Aitab lagunemisest!
Jan Kausi raamatust “Maailm ja mõni” vestlevad Elo Viiding ja Jaanus Adamson

Jaanus Adamson: Kui sa ütleksid esimese asja, une pealt, mis sellest romaanist sinusse jäi, mida see ärgitas või äratas, millele mõtlema pani – nii et ei hakka kriitiliselt ennast läbi katsuma, raamatut uuesti lappama – siis, mis see oleks?
Elo Viiding: See on minevik, teatava ajajärgu kajastus. 80ndate lõpp, 90ndate algus. Kõik enamlikud ideoloogiad, kohustuslik poliitiline aktiivsus, idealistlik edule orienteeritus tagajärgedele mõtlemata. 90ndate alguses, paljususe tärkamisajal lõi igasugune “imelikkus” teravalt välja, siis oli sellele alati mingi teravalt tajutav ideeline põhjendus – igasugu sekte ja organisatsioone tekkis nagu lööbeid allergiku nahale. Igaühel on sügavalt personaalne areng, kontekst ja taust, millega toime tulla, kuid sotsiaalne aeg ja ajalugu asetavad su omade nõuete küüsi.
J. A.: See ongi see huvitav lõikepunkt või pingeväli, kus jutustaja viibib – kas ei esita see meile küsimust iseduse, iseolemise võimaluste kohta sootsiumi trendide ja ootuste (Teise iha) kiuste?
E. V.: Minajutustaja Taavi pole ju teatud mõttes sotsiaalselt “küps” või kõlbulik, teda mõjutavad tema taust, isa, ema, tuttavad, tüdruksõber Alda, keda omakorda näib mõjutavat kunstnik Vesiir, totter tegelane – Alda nimetab viimast geeniuseks ja Taavi mõtleb, et ju siis sellest piisabki…
J. A.: …sellest nimetamisest, sellest performatiivsest kõneaktist, sõnadega asjade tegemisest.
E. V.: Kunstnik või kirjanik, sublimeeritud ja nimetatud tegelane, kelle võimalused ja võim püsivad niikaua, kuni sellele leidub toestajaid, asjategijaid.
J. A.: Kuid kas sellel ei põhinegi kunsti võim ja võimalused… nagu paljuski igasugune võim, ka poliitiline või kaubanduslik (reklaam!).
E. V.: On neid, kes seovad ennast millega tahes.
Ühiskondlikus elus eeldatakse sinult, et sa oleksid suuteline võitlema võimu ja võimaluste nimel. Taavi pole selleks valmis…
J. A.: …ta on kuidagi võimetu või oimetu, et seda kaasa teha või sellesse üldse süveneda.
E. V.: Vesiiri juurest lahkub ta vaid siis, kui Alda ta kaasa veab: Alda on küll mõnda aega toitnud Vesiiri ego ja teda sütitanud, kuid väidab, et ei suuda teda aidata – ta ei taha olla kellegi “radiaator”.
J. A.: Kõik Taavi lahkumised või taandumised ongi sellised – välispidiselt tõugatud või mõjutatud, sunnitud minekud. Ka tema suurimad elamused on teiste poolt tingitud, tema seiklused on lihtsalt kaasaminekud “vitaalsete” teistega. Ta on passiivne, ta passib.
E. V.: Talle ei passi see olemisviis. Kuid ta seisukohad pole välja kujunenud, temas pole veel seda valmis maailma, mis teda isiksusena toestaks ja võimaldaks tal mõista, et tegelikult ei peakski kunagi taotlema sootsiumi heakskiitu.
J. A.: Ega Taavi puhul ei saakski nagu mingist aktiivsest põgenemisest või iseenda otsimisest rääkida, kuigi romaanis on vastavaid arutluskäike: “Sa ei saa tegelikult põgeneda, ütles Bartolom pärast üürikest vaikust. /---/ Ma ei põgenegi, ainult iseenda eest, ütles Taavi ja mõtles: iseenda. Äkki ma hoopis lähen ta juurde, tahan, et ta poleks enam täpp.” (lk. 106). Pigem on seal tegu tukkuma jäämisega iseendasse, oma inertsest tuumast kinnihoidmisega millegi muu võimetuses. Kas ei ilmne seal olemise fundamentaalne passiivsus, mida reeglina maha salatakse või eitatakse? Substantsiaalse olemise tõeline tuum oma juhmis tihkuses? Slavoij ?i?ek mainib seda seoses “interpassiivusega”: subjekt kaitseb ennast jouissancei eest, lükates aktiivsuse Teise õlgadele, kes hakkab nautima (püüdlema, naerma, kannatama jne.) tema asemel. Üheks lihtsamaks näiteks on naljafilmid, mille soundtrackis on naer: programm võtab üle sinu rolli ja naerab sinu asemel, sina ise võid nautimise kohustusest vabaneda ja ekraani jõllitades lihtsalt puhata. Samasugune efekt on reklaamidel, mis naudivad meie asemel, või palgatud nutunaistel, kes nutavad meie asemel, või palveveskitel, mis palvetavad meie asemel jne. Pealegi mõjub ühiskonna või enese eest põgenemine enese juurde jõudmise nimel üldiselt trafaretse motiivina. Sümpaatne on, et autor seda romantiliselt ei heroiseeri või olen seda ise nii lugeda tahtnud.
E. V.: Ei heroiseeri, tõsi. Siiski on mitmeid võimalusi põgeneda ja näib, et autor on sellest teadlik. Vaevalt autor päriselt Taaviga samastub, tal on ikkagi teatav distants oma tegelaskujusse. Võib-olla on siin ka mingi irooniline moment.
J. A.: Tajud sa siis iroonilist kõrvalpilku?!
E. V.: Ei saa öelda, et seda poleks. Nii autor kui Taavi on teadlikud meeletustest, kuhu leplikkus ja kaasamängimine võivad viia. Kuid autor justkui tasandaks need meeletused tahtlikult. Näiteks Taavi vastasseis isaga, kusjuures see pole lihtsalt oidipaalne vastasseis, vaid sügav mentaalne erinevus: “Ma tahan, et minu poeg ei jääks rongist maha, ma tahan, et temast saaks kunagi Karjääriklubi liige, kui seda lähima aasta jooksul ei juhtu, siis pole ta enam minu poeg, käratas isa ja marssis uksest välja, pagunid õlgadel värisemas.” (lk. 78). Või kõik nood iroonilises võtmes kirja pandud, jätkuvad meeleheitekohad vastamisi isaga, kes Taavit sõjaväkke ajab ja teda “alandavast” saatusest päästa tahab. Meeletuseni need ju viivad – kuni ta isale tõeliselt vastu hakkab ning siis pole enam ei autor ega Taavi sündmustest distantseeritud. Või olen ka mina ise seda siis niimoodi mõista tahtnud. Kuid kas sinu meelest pole siis tõesti kogu romaanis ühtki aktiivset tegu, mida Taavi sooritaks? Kas ükski tema väljarabelemine pole aktiivne? Kas ta korrakski ei ilmuta isedust, pole aktiivselt ise?
J. A.: Kui Jacques Lacani uskuda, siis subjekti elementaarne struktuur on hüsteeriline; hüsteeria on määratletav küsimuse kaudu: “Missugune objekt ma olen Teise silmis, Teise iha jaoks?” See, mida hüsteeriline subjekt pole võimeline aktsepteerima, see, mis tas alatasa talumatut ärevust tekitab, on kahtlus, et Teine tajub teda tema olemise ehtsas passiivsuses, objektina, mida saab vahetada või nautida või ära kasutada, lühidalt – millega saab mingil moel manipuleerida. Lõpuks võib see sundida endast väljuma. Kõige puhtamalt paljastub Taavi hüsteeria koledas intsidendis Virvega, seal on ta, võiks öelda, hüsteeriliselt ise: “Virve oli palunud Taavil juuksed ära pesta /---/, Taavi ei tahtnud ning Virve ütles, et “sedasi küll ei lähe, sa pead nad ära pesema” ja Taavi rebis vihaselt oma särgi puruks ja käratas Virvele: kasi välja! Mida, küsis Virve. Ning Taavi haaras tal ühe käega juustest ja teisega ukselingist ja lükkas Virve toast välja.” (lk. 134). Taavi lihtsalt tundis, et “ta ei saa, ei suuda, et ta peaks olema keegi teine, kes ta ei ole.” Ka tema vastuhakus isale on samasugust hüsteerilist väljumist fundamentaalsest pasiivusest – asi läheb jubeda käsikähmluseni. Tõsi küll, sel puhul tuleks viidata ka n.-ö. samastumisele agressoriga (mida Anna Freud määratles ühena ego kaitsemehhanismidest). Väga ehedal kujul näeme sellist samastumist Taavi koerastumises – lahkudes kibestununa Alda juurest, kes teda ööklubisse kaasa ei võta (kohtleb teda passiivse objektina), hakkab ta iseeneselegi ootamatult maja õues haukuvale koerale vastu haukuma. Koer nimega Lõvi on nagu sümbol, üledetermineeritud sümbol. Selliseid purskeid pole palju. Taavi isa on oma elus sooritanud siiski mõne metsiku või piireületava teo, ta on põrutanud oma isa otsima kaugele Siberisse, sattunud mehistesse seiklustesse. Taavi midagi sellist ei tee, ta on ainult kannatanud, tahtnud vaid istuda soojas toas ja lugeda muinasjutte kuningatest ja lossidest…
E. V.: Ta on huvitatud ajaloost. Seda võib mõista kui lihtsalt huvi ning samuti nagu minevikku põgenemise soovi, mis kasvab reaalse elu ebameeldivustega kokku puutudes: pärast tunnistuse võltsimist, kui õpetaja Nelk temaga “mööranud” on, tunneb Taavi korraga “kui väsinud ja tülpinud ta on, kuidas kõik teda segas ja kuidas temalt oodati midagi, mida ta ei olnud. Ta oleks parema meelega istunud kodus ja lugenud sellest kuningannast, kellel oli salaarmuke, päratu rikas ja hull hertsog, kes oli paraku võõramaalane ja keda kuningas ning kardinal vihkasid ja tappa ihkasid.” (lk. 51). Talle meeldib mõtelda, vastupidiselt oma sõbrale Miikaelsonile, kes rohkem kolada tahab ja armastab ainult kaasaegseid seiklusjutte mööda maad ringihulkuvatest noortest poistest ja plikadest, kes kurjategijaid kinni nabivad. Ega lugu, millest praegu räägime, pole ju ka kaasaegne seiklusjutt miikaelsonidele! Miikaelsoni iseseisvus meeldib aga Taavi isale, tegusale mehele, kes arvab, et tema poeg on sündinud hobusevargaks. Taavi esiisa Armand oli ent rahvuskangelane, “ tema valed olid abinõud, mis pühitsesid eesmärki – peaaegu olematu rahva eneseteadvuse äratamise vahendid.” (lk. 8). Taavi saab justkui ise alguse Armand de Bääri kirjast, milles seisab kirjeldus Humalasaarel käimisest. Taavi teab, et Armandit peetakse lugupeetud ajaloolaste poolt valetajaks, kuid talle meeldib mõelda Armandi seiklustest, sest see pole nii kalk nagu reaalne maailm. Kokkupuudet reaalse maailmaga esindab veel rockipocki-Rene, kes kutsub Taavi punkrisse, kus poisid kohtuvad kolooniast redus Üllekaga. Mulle meenus üks esimesi kohtumisi ilmliku reaalsusega, kui mu isa andis mulle vist aastal 78 vaadata “Punkmoe” raamatut, kus olid sõltumatud, ähvardavad poisid ja tüdrukud, kõrvad ja ninasõõrmed haaknõeltega läbistatud. Kuid minu jaoks olid nad elusad ainult raamatus, mida ma hakkasin nimetama huligaani-albumiks.
J. A.: Mullegi meenus üht kui teist – aga see ei pärine raamatuist. Teatud lood kuuluvad teatud poiste kollektiivsesse mälusse – väikeste variatsioonidega muidugi.
E. V.: Nüüd liigub mõte teine-olemise peale ja sellest tulenevale vaevale sootsiumis. Haaran raamatute järgi, kus teine-olemisest räägitakse, vahel isegi heroiliselt. Mõnikord on see teisesus topeldatud (luules näiteks) ja see on läbistav. Kirjandus peab läbistama, ülejäänu on literatuur. Aga seda öelda pole muidugi hea toon, sest kirjandustki peab ju olema igasugust, nagu seal romaaniajas alles tekkivas, kuid nüüdseks juba võimsalt sissetöötatud Ostunaudingu poodideketis. Ja mida rohkem, seda parem.
J. A.: Kas teisesuse topeldumisega luules pead silmas luule teatavat tõrjutust, servalisust, võrreldes proosaga, menukirjandusega laiemalt? See läbistamise jutt toob silma ette pildi nuga-tekstist, mis peab lõikama kuhugi, ja masohhistlikult ihevil lugejast.
E. V.: Unelm tekstide paljususest on täitunud – luule on meil trendikaks kujunenud, selle servalisuse peal sõidetaksegi. Moepärast tegelemine, turvaliselt, midagi kaotamata, kedagi läbistamata.
Teisesust elatakse päev-päevalt, see oleks eelöeldu vastand. Ka mittemüüdavus võib selle alla käia.
On muudki, mille loetlemine ei kuuluks selle romaani juurde. Ja ma saan aru, mida sa masohhismi-jutuga silmas pead, kuid tahaksin kaugeneda selle kokkuleppelisest tähendusest, küsides, kuivõrd see lugeja üldse masohhistlik on, kui tundlik, harjunud ju ajakirjanduslike tekstidega? Mingil hetkel saabub selgus Taavilegi, et mitte igasugune eluvorm ei sobi.
J. A.: Mina selle romaani puhul läbistavusest, mis tahes tähenduses siis, nii väga ei räägiks – pigem veeres see kenasti sülle ja lõpuks sülest maha ja kadus pehme lõngakerana kuhugi nurga taha. Kuhugi küüsi romaanis väga taha, väga sügavale ei aetud, inside out ei kisutud, ei tegelastes, ühiskonnas ega minuski lugejana. Vähemalt poldud selle kallal ülemäära kangutatud. Mingi pehme pretensioonitus, kuidagi liiga mõnus oli, mõnna – sellest tuleks kirjutada sama mõnnalt nagu Sinijärv kirjutab mõnest mõnnast toidust.
E. V.: Mind läbistas see romaan küll – eriti tööleminek väikelinna taarapunkti ja elu ses punktis.
J. A.: Null-punktis? Maksimaalse täidetuse punktis?
E. V.: Tühjade pudelite vastuvõtupunktis. Läbistamise-jutu puhul ei pea ma silmas esmast mõjuvust (uus nimi, kaanekujundus, teema). Iga asi võib mõjuda, nagu ka igapäevane elu selle värvikuses. Paljud romaanid – debüütromaanid, kultusromaanid – võivad mõjuda näiteks tüütavalt. Eesmärgi lahjus (mille nimel?) muidugi andestatakse, kui tulemus on enamusele “mõjuv”.
Selliste tekstide esmane mõjuvus ja külgetõmme seisneb selles, et tavaliselt räägitakse neis mingi põlvkonna identiteediotsingust või saab lugeja teada, et raamat on tõlgitud paljudesse keeltesse. Võib muidugi kirjutada ja lugeda kulutamisest, millel põhineb kellegi eneseleidmine, sellestki, kui meeleheitlik on olukord, kui pole enam õlleraha ja kuidas ühiskonnaga siis midagi peale hakata pole. Lihtsalt selliste lugude ainus eesmärk on sulle ütelda, et tegelikult oleme me kõik samasugused ja mõtleme ja tahame ühesuguseid asju. Tekibki küsimus, kuidas see sind puudutab, mida see sulle isiklikult räägib sinu elu- ja olemisvõimalustest? Kuidas see sind läbistab. Tundsin, et minule see romaan ütles küll üht-teist minugi olemisvõimaluste kohta. Ja minu kui lugeja lugemisvõimaluste kohta ka, sest see on nüansitundlikult kirjutatud. Mis puudutab peategelase välispidiseid tõugatusi-lükatusi, siis ma nõustun sinuga. Taavi lihtsalt satub pidevalt mingitesse olukordadesse, kus tal pole võimalusi ennast kehtestada, ta toimib kellegi valvsa pilgu all. Põgenemiseks peab olema mingi kavalam nipp, teine võimalus. Taavi sarnaneb üürivõlglasele, kes peab laenuandjatega häid suhteid säilitama, ükskõik, mida ta neist siis ka sisimas ei arvaks. Või nagu halvas seltskonnas, nonverbaalses kehtestatuses või hoiakute väljal, kus oma iseduse demonstreerimine lõikaks läbi kõik suhted ja elu- ja täiustumisvõimaluse. Teist võimalust tal pole, kuid see pole pelgalt enesesäilitusinstinkt. Siin on traagiline moment: isiksus nagu Taavi ei taha võidelda. Ta soovib, et teda aktsepteeritaks tema iseduses. Sootsiumi ja ruumi, kuhu ta paigutub, ta ümber ei tee, kuid tajub selle ängistavust. Pole rohkem valikuid – kas elada ja liikuda iseduse täiustumise poole või alistuda.
J. A.: Taavi töötamine taarapunktis on muidugi jälle näide interpassiivsusest. Kindlasti on paljud kogenud teatud vabaduse tunnet, kui allutakse ajutiselt mingi “primitiivse” füüsilise töö nõuetele või muudele sarnastele väliselt reguleeritud tegevustele. Teadmine, et Teine (mingi süsteem) reguleerib protsesse, milles osalen, võimaldab mõttejooksul vabalt rändama minna; tean, et pole ise asjasse segatud. Alludes mingile distsiplineerivale süsteemile, kannan Teisele üle vastutuse selle eest, et asjad sujuksid – saavutan väärtusliku ruumi, milles harrastada oma vabadust. Taavi ütlebki taarapunktis töötamise aastate kohta, et “viibis seal teatud laadi letargias, peaaegu unes”. Kui võtta psühhoanalüütiliselt, siis – seal sai ta olla passiivselt oma emaga (uni on maternaalne keha), reaalselt elas ema muidugi mujal. Taavi lahkubki taarapunktist alles siis, kui isa sureb ja ema ta tagasi kutsub.
E. V.: Pidasid sümpaatseks, et ühiskonnast põgenemist ei heroiseerita, andes mõista, et ehk oled ise seda niimoodi lugeda tahtnud – mida sa veel sealt välja lugesid või lugeda tahtsid? Mida veel sümpaatset leidsid?
J. A.: Tegelikult mõjus kogu romaan ääretult sümpaatselt, see sümpaatsus oli täiesti üllatav ja nõutukstegev. Ehk tulenes see headusest, mida raamatust hoovas. Kui oma muljet nn. autorikujundist esile manada, siis ütleks, et – üks sümpaatsemaid ja paremaid kirjutavaid inimesi, keda üldse lugenud olen. Teine tundmus, mis mind juba esimese kolmandiku peal tabas, oli järgmine: tegu on “noortekirjandusega”. Ei mõtle seda mingis halvustavas või pisendavas tähenduses. Esimest korda teadvustasin endale, et eesti uuemas proosas on tegelikult palju teoseid, mis on mõjunud noortekirjandusena. Üheks põhjuseks võib olla see, et kirjutatakse “esimesi” romaane, omaeluromaane – ja iga inimese elu pakub ainet vähemalt üheks heaks romaaniks. Kuid võib kirjutada ka nii, et esimene romaan räägib elust murdeeani, teine räägib elust ülikoolis, kolmas räägib veidi hilisemast elust – ja nii kulubki tükk aega, kuni jõutakse täiskasvanute kirjanduseni. Noored ollakse kaua. Mida kauem kasvatakse, seda rohkem on kirjutada. Aga kasvatakse aeglaselt.
E. V.: Selle teose puhul ei teki küsimust, et tegu on esikromaaniga – kellest siis autor ikka räägib, kui mitte iseendast. Igal kirjanikul ongi oma lugu ja oma taust. Endast tulebki kirjutada, aga seda võiks iga kord teha teisiti…
J. A.: …teisiti? See nõue olla teine, olla teisiti, on just see, mis Taavi koeraks muutis.
E. V.: Kõige paremini võtab teiseks saamise kokku leheküljel 22 öeldu: “Kuid tegelikult on kõige tähtsam, mis viis Taavi kolmekümnekolmeselt niikaugele, et ta astus tänavale ja tundis, et ta enam ei lagune. Küsimus polnud selles, et ta oli juba enda arust küllalt lagunenud. Pigem üllatas teda, et talle ei läinud enam korda kõik need inimesed. Tegelikult läksid, aga nad ei tekitanud enam segadust, valu, enesehaletsust ja muud taolist. /---/ Need inimesed figureerisid uudistes, mis omakorda figureerisid ühe päevalehe esimesel ja neljandal leheküljel. Taavi luges ja mõtles, et see levib, nagu õli, nagu vähk. Aga temal oli korraga tunne, et ta ei mõtle enam teatud võimalustele.” Tahaks lugeda järgmist romaani samalt autorilt – elust pärast seda, kui enam ei laguneta.
J. A.: Loodame sellele. Selles romaanis minajutustaja nukkus, ta oli nagu kookonis. Varsti tahaks näha liblikat.