsid veenda.
Eelkõige sundis sulge haarama aga asjaolu, et põhjendamatu kriitika alla on langenud mitu meie seast juba lahkunud austusväärset ajaloolast, arheoloogi ja õppejõudu (Harri Moora, Herbert Ligi, Evald Tõnisson, Paul Ariste), kes kahjuks ise enam oma au ja väärikust kaitsta ei saa. Paraku on ka käesolevate ridade autor liiga noor ega suuda täielikult sisse elada 1940 – 60-ndatesse aastatesse, mil pandi kirja mitmed hr. Haabsaare poolt mõnitamise alla langenud kirjaread, ei oska kindlasti välja tuua ka kõiki põhjendusi nende uurijate kaitseks.
 
Ajaloo uurimise metoodikast
Ajaloo uurimise erinevatest meetoditest on kirjutatud pakse raamatuid, aga siinkohal püüan hästi lihtsalt ja lühidalt selgitada peamist lähenemisviisi. Mingi sündmuse uurimiseks otsib ajaloolane välja kõik seda kajastanud faktid erinevatest allikatest, seejärel analüüsib suure põhjalikkusega nii fakte kui allikaid, aga kindlasti ka sellele eelnenud ja järgnenud sündmusi. Selekteeritud tõeste faktide analüüsist kasvavad välja järeldused.
Hr. Haabsaare lähenemisviis on aga hoopis teine. Tal on kõigepealt valmis hüpotees, et Jaroslavi poolt rajatud Jurjev polnud Tartu. Selle tõestamiseks lahutab ta vene kroonikates 1030. aasta all esitatud ühtse teate (Jaroslavi sõjakäik tšuudide vastu ja Jurjevi linnuse rajamine) kaheks eri kohas ning eri ajal aset leidnud sündmuseks ning asub seejärel ajaloolaste poolt tõeseks tunnistatud fakte ümber lükkama. Seejuures tehakse seda ilma korraliku analüüsita ja väga kergekäeliselt lahmides – suurem osa vene kroonikaid, eriti just seda sündmust kajastavad teated on võltsitud jne.
Juba eelmises artiklis sai näidatud, et Jaroslavi 1030. aasta sõjakäigul Tartusse Jurjevi nime kandva tugipunkti rajamist tõestavad kõige kindlamalt vene kroonikate järgnevad teated edasistest vallutuskatsetest Eestis. Nii on 1054. aasta alla paigutatud Novgorodi possadniku Ostromiri õnnetu sõjakäik tšuudide vastu ja vürst Izjaslavi uus retk, mil venelased olevat vallutanud tõenäoliselt Keava linnuse Harjumaal. 1060. aasta sissekannete seas märgitakse Izjaslavi sõjakäiku eestlaste-sossolite vastu ja nende maksustamist 2000 grivnaga. Järgmisel kevadel korraldasid sossolid vasturetke Jurjevi alla, põletasid seal venelaste linnuse ja jõudsid sõdides Pihkvani, kuni pihkvalased ja novgorodlased neile vastu astusid ning toimus lahing, kus venelasi langenud tuhat, sossoleid arvutult.
Haabsaar pahandab, et käesolevate ridade autor julges neid hilisemaid sündmusi kajastavaid fakte üldse esitada, ja väldib ka seekord vastavate teadete analüüsi, viidates oma artikli piiratud mahule. Tema uusi vastuväited 1030. aasta sündmuste osas tuleb aga taas revideerida.
 
Veel kord vanimast Vene kroonikast
Kuna munk Nestori 1113. aastal valminud kroonika “Jutustus möödunud aastatest” originaali pole säilinud, siis oletab Haabsaar, et Jurjevi rajamine seostati Jaroslavi tšuudide vastu tehtud sõjakäiguga alles suurvürstide Vladimir Monomahhi ja Mstislavi poolt teha lastud Nestori kroonika teises ja kolmandas redaktsioonis (valmisid vastavalt 1116. ja 1118. aastal). Nii võib oletada tänapäevase loogika põhjal ja siis, kui ei tunta piisavalt hästi Vana-Vene kroonikate kirjutamislugu ega eesmärke.
Kõigepealt pole vaadeldavat kroonikat õige nimetada sugugi “Jutustuseks”, tunduvalt täpsem tõlge oleks “Ajalike aastate lugu”, mis avab ühtlasi teatud määral kroonika tagamaid. Ajalike aastate all peeti silmas aega maailma loomisest kuni viimse kohtupäevani, et seda eristada igavikust, kus aega ei eksisteeri. Kroonika oli koostatud selgelt kristlikus vaimus ja selle eesmärgiks polnud sugugi Vene riigi või rahvuse kuulsusrikka ajaloo esitamine. Suurvürstid Vladimir ja Mstislav lasid Nestori kroonikast teha ärakirjad, et nende endi teod saaksid täpselt kirja pandud, võib-olla isegi viimsepäevakohut silmas pidades. Tol ajal polnud sugugi kombeks oma eelkäijate tehtut suurejoonelisemana näidata ning näiteks Jurjevi rajamist Jaroslavi tšuudidevastasele sõjakäigule juurde kirjutada.
Jurjevi rajamise ajastamises on Haabsaar kramplikult kinni kroonikates märgitud 1030. aastas ja tõestab kirglikult, et kuna suurvürst Jaroslav oli sel ajal Kiievis, siis pole seda võimalik Tartuga seostada. Tšuudide vastu suunatud sõjakäik olevat aga toimunud mõnel teisel aastal. Kõigis vene kroonikates esinevad aga mõlemad sündmused alati koos ja ühe aasta alla paigutatuna. Muuseas, 1030. aasta õigsuses on kahelnud ju kogu aeg ka meie ajaloolased; näiteks konstateerib prof. Vahtre, et kõige nõrgemaks punktiks osutub sündmuse dateering. Täpset daatumit pole aga kahjuks kuidagi võimalik kindlaks teha. Üksikutes kroonikates on sõjakäik ka mõne teise aasta alla paigutatud (1020, 1027, 1032) ja tõenäoliste võimalustena arutletakse vahel samuti Jaroslavi Novgorodis viibimisaja üle (1024 – 1026, 1028 või 1029, 1036), aga kuna ühtki neist pole võimalik täie kindlusega tõestada, siis on seni jäädud lihtsalt kokkuleppeliselt 1030. aasta juurde, sest see daatum esineb kroonikates kõige sagedamini.
 
Sofia I ja Novgorodi IV kroonika
usaldusväärsusest
Teade Jaroslavi sõjaretkest tšuudide vastu ja Jurjevi rajamisest pandi Kiievi kõrval kindlasti kirja ka Novgorodis. Kuigi sealsed XI-XII sajandi kroonikad pole säilinud, oletatakse, et nende andmeid kasutati näiteks Sofia I ja Novgorodi IV kroonika koostamisel. Kuigi mõned varasemad vene kroonikate uurijad ja tekstoloogid ei pidanud neist eriti lugu, võttis ajaloodoktor Apollon Kuzmin nimetatud allikad tõsiselt ette ja leidis terve rea sissekandeid, mille analüüs näitas veenvalt, et neid tasub usaldada ja isegi eelistada “Ajalike aastate loole” või Novgorodi I kroonikale. 1030. aasta sissekanne ongi pikem, sest märgitakse, et Jaroslav tuli pärast edukat retke Novgorodi ja kogus 300 vanemate ja pappide last õppima raamatutarkust. Tolsamal aastal heitis hinge Novgorodi peapiiskop Akim; tema õpilane oli Jefrem, kes meid õpetas.
Haabsaare väide, et kooli rajamise lugu on Jaroslavile hiljem lihtsalt juurde kirjutatud, ei pea sugugi paika. Tähelepanelikult lugedes selgub, et teate võis kirja panna isegi üks neist 300st õpilasest (meid õpetas). Sellele võimalusele juhtis tähelepanu juba Kuzmin, kes pidas ühtlasi kogu teadet väga usaldusväärseks.
Haabsaar peab tõsiseltvõetavaks ainult Novgorodi I kroonikat, kus puudub aga teade Jaroslavi 1030. aasta retke kohta. See kroonika on XI sajandi osas üldse väga puudulik, ridamisi kohtab aastaid, mille all pole märgitud mitte ühtegi sündmust. Novgorodi I kroonika varasem osa pandi kirja alles XIII sajandi lõpul ja selle koostajal kas polnud varasemate sündmuste kohta piisavalt kirjalikke andmeid või ei pidanud ta vajalikuks kõiki neid ümber kirjutada.
XVI sajandil Moskvas koostatud kroonikates on tõepoolest varasemate sajandite sündmusi olulisel määral moonutatud, et põhjendada Vene tsentraliseeritud riigi territoriaalseid pretensioone. Hr. Haabsaar üritab jätta muljet, nagu oleks siis Ivan Julma (Groznõi) käsul kõik varasemad kroonikad Moskvasse koondatud ja seal ümber tehtud, mis pole aga kohe kindlasti usutav. Seda näitab selgelt fakt, et kui XVI sajandil koostatud kroonikates vaikitakse aastate 1060-61 sündmused maha, siis Sofia I, Novgorodi IV jmt. varasemas kroonikas on need teated kõik säilinud.
 
Värtnakedrad pole argument
Ühe trumbina käib hr. Haabsaar seekord välja roosast kiltkivist värtnakedrad, mida on Vene linnadest leitud sadade kaupa (Novgorodist isegi 3000), aga Tartust pärinevat vaid kaks. Ühtlasi nimetab ta neid slaavlaste omaaegseteks passideks või ID-kaartideks. Tegelikult tuntakse Tartust juba 12 Kiievimaalt Ovrutšist pärinevast kivimist valmistatud värtnaketra, mida on isegi palju, sest mujalt Eestist on leitud vaid kolm analoogilist eset (Läänemaalt Maidla kivikalmest, juhuleid Harjumaalt Ristilt, Setumaalt Pedjasaare asulakohalt).
Need värtnakedrad polnud muidugi mingid passid, aga eelkõige ikka naiste töövahendid, mida kasutati linase ja villase lõnga ketramisel ning korrutamisel. Nende erilist populaarsust Põhja-Vene linnades võib seletada ketrade ilusa värvi, moe, hea disaini ja tänu viimasele võib-olla ka eriliste keerlemisomadustega.
Värtnakedrad pole juba seepärast mingi argument, et suurvürst Jaroslav ei tulnud ju 1030. aasta paiku siia rajama mitte ketrusvabrikut, vaid hoopis sõjalist tugipunkti. Tartu linnusele püstitati täiendavad kaitseehitused, mille varju asusid elama ustavad dru?innikud, kes vaevalt oma aega lõnga valmistamisega sisustasid. Kuna Jurjevit ümbritsesid ikkagi kehtestatud ülemvõimu suhtes vaenulikud eestlased, siis pole mingit põhjust võrrelda kujunenud olukorda Pihkva, Novgorodi või Valgejärvega, kus elas vaieldamatult rohkem slaavi päritolu käsitööliste ning kaupmeeste perekondi ja kindlasti rahulikumates oludes.
 
Teisi arheoloogilisi tõendeid
Eelmises artiklis sai tutvustatud Vilma Trummali arheoloogilistel kaevamistel Tartu linnusel avastatud põlengukihte, millest ühte on seostatud 1030. aasta Jaroslavi sõjakäiguga ja teist 1061. aastaga, kui eestlased-sossolid siit venelased minema kihutasid; nende sündmuste läbi sinna maha jäänud venepäraseid nooleotsi, aga ka Jaroslav Targa hõbemünte, millest pooled on leitud Eestist jne.
Tartu linnuselt ja muinasasulast on vene aladele iseloomulikke leide saadud tunduvalt enam, tublisti rohkem kui üheltki teiselt Eestimaa muistiselt. Kõiki ei saa me küll dateerida täpselt ajavahemikku 1030 – 1061; osa neist pärineb kindlasti varasemast ja teised hilisemast ajast, sest muinasaegne Tartu kujutas endast üht tähtsamat keskust Kagu-Eestis, kus võis ilmselt üsna sageli kohata ka vene, vadja või mõnest teisest rahvusest käsitöölisi ja kaupmehi.
Tähelepanu väärivad veel mõned leiud, mis pärit eelkõige just XI sajandi Kiievimaalt. Nimelt leiti arheoloog Rünno Vissaku juhendatud kaevamistel (Vallikraavi 2 ja Küüni 5b) kahe savist valmistatud värvilise glasuuriga kaetud muna katked. Arheoloogid nimetavad neid lihavõttemunadeks, mida esineb üsna sageli vene kristlaste haudades. Munakatkeist vaid paarkümmend meetrit eemal avastati Kiievimaalt Ovrutšist pärinevast roosast kiltkivist valmistatud ristike. Kuna kaevatud piirkonnas esines ka üksikuid inimluid, siis võib oletada, et seal paiknes näiteks aastail 1030 – 1061 Tartu linnuses elanud vene sõdalaste kalmistu. 31 aasta jooksul võisid mõned dru?innikud surra haiguste tõttu või langeda väiksemas kokkupõrkes kohalike eestlastega. Matused hävisid hilisemate mullatööde käigus või keerati hauad segamini juba 1061. aastal?
Selle osa lõpetuseks soovitan hr. Haabsaarel ja kõigil asjahuvilistel tutvuda noorema kolleegi Andres Tvauri äsja ilmunud 372 lehekülje paksuse monograafiaga “Muinas-Tartu”, kus just Jurjevi perioodile antakse tunduvalt suurem tähendus ja tähtsus, kui seda seni on arvanud meie teised arheoloogid ja ajaloolased, nende seas ka allakirjutanu.
 
Milleks mõnitada, püüdkem mõista
Varasemate uurijate töid ja seisukohti ei tohi kunagi kritiseerida tänapäeva teadmiste tasemelt, nagu teeb seda kahjuks hr. Haabsaar. Alati tuleb vaadelda kirjutatu kaasaja üldist uurimisseisu ja selle taustal hinnata seda, mida keegi on uut öelnud. II maailmasõja järel ilmunu puhul tuleb aga arvestada ka valitseva re?iimi nõudmisi ja seda, millise sisu ja sõnastusega ajaloopublikatsioone sai siin üldse avaldada.
Jättes täielikult puudutamata meil sõjajärgsel ajal ilmunud suurvene šovinismi kajastavate üldkäsitluste ja artiklite autorid (G. Naan jt.), asub härra Haabsaar hoopis mõnitama tunnustatud eestimeelseid ajaloolasi ja arheolooge ning otsib nende uurimustest lausekatkeid, mida naeruvääristada. Tänapäeval on juba üsna raske kindlaks teha, mida lubas uurijate sisemine tsensuur paberile panna ja milline roll oli toimetajal või Glavliti esindajal kirjaridade trükkisaamisel.
Oma artiklites annab Haabsaar üsna hea ülevaate Ivan Julma tegevusest ajalooallikate võltsimisel ja samas süüdistab, et Eesti ajaloolaste töödes kumab Groznõi vaim ja et nad on võtnud Groznõi ettekirjutust liiga tõsiselt. Rängad süüdistused oleksid põhjendatud, kui mõni meie ajaloolane tunnistanuks, et Ivan Julmal oli XVI sajandi keskel tõepoolest seaduslik alus nõuda tagantjärele Tartult sisse makse kõigi aastate eest 1030. aastast peale. Ükski kriitika alla langenud arheoloog ega ajaloolane pole seda ju tunnistanud. Mõningas mõttes osutub aga hr. Haabsaar ise, vähemalt osaliselt, selle vaateviisi esindajaks, sest ta pakub välja oletuse, et tartlased, kummardades venelaste ees 1234. aastal, võisid anda lubaduse maksta Novgorodile andamit.
Arheoloog Vilma Trummal saab nahutada üksnes seetõttu, et ta julges oma uurimuses korra viidata Ivan Julmale. Kahjuks ei näe hr. Haabsaar seda, mida Trummali raamatus (1964) oma aja kohta uut ja edasiviivat oli. Samal ajal kui Eesti NSV ajaloo üldkäsitlused pasundasid sellest, kuidas Jaroslav Tark rajas Tartu linna ja Vana-Vene riiki kujutavatel kaartidel pandi piir jooksma keset Eestit (välja oli valitud väga kaval aastaarv – 1050), siis Vilma Trummal oli esimene, kes konkreetselt arheoloogiliste leidude najal näitas, et eestlaste oma linnus paiknes Toomel juba alates I aastatuhande keskpaigast peale ja Jaroslav Tark polnud seega sugugi Tartu rajaja. Ühtlasi rõhutas ta seda, kuidas eestlased 1061. aastal venelased siit minema kihutasid ja et vene võim oli ajutine.
Kõige alatumalt on hr. Haabsaar käitunud meie lugupeetud emeriitprofessor Sulev Vahtrega, omistades talle laused, mida Tartu linna aukodanik pole kunagi kirja pannud. Pealegi lõpetab Haabsaar selle lõigu lausega: Põhiliselt nende ajaloolaste pingutustega kingitigi eesti rahvale masohhistlik ajalugu. Ometi oli just prof. Vahtre see uurija, kes avaldas juba 1980. aastal 1030. – 1061. aasta sündmustest kõige põhjalikuma ja objektiivsema artikli ja andis olude paranedes oma uurimustes (1992, 1993) ka rahvusvahelisel tasemel väärilise vastulöögi nendele vene ajaloolastele, kes 1030. aasta Jaroslavi retke olid kasutanud oma šovinistlike vaadete propageerimisel.

Pea peale pööratud kriitika
Täiesti asjatult laimab hr. Haabsaar peaaegu kõiki varasemaid ja praegusi Eesti arheolooge idaslaavlaste Loode-Venemaale saabumise küsimuse valgustamisel moskvameelsuses ja selles, et nad arendasid absurdi suunas edasi Vene ajalooteaduses riiklikult soositud poolust.
Meie muinasteadlased on vähemalt mõtetes olnud kogu aeg enam-vähem samadel seisukohtadel, mida Haabsaar omistab ainult nn. progressiivse vaateviisiga Vene arheoloogidele. Loomulikult oli Vene uurijatel kogu nõukogude perioodi vältel oma maa kaugema mineviku küsimustes erinevate arvamuste avaldamiseks tunduvalt suuremad vabadused. Meie väljaannete toimetajad ja tsensorid jälgisid väga kiivalt, et siin ei ilmuks midagi kahtlast kõige sõbralikuma vennasrahva ajaloo kohta.
1940. – 50. aastatel oli siin selliste vaadete objektiivne tutvustamine eriti keeruline. Harri Moora pidi niigi üle elama öid kestnud ülekuulamisi KGBs. Evald Tõnisson viibis aga aastail 1951 – 1955 sunnitöölaagris Komi söekaevandustes ja seda sugugi mitte moskvameelsete vaadete pärast. Kui hr. Haabsaar süüdistab Paul Aristet selgroo ja autunde puudumises, siis tegelikult võib esile tõsta hoopis tuntud keelemehe kavalust. 1952. aastal Loomingus ilmunud artiklis viitas ta küll uurimusele, kus tutvustati slaavlaste väga varast saabumist, aga samas tõi, tõsi küll, kritiseerivalt, ära nii D. Bubrichi kui J. Mikkola ja teiste Soome keelemeeste seisukohad, mille järgi olevat slaavlased Ilmeni ja Pihkva järve äärde jõudnud alles I aastatuhande lõpul. Tol ajal osati väga hästi lugeda ka ridade vahelt ja alternatiivne informatsioon sai nõnda igale vähegi mõtlevale inimesele edasi antud.
Olude paranedes hakkasid meie arheoloogid juba avalikult esitama kahtlusi Kagu-Eesti V – IX sajandi kääbaste kuulumises idaslaavlastele (Schmiedehelm, Laul 1970, Laul 1971, 1973). Analoogilisi kääpaid esineb ka Loode-Venes ja pole võimatu, et just neist kahtlustest sai inspiratsiooni mõnigi sealne uurija. Hr. Haabsaare poolt nn. progressiivseteks hinnatud Vene arheoloogide tööd hakkasid põhiosas ilmuma ju alles 1980. aastatel.
Evald Tõnissonilt, kes oli “Eesti esiajaloo” (1982) keskmist ja nooremat rauaaega käsitlevate osade autor, pole Haabsaar leidnud ühtki taunimisväärset lauset, aga hoolimata sellest liigitab ta nimetatud koguteose moskvameelsete ehk riiklikult soositud seisukohtadega raamatute hulka, milline hinnang ei pea sugugi paika. Esiajaloo käsikiri valmis 1975. aastal ja selles põgusalt käsitletud Loode-Vene slaavistumise probleem oli tunduvalt objektiivsem kui enamikus tol ajal Venemaal ilmunud uurimustes. Peagi avaldas E. Tõnissoni aga vägagi kriitilise retsensiooni (1976) moskvameelsete ühe juhtfiguuri V. Sedovi monograafia kohta.
Kahjuks on hr. Haabsaarele täiesti tundmatud Eesti arheoloogide 1990. aastate juba tunduvalt võitlevamad ettekanded ja artiklid, mis puudutavad just idaslaavlaste saabumist ja nende vahekorda läänemeresoome rahvastega Loode-Venemaal. Siin võime esile tõsta E. Tõnissoni ettekannet ja teese VI rahvusvahelisel slaavi arheoloogia kongressil (1990), J. Seliranna ettekandeid Soomes ja seal ilmunud artikleid (1992, 1996), aga kõige enam muidugi Priit Ligi väga silmapaistvaid artikleid ajakirjas Fennoskandia archeologica (1993, 1994), mis algatasid rahvusvahelisel tasemel suurt vastukaja leidnud diskussiooni. Kahjuks jäi see pooleli, sest noor ja andekas uurija sattus saatuslikul septembriööl olema “Estonia” laeval... Olen vestelnud ühe juhtivama vene arheoloogi prof. Gleb Lebedeviga, kes arvas, et Priit Ligi artiklitel ja diskussioonil oli suur mõju paljudele noorematele Vene arheoloogidele objektiivsemate vaadete kujunemisel idaslaavlaste saabumise küsimuses Loode-Venemaale.
Viimasel ajal pole Eesti muinasuurijad seda teemat käsitlenud, sest teadusreform räsis tublisti ka arheoloogide seltskonda. Praegu töötab riiklikult finantseeritavatel kohtadel alla 20 arheoloogi ja nendestki enam kui pool teeb teadust kas õpetamis- või muuseumitöö kõrvalt. Uurida on vaja aga rohkem kui 10 000 aasta pikkust ajajärku Eesti ajaloos ja lahendamist vajavaid probleeme leidub enam kui arheolooge. Ehk mõne aja pärast, kui ka finantseerimisolud paranevad, jätkub meil taas jõudu professionaalseks pilguheitmiseks ida poole.
 
Järelsõna
Haabsaare viimane artikkel äratas mõningaid mõtteid trükivabaduse varjukülgedest. Olen kaugel sellest, et meil peaks piirama trükivabadust või et ilma ajaloohariduseta inimestel tuleks keelata oma uurimuste avaldamine. Ajaloohuviliste kirjutised rikastavad sageli meie minevikunägemusi ja mõnikord ületab nende tase isegi professionaalsete ajaloolaste töid. Parim näide on allveearheoloog Vello Mässi arvukad uurimused ja tegevus, millega ta rajas Eestis ju sisuliselt uue uurimissuuna.
Mõnel erialal, mis on seotud inimestega või nende tegevuse hindamisega, on kehtestatud küllalt kõrged professionaalsed nõuded. Kas üks ajaloolane, kes on lugenud paari arstiteaduslikku raamatut, saab minna polikliinikusse ja hakata seal haigetele diagnoosi panema või arheoloog paluda pärast kümmekonna kohtuistungi ärakuulamist endale kohtunikuametit?
Filoloogiaharidusega hr. Haabsaar võib muidugi ennast pidada pädevaks hindama meie ajalooteaduse seisu ja diagnoosida Eesti vanema ajaloo uurimise üdini haigeks ning süüdistada nimeliselt peaaegu kõiki seda uurinud ajaloolasi groznõilikus vaateviisis ning moskvameelsuses, mõnda uurijat suisa alatult laimata, aga kas meie ainus kultuurileht peab ikka kõik selle ära trükkima? Tegemist on ju sisuliselt põhjendamata süüdistustega konkreetsete inimeste aadressil ja sõnadega võib lüüa vägagi ränki haavu…

AIN MÄESALU