Aitab lagunemisest!
Jan Kausi raamatust “Maailm ja mõni” vestlevad Elo Viiding ja Jaanus Adamson
|
Jaanus Adamson:
Kui sa ütleksid esimese asja, une pealt, mis sellest romaanist sinusse
jäi, mida see ärgitas või äratas, millele mõtlema pani – nii et ei
hakka kriitiliselt ennast läbi katsuma, raamatut uuesti lappama – siis,
mis see oleks?
Elo Viiding: See on minevik, teatava ajajärgu kajastus. 80ndate
lõpp, 90ndate algus. Kõik enamlikud ideoloogiad, kohustuslik poliitiline
aktiivsus, idealistlik edule orienteeritus tagajärgedele mõtlemata.
90ndate alguses, paljususe tärkamisajal lõi igasugune “imelikkus”
teravalt välja, siis oli sellele alati mingi teravalt tajutav ideeline
põhjendus – igasugu sekte ja organisatsioone tekkis nagu lööbeid
allergiku nahale. Igaühel on sügavalt personaalne areng, kontekst ja
taust, millega toime tulla, kuid sotsiaalne aeg ja ajalugu asetavad su
omade nõuete küüsi.
J. A.: See ongi see huvitav lõikepunkt või pingeväli, kus
jutustaja viibib – kas ei esita see meile küsimust iseduse, iseolemise
võimaluste kohta sootsiumi trendide ja ootuste (Teise iha) kiuste?
E. V.: Minajutustaja Taavi pole ju teatud mõttes sotsiaalselt “küps”
või kõlbulik, teda mõjutavad tema taust, isa, ema, tuttavad,
tüdruksõber Alda, keda omakorda näib mõjutavat kunstnik Vesiir, totter
tegelane – Alda nimetab viimast geeniuseks ja Taavi mõtleb, et ju siis
sellest piisabki…
J. A.: …sellest nimetamisest, sellest performatiivsest
kõneaktist, sõnadega asjade tegemisest.
E. V.: Kunstnik või kirjanik, sublimeeritud ja nimetatud tegelane,
kelle võimalused ja võim püsivad niikaua, kuni sellele leidub
toestajaid, asjategijaid.
J. A.: Kuid kas sellel ei põhinegi kunsti võim ja võimalused…
nagu paljuski igasugune võim, ka poliitiline või kaubanduslik
(reklaam!).
E. V.: On neid, kes seovad ennast millega tahes.
Ühiskondlikus elus eeldatakse sinult, et sa oleksid suuteline võitlema
võimu ja võimaluste nimel. Taavi pole selleks valmis…
J. A.: …ta on kuidagi võimetu või oimetu, et seda kaasa teha
või sellesse üldse süveneda.
E. V.: Vesiiri juurest lahkub ta vaid siis, kui Alda ta kaasa veab:
Alda on küll mõnda aega toitnud Vesiiri ego ja teda sütitanud,
kuid väidab, et ei suuda teda aidata – ta ei taha olla kellegi “radiaator”.
J. A.: Kõik Taavi lahkumised või taandumised ongi sellised –
välispidiselt tõugatud või mõjutatud, sunnitud minekud. Ka tema
suurimad elamused on teiste poolt tingitud, tema seiklused on lihtsalt
kaasaminekud “vitaalsete” teistega. Ta on passiivne, ta passib.
E. V.: Talle ei passi see olemisviis. Kuid ta seisukohad pole
välja kujunenud, temas pole veel seda valmis maailma, mis teda isiksusena
toestaks ja võimaldaks tal mõista, et tegelikult ei peakski kunagi
taotlema sootsiumi heakskiitu.
J. A.: Ega Taavi puhul ei saakski nagu mingist aktiivsest
põgenemisest või iseenda otsimisest rääkida, kuigi romaanis on
vastavaid arutluskäike: “Sa ei saa tegelikult põgeneda, ütles
Bartolom pärast üürikest vaikust. /---/ Ma ei põgenegi, ainult iseenda
eest, ütles Taavi ja mõtles: iseenda. Äkki ma hoopis lähen ta juurde,
tahan, et ta poleks enam täpp.” (lk. 106). Pigem on seal tegu tukkuma
jäämisega iseendasse, oma inertsest tuumast kinnihoidmisega millegi muu
võimetuses. Kas ei ilmne seal olemise fundamentaalne passiivsus, mida
reeglina maha salatakse või eitatakse? Substantsiaalse olemise tõeline
tuum oma juhmis tihkuses? Slavoij ?i?ek mainib seda seoses “interpassiivusega”:
subjekt kaitseb ennast jouissancei eest, lükates aktiivsuse Teise
õlgadele, kes hakkab nautima (püüdlema, naerma, kannatama jne.) tema
asemel. Üheks lihtsamaks näiteks on naljafilmid, mille soundtrackis
on naer: programm võtab üle sinu rolli ja naerab sinu asemel, sina ise
võid nautimise kohustusest vabaneda ja ekraani jõllitades lihtsalt
puhata. Samasugune efekt on reklaamidel, mis naudivad meie asemel, või
palgatud nutunaistel, kes nutavad meie asemel, või palveveskitel, mis
palvetavad meie asemel jne. Pealegi mõjub ühiskonna või enese eest
põgenemine enese juurde jõudmise nimel üldiselt trafaretse motiivina.
Sümpaatne on, et autor seda romantiliselt ei heroiseeri või olen seda
ise nii lugeda tahtnud.
E. V.: Ei heroiseeri, tõsi. Siiski on mitmeid võimalusi
põgeneda ja näib, et autor on sellest teadlik. Vaevalt autor päriselt
Taaviga samastub, tal on ikkagi teatav distants oma tegelaskujusse.
Võib-olla on siin ka mingi irooniline moment.
J. A.: Tajud sa siis iroonilist kõrvalpilku?!
E. V.: Ei saa öelda, et seda poleks. Nii autor kui Taavi on
teadlikud meeletustest, kuhu leplikkus ja kaasamängimine võivad viia.
Kuid autor justkui tasandaks need meeletused tahtlikult. Näiteks Taavi
vastasseis isaga, kusjuures see pole lihtsalt oidipaalne vastasseis, vaid
sügav mentaalne erinevus: “Ma tahan, et minu poeg ei jääks rongist
maha, ma tahan, et temast saaks kunagi Karjääriklubi liige, kui seda
lähima aasta jooksul ei juhtu, siis pole ta enam minu poeg, käratas isa
ja marssis uksest välja, pagunid õlgadel värisemas.” (lk. 78). Või
kõik nood iroonilises võtmes kirja pandud, jätkuvad meeleheitekohad
vastamisi isaga, kes Taavit sõjaväkke ajab ja teda “alandavast”
saatusest päästa tahab. Meeletuseni need ju viivad – kuni ta isale
tõeliselt vastu hakkab ning siis pole enam ei autor ega Taavi
sündmustest distantseeritud. Või olen ka mina ise seda siis niimoodi
mõista tahtnud. Kuid kas sinu meelest pole siis tõesti kogu romaanis
ühtki aktiivset tegu, mida Taavi sooritaks? Kas ükski tema
väljarabelemine pole aktiivne? Kas ta korrakski ei ilmuta isedust, pole
aktiivselt ise?
J. A.: Kui Jacques Lacani uskuda, siis subjekti elementaarne
struktuur on hüsteeriline; hüsteeria on määratletav küsimuse kaudu:
“Missugune objekt ma olen Teise silmis, Teise iha jaoks?” See, mida
hüsteeriline subjekt pole võimeline aktsepteerima, see, mis tas alatasa
talumatut ärevust tekitab, on kahtlus, et Teine tajub teda tema olemise
ehtsas passiivsuses, objektina, mida saab vahetada või nautida või ära
kasutada, lühidalt – millega saab mingil moel manipuleerida. Lõpuks
võib see sundida endast väljuma. Kõige puhtamalt paljastub Taavi
hüsteeria koledas intsidendis Virvega, seal on ta, võiks öelda,
hüsteeriliselt ise: “Virve oli palunud Taavil juuksed ära pesta
/---/, Taavi ei tahtnud ning Virve ütles, et “sedasi küll ei lähe, sa
pead nad ära pesema” ja Taavi rebis vihaselt oma särgi puruks ja
käratas Virvele: kasi välja! Mida, küsis Virve. Ning Taavi haaras tal
ühe käega juustest ja teisega ukselingist ja lükkas Virve toast välja.”
(lk. 134). Taavi lihtsalt tundis, et “ta ei saa, ei suuda, et ta peaks
olema keegi teine, kes ta ei ole.” Ka tema vastuhakus isale on
samasugust hüsteerilist väljumist fundamentaalsest pasiivusest – asi
läheb jubeda käsikähmluseni. Tõsi küll, sel puhul tuleks viidata ka
n.-ö. samastumisele agressoriga (mida Anna Freud määratles ühena ego
kaitsemehhanismidest). Väga ehedal kujul näeme sellist samastumist Taavi
koerastumises – lahkudes kibestununa Alda juurest, kes teda ööklubisse
kaasa ei võta (kohtleb teda passiivse objektina), hakkab ta iseeneselegi
ootamatult maja õues haukuvale koerale vastu haukuma. Koer nimega Lõvi
on nagu sümbol, üledetermineeritud sümbol. Selliseid purskeid pole
palju. Taavi isa on oma elus sooritanud siiski mõne metsiku või
piireületava teo, ta on põrutanud oma isa otsima kaugele Siberisse,
sattunud mehistesse seiklustesse. Taavi midagi sellist ei tee, ta on
ainult kannatanud, tahtnud vaid istuda soojas toas ja lugeda muinasjutte
kuningatest ja lossidest…
E. V.: Ta on huvitatud ajaloost. Seda võib mõista kui lihtsalt
huvi ning samuti nagu minevikku põgenemise soovi, mis kasvab reaalse elu
ebameeldivustega kokku puutudes: pärast tunnistuse võltsimist,
kui õpetaja Nelk temaga “mööranud” on, tunneb Taavi korraga “kui
väsinud ja tülpinud ta on, kuidas kõik teda segas ja kuidas temalt
oodati midagi, mida ta ei olnud. Ta oleks parema meelega istunud kodus ja
lugenud sellest kuningannast, kellel oli salaarmuke, päratu rikas ja hull
hertsog, kes oli paraku võõramaalane ja keda kuningas ning kardinal
vihkasid ja tappa ihkasid.” (lk. 51). Talle meeldib mõtelda,
vastupidiselt oma sõbrale Miikaelsonile, kes rohkem kolada tahab ja
armastab ainult kaasaegseid seiklusjutte mööda maad
ringihulkuvatest noortest poistest ja plikadest, kes kurjategijaid kinni
nabivad. Ega lugu, millest praegu räägime, pole ju ka kaasaegne
seiklusjutt miikaelsonidele! Miikaelsoni iseseisvus meeldib aga Taavi
isale, tegusale mehele, kes arvab, et tema poeg on sündinud
hobusevargaks. Taavi esiisa Armand oli ent rahvuskangelane, “ tema valed
olid abinõud, mis pühitsesid eesmärki – peaaegu olematu rahva
eneseteadvuse äratamise vahendid.” (lk. 8). Taavi saab justkui ise
alguse Armand de Bääri kirjast, milles seisab kirjeldus Humalasaarel
käimisest. Taavi teab, et Armandit peetakse lugupeetud ajaloolaste poolt
valetajaks, kuid talle meeldib mõelda Armandi seiklustest, sest see pole
nii kalk nagu reaalne maailm. Kokkupuudet reaalse maailmaga esindab veel rockipocki-Rene,
kes kutsub Taavi punkrisse, kus poisid kohtuvad kolooniast redus
Üllekaga. Mulle meenus üks esimesi kohtumisi ilmliku reaalsusega, kui mu
isa andis mulle vist aastal 78 vaadata “Punkmoe” raamatut, kus olid
sõltumatud, ähvardavad poisid ja tüdrukud, kõrvad ja ninasõõrmed
haaknõeltega läbistatud. Kuid minu jaoks olid nad elusad ainult
raamatus, mida ma hakkasin nimetama huligaani-albumiks.
J. A.: Mullegi meenus üht kui teist – aga see ei pärine
raamatuist. Teatud lood kuuluvad teatud poiste kollektiivsesse mälusse
– väikeste variatsioonidega muidugi.
E. V.: Nüüd liigub mõte teine-olemise peale ja sellest
tulenevale vaevale sootsiumis. Haaran raamatute järgi, kus
teine-olemisest räägitakse, vahel isegi heroiliselt. Mõnikord on see
teisesus topeldatud (luules näiteks) ja see on läbistav. Kirjandus peab
läbistama, ülejäänu on literatuur. Aga seda öelda pole muidugi hea
toon, sest kirjandustki peab ju olema igasugust, nagu seal romaaniajas
alles tekkivas, kuid nüüdseks juba võimsalt sissetöötatud
Ostunaudingu poodideketis. Ja mida rohkem, seda parem.
J. A.: Kas teisesuse topeldumisega luules pead silmas luule
teatavat tõrjutust, servalisust, võrreldes proosaga, menukirjandusega
laiemalt? See läbistamise jutt toob silma ette pildi nuga-tekstist, mis
peab lõikama kuhugi, ja masohhistlikult ihevil lugejast.
E. V.: Unelm tekstide paljususest on täitunud – luule on meil
trendikaks kujunenud, selle servalisuse peal sõidetaksegi. Moepärast
tegelemine, turvaliselt, midagi kaotamata, kedagi läbistamata.
Teisesust elatakse päev-päevalt, see oleks eelöeldu vastand. Ka
mittemüüdavus võib selle alla käia.
On muudki, mille loetlemine ei kuuluks selle romaani juurde. Ja ma saan
aru, mida sa masohhismi-jutuga silmas pead, kuid tahaksin kaugeneda selle
kokkuleppelisest tähendusest, küsides, kuivõrd see lugeja üldse
masohhistlik on, kui tundlik, harjunud ju ajakirjanduslike tekstidega?
Mingil hetkel saabub selgus Taavilegi, et mitte igasugune eluvorm ei sobi.
J. A.: Mina selle romaani puhul läbistavusest, mis tahes
tähenduses siis, nii väga ei räägiks – pigem veeres see kenasti
sülle ja lõpuks sülest maha ja kadus pehme lõngakerana kuhugi nurga
taha. Kuhugi küüsi romaanis väga taha, väga sügavale ei aetud, inside
out ei kisutud, ei tegelastes, ühiskonnas ega minuski lugejana.
Vähemalt poldud selle kallal ülemäära kangutatud. Mingi pehme
pretensioonitus, kuidagi liiga mõnus oli, mõnna – sellest tuleks
kirjutada sama mõnnalt nagu Sinijärv kirjutab mõnest mõnnast toidust.
E. V.: Mind läbistas see romaan küll – eriti tööleminek
väikelinna taarapunkti ja elu ses punktis.
J. A.: Null-punktis? Maksimaalse täidetuse punktis?
E. V.: Tühjade pudelite vastuvõtupunktis. Läbistamise-jutu puhul
ei pea ma silmas esmast mõjuvust (uus nimi, kaanekujundus, teema). Iga
asi võib mõjuda, nagu ka igapäevane elu selle värvikuses. Paljud
romaanid – debüütromaanid, kultusromaanid – võivad mõjuda näiteks
tüütavalt. Eesmärgi lahjus (mille nimel?) muidugi andestatakse, kui
tulemus on enamusele “mõjuv”.
Selliste tekstide esmane mõjuvus ja külgetõmme seisneb selles, et
tavaliselt räägitakse neis mingi põlvkonna identiteediotsingust või
saab lugeja teada, et raamat on tõlgitud paljudesse keeltesse. Võib
muidugi kirjutada ja lugeda kulutamisest, millel põhineb kellegi
eneseleidmine, sellestki, kui meeleheitlik on olukord, kui pole enam
õlleraha ja kuidas ühiskonnaga siis midagi peale hakata pole. Lihtsalt
selliste lugude ainus eesmärk on sulle ütelda, et tegelikult oleme me
kõik samasugused ja mõtleme ja tahame ühesuguseid asju. Tekibki
küsimus, kuidas see sind puudutab, mida see sulle isiklikult räägib
sinu elu- ja olemisvõimalustest? Kuidas see sind läbistab. Tundsin, et
minule see romaan ütles küll üht-teist minugi olemisvõimaluste kohta.
Ja minu kui lugeja lugemisvõimaluste kohta ka, sest see on
nüansitundlikult kirjutatud. Mis puudutab peategelase välispidiseid
tõugatusi-lükatusi, siis ma nõustun sinuga. Taavi lihtsalt satub
pidevalt mingitesse olukordadesse, kus tal pole võimalusi ennast
kehtestada, ta toimib kellegi valvsa pilgu all. Põgenemiseks peab olema
mingi kavalam nipp, teine võimalus. Taavi sarnaneb üürivõlglasele, kes
peab laenuandjatega häid suhteid säilitama, ükskõik, mida ta neist
siis ka sisimas ei arvaks. Või nagu halvas seltskonnas, nonverbaalses
kehtestatuses või hoiakute väljal, kus oma iseduse demonstreerimine
lõikaks läbi kõik suhted ja elu- ja täiustumisvõimaluse. Teist
võimalust tal pole, kuid see pole pelgalt enesesäilitusinstinkt. Siin on
traagiline moment: isiksus nagu Taavi ei taha võidelda. Ta soovib, et
teda aktsepteeritaks tema iseduses. Sootsiumi ja ruumi, kuhu ta paigutub,
ta ümber ei tee, kuid tajub selle ängistavust. Pole rohkem valikuid –
kas elada ja liikuda iseduse täiustumise poole või alistuda.
J. A.: Taavi töötamine taarapunktis on muidugi jälle näide
interpassiivsusest. Kindlasti on paljud kogenud teatud vabaduse tunnet,
kui allutakse ajutiselt mingi “primitiivse” füüsilise töö
nõuetele või muudele sarnastele väliselt reguleeritud tegevustele.
Teadmine, et Teine (mingi süsteem) reguleerib protsesse, milles osalen,
võimaldab mõttejooksul vabalt rändama minna; tean, et pole ise asjasse
segatud. Alludes mingile distsiplineerivale süsteemile, kannan Teisele
üle vastutuse selle eest, et asjad sujuksid – saavutan väärtusliku
ruumi, milles harrastada oma vabadust. Taavi ütlebki taarapunktis
töötamise aastate kohta, et “viibis seal teatud laadi letargias,
peaaegu unes”. Kui võtta psühhoanalüütiliselt, siis – seal sai ta
olla passiivselt oma emaga (uni on maternaalne keha), reaalselt elas ema
muidugi mujal. Taavi lahkubki taarapunktist alles siis, kui isa sureb ja
ema ta tagasi kutsub.
E. V.: Pidasid sümpaatseks, et ühiskonnast põgenemist ei
heroiseerita, andes mõista, et ehk oled ise seda niimoodi lugeda tahtnud
– mida sa veel sealt välja lugesid või lugeda tahtsid? Mida veel
sümpaatset leidsid?
J. A.: Tegelikult mõjus kogu romaan ääretult sümpaatselt, see
sümpaatsus oli täiesti üllatav ja nõutukstegev. Ehk tulenes see
headusest, mida raamatust hoovas. Kui oma muljet nn. autorikujundist esile
manada, siis ütleks, et – üks sümpaatsemaid ja paremaid kirjutavaid
inimesi, keda üldse lugenud olen. Teine tundmus, mis mind juba esimese
kolmandiku peal tabas, oli järgmine: tegu on “noortekirjandusega”. Ei
mõtle seda mingis halvustavas või pisendavas tähenduses. Esimest korda
teadvustasin endale, et eesti uuemas proosas on tegelikult palju teoseid,
mis on mõjunud noortekirjandusena. Üheks põhjuseks võib olla see, et
kirjutatakse “esimesi” romaane, omaeluromaane – ja iga inimese elu
pakub ainet vähemalt üheks heaks romaaniks. Kuid võib kirjutada ka nii,
et esimene romaan räägib elust murdeeani, teine räägib elust
ülikoolis, kolmas räägib veidi hilisemast elust – ja nii kulubki
tükk aega, kuni jõutakse täiskasvanute kirjanduseni. Noored ollakse
kaua. Mida kauem kasvatakse, seda rohkem on kirjutada. Aga kasvatakse
aeglaselt.
E. V.: Selle teose puhul ei teki küsimust, et tegu on
esikromaaniga – kellest siis autor ikka räägib, kui mitte iseendast.
Igal kirjanikul ongi oma lugu ja oma taust. Endast tulebki kirjutada, aga
seda võiks iga kord teha teisiti…
J. A.: …teisiti? See nõue olla teine, olla teisiti, on just see,
mis Taavi koeraks muutis.
E. V.: Kõige paremini võtab teiseks saamise kokku leheküljel 22
öeldu: “Kuid tegelikult on kõige tähtsam, mis viis Taavi
kolmekümnekolmeselt niikaugele, et ta astus tänavale ja tundis, et ta
enam ei lagune. Küsimus polnud selles, et ta oli juba enda arust küllalt
lagunenud. Pigem üllatas teda, et talle ei läinud enam korda kõik need
inimesed. Tegelikult läksid, aga nad ei tekitanud enam segadust, valu,
enesehaletsust ja muud taolist. /---/ Need inimesed figureerisid uudistes,
mis omakorda figureerisid ühe päevalehe esimesel ja neljandal
leheküljel. Taavi luges ja mõtles, et see levib, nagu õli, nagu vähk.
Aga temal oli korraga tunne, et ta ei mõtle enam teatud võimalustele.”
Tahaks lugeda järgmist romaani samalt autorilt – elust pärast seda,
kui enam ei laguneta.
J. A.: Loodame sellele. Selles romaanis minajutustaja nukkus, ta
oli nagu kookonis. Varsti tahaks näha liblikat.
|