Lauri Vaska jagab oma retsensioonis (Sirp 10. 08. 2001) teenitud kiitust Eesti(maa) teaduse biograafilise leksikoni 1. köitele, sest on tõepoolest tegemist suurpanusega. Ta tõstatab seejuures põhimõttelisi küsimusi. Eriti arutleb ta “teadlase” mõiste üle, kuna tunneb puudust selle ühetisest ja rahvusvahelisest definitsioonist. Siin viitab ta Ameerika kõrghariduse pluralistlikule iseloomule. See on tõsi, sest teaduslik kraad võib ka olla tühise kaaluga. Siin Taanis ei peeta just teadlasteks neid, kes on ostnud oma doktorikraadi mõnelt Ameerika nn. preeriaülikoolilt, kus see paistab olevat sissetulekuallikaks. Mõnikord on arvatavasti ka vahet Lääne teadustööde ja N. Liidu poliitiliste akadeemiliste kraadide vahel?
Lauri Vaska märgib lisaks ära iseärasusi lähiminevikust, sh. perekondliku päritolu osas. Miks ei mainita nagu paljudes suurtes biograafilistes leksikonides isa ja ema nime ning ametit-elukutset? Praegune, tihti varemast üle võetud sotsiaalne lahterdamine on tihti üldine ja ebamäärane.
Ta juhib tähelepanu asjaolule, et mitte kõik kirjanikest loovisikud pole teadlaseks muundunud või lubanud end sellisena märgistada, puudub näiteks Jaan Kaplinski. See kehtib ka üldtuntud meistrite nagu viiuldajate, heliloojate, koorijuhtide, maalikunstnike jt. kohta – kust läheb piir? Tuleb lisada, et selline leksikon ei tohiks välja jätta tõelisi teadlasi, kuigi nad seda sooviksid.
Sellega seoses tuleb rõhutada vajadust korraliku üldise biograafilise leksikoni järele, mis oleks vundamendiks. Seda saaks laiendada ja täiendada erialaliste teatmeteoste kaudu. Praegu on Eestis aga vastupidine tendents, käib hoogne erialaleksikonide koostamine. Viimati on kavas Eesti kultuuri biograafiline leksikon. Võiks küsida: kes ei kuulu eesti kultuuri juurde? See on ju väga laialdane mõiste, eriti praegusel muutlikul ajal. Hõlmab mitte ainult kirjanikke, kunstnikke ja komponiste, vaid loomulikult ka teadlasi. Ja kuidas on lugu näiteks sportlaste ja arstidega, rääkimata inseneridest ja teiste akadeemiliste alade esindajatest, kes kõik pole siiski just teadlased? Samuti poliitikute ja ärimeestega, kellest sõltub kultuuri toetamine ja rahastamine? Isegi kuulsamad paadialused, samuti vennad Voitkad, on teatud määral osa meie kultuurist. Carmen Kass ja Jaan Kross võivad ju käia käsikäes? Oleks vist parem koondada jõud ühe korraliku biograafilise leksikoni koostamiseks. Siis võib ju vaielda, missugused kuulsused ja kurikaelad oleksid väärilised selles jäädvustamiseks.

Jaan Abelson oleks välja jäänud
Lauri Vaskal on keemikuna peamiselt kasutaja muljeid. Siinkirjutajal on lisaks ajaloolisele väljaõppele kogemusi selliste leksikonide koostamisel Taanis, nimelt esiteks kaastöölisena 1979 – 1984 ilmunud 16-köitelise biograafilise leksikoni ja viimati 1994 – 2001 välja antud 20-köitelise rahvusentsüklopeedia juures. Viimases olin pädev mitte ainult Eesti, vaid ka Läti ajaloo suhtes, mis võimaldas mul konstateerida, kui vähe siin tegelikult tuntakse Balti riike. Näiteks oli esialgses kavas biograafiate hulgas ainukeseks Eesti poliitikuks peale aktuaalset Lennart Merd Konstantin Päts. Mul õnnestus lisada üsna kergelt Johan Laidoner, ent algul ei tahetud kuuldagi Jaan Tõnissonist. Alles pärast selle osakonna toimetaja vahetamisest, kui leksikon oli juba jõudnud poole peale, õnnestus mul uut toimetajat veenda, et peale mainimise Eesti ajaloo all on Tõnisson ära teeninud oma biograafia. Kui ta nimi oleks olnud Jaan Abelson, oleks see välja jäänud.

Leksikon koostajate armust
On ju tavatõde, et selliste leksikonide puhul oleneb palju nende koostajatest ja kaastöölistest. Olen seda küsimust varem põhimõtteliselt käsitlenud ajakirjas Rahvuslik Kontakt (RK 2000/4, lk. 15-16, 2001/1, lk. 11-12, 2001/2, lk. 13-14). See ei meeldinud leksikoni toimetusele. Peatoimetaja Karl Siilivase asemel kirjutas tema abi Karl Martinson pikema seletuse (RK 2001/2, lk. 45 – 50), millest ilmneb, et nad nähtavasti ei taipa, et Eestis pole aset leidnud ainult parteisekretäri vahetus. Kas arvatakse, et on umbes nagu 1950ndate aastate algul, kui puhastati välja juunikommuniste, kes said armu pärast Stalini surma ja pidid olema tänulikud selle eest, et neile võimaldati töötada koos oma väljapuhastajatega, siiski mitte juhtivatel kohtadel? Nii peaksid ka endised pagulasteadlased olema tänulikud selle eest, et neile nüüd võimaldatakse aidata oma varemaid halvustajaid?
On tõepoolest vaja Eesti teadlaste leksikoni, aga seda peaksid praegu koostama parimate eeldustega teadlased, kes juba varem tunnustasid eestlaste teaduslikku globaalsust ja ei lähtunud võõrvõimu ideoloogilisest diktaadist. Eestis on hääd ajaloolaste järelekasvu, on teadlasi, kes ka surve ajal säilitasid kontakti oma pagulaskolleegidega, mitte ainult konverentside tasemel – neile tuleb kogu aeg lisa. Kümme aastat pärast taasvabanemist oleks võinud oodata nende kaasamist. Nad saaksid aktiivsemalt kaasa tõmmata eestlastest teadlasi välismaal. Pole vaja mingit viha ega kättemaksu selle laimu eest, millega külvati üle pagulasajaloolased ja teised teadlased, kes julgesid nõuda Eestile vabadust. Oleks ainult vaja natuke sündsust: samad kirjutajad võinuksid taibata, et nad ei sobi enda poolt varem halvustatud teadlaste elulugusid kirjutama, et oleks aeg minna pensionile ja lasta järgmisel põlvel jätkata seda tööd. Elutöö on tehtud, kuigi võõra süsteemi teenistuses. Pole midagi teha, aeg on läinud neist mööda. Püütakse aga iga hinna eest säilitada oma juhtivat positsiooni, kuigi teistel varem ideoloogiliselt süsteemiga seotud aladel on toimunud juhtkonna vahetus. Isegi politseis on aru saadud, et tuleks välja vahetada miilitsa taustaga juhtkond.
Piisab ainult ühest näitest. Taani biograafilise leksikoni artiklid kirjutasid enamikus kaasteadlased ja ajaloolased, kes olid vastavat aega uurinud ja selles oma panuse andnud isikute loominguga tuttavad. Eesti teadlaste leksikonis kirjutab parteiajaloolane Olaf Kuuli, kes on omal erialal üsna tubli, ka väga mitmed XVII –XIX sajandi kultuuritegelaste biograafiad (Reiner Brocmann, Martin Gilæus, David Gottlieb Glanström, Eberhard Gutsleff – vanem ja noorem, Heinrich Gutsleff, Eduard Ahrens, Anton Jürgenstein). Kas tõepoolest ei leidu Eesti teadlaste hulgas pädevamaid autoreid? Loomulikum on tema autorsus Nikolai Karotamme biograafia kirjutajana. Teadlaste leksikon piirdub ka autorite nimede loendiga, korralikud biograafilised leksikonid sisaldavad autorite registri, mis võimaldab kergemini leida nende kirjutatud biograafiaid.
Siin küsitakse selliste biograafiliste leksikonide koostamisel küll põhiandmeid, kuid ei tule kõne allagi, et osalejad ise kirjutaksid oma biograafiad, sest see oleks “Kes on kes”-taoliste väljaannete tasemele langemine. Eesti leksikoni koostajate kohaselt olevat seda aga koguni soovitud. Neid paistab ka olevat üsna mitu.
Neile põhimõttelistele tähelepanekutele lisanduvad mõned kasutamiskogemused. Karl Martinson räägib oma vastulauses pikalt toimetuskolleegiumi hoolikast tööst, mis peaks tagama selle teose kõrge taseme. Nüüd oli mul käsil ajaloolase Paul Johanseni 100. sünniaastapäeva artikkel, mille puhul loomulikult kasutasin tema biograafiat. Avastasin, et leksikoni toimetus ilmselt ei tunne (või ei soovi kasutada?) kahte Balti Ajalookomisjoni biograafilist ja bibliograafilist publikatsiooni, Paul Kaegbein & Wilhelm Lenz, Vier Jahrzehnte baltische Geschichtsforschung, Göttingen 1987; Fünfzig Jahre baltische Geschichtsforschung 1947 – 1996, Köln 1997), mis sisaldavad kasulikke andmeid mitte ainult Johanseni, vaid ka teiste Eestist pärit komisjoniliikmete kohta. Samuti pole loetud mainimisväärseks tema 60. sünnipäeva pühendusteost “Rossica externa” (Marburg 1963).¹ Peale selle puudub tema biograafias viide teosele “Deutschbaltisches biographisches Lexikon 1710 – 1960” (Köln-Wien 1977), mida mainitakse sissejuhatuses ja mis esineb biograafialühendite osas (DbBL).
Sellise suurteose puhul peavad toimetusel olema reeglid varem ilmunud biograafilistele teatmeteostele viitamise kohta. Taani biograafilise leksikoni toimetus lasi kontrollida, et sellised viited olid korras, sest ei saa nõuda kaastöölistelt, et nad tunneksid kõiki varasemaid biograafilisi teatmeteoseid. See kehtib ka teiste üldandmete kohta. Näiteks paluti mul kontrollida andmeid välismaareisidest XIV – XVIII sajandil, kuna see on olnud minu uurimisalaks. Peale selle kontrollisin Taani Riigiarhiivi eraarhiivide osakonna juhatajana andmeid isikuarhiivide säilimise ja paiknemise kohta.

Puudub süsteem
Selle eest pole ilmselt hoolt kandnud käesoleva teatmeteose toimetus, sest põgusal kontrollil leidsin 178 biograafiat, mis on ka eespool mainitud baltisakslaste leksikonis, aga 49 (27%) juures puudub vastav viide. Mõned autorid on täpsed, nii Olavi Pesti, Rein Ruutsoo ja Lembit Raid, aga näiteks Olaf Kuuli artiklites puudub see peaaegu järjekindlalt (välja arvatud Glanström). Karl Martinson, kes ise on paljude biograafiate autor, on enamasti kõne all oleva viite lisanud, aga ka temal puudub see viies artiklis (Balk, Dehio, Friebe, Grewingk, Hornung), kus ta on olnud kaasautoriks. Lisaks on ta selle unustanud neljas biograafias (Flor, Hollmann, Hoyningen-Huene, Jannau). Peatoimetaja Karl Siilivase vahekord on 3 (Bulmerincq, Hunnius, Kennel): 2 (Berendts, Böttcher). Nii ei paista olevat mingit erilist süsteemi? Toimetuskolleegiumis on tõepoolest palju tublisid teadlasi, aga ajalugu on jäänud ainult peatoimetaja hoolde. Need näited on jälle tõendiks, et sellise leksikoni koostamiseks oleks vaja värskemaid ajusid ja avarama silmaringiga teadlasi.
On tõepoolest tehtud ära suur töö, selles pole kahtlust. See oleks aga olnud parem, kui oleks arvestatud muutunud aega ja tausta. On kahjuks veel ka märgata Lauri Vaska poolt mainitud “lähimineviku iseärasuste hõngu”.
Tuleks järelikult vältida topelttööd, koondada parimad jõud ja anda välja korralik vähemalt 4-5-köiteline moodne üldine biograafilise leksikon, kus oleksid esindatud kõik erialad ja mille eeskujuks võiksid olla vastavad Põhjamaade leksikonid. EE 14 on ainult väike samm selles suunas, oma piiratud mahu tõttu aga paljus “Kes on kes”-tüüpi väljaanne, mis vajab täiendamist ja laiendamist. Kõik see eeldab laiahaardelisemat koostööd ja eriti nooremate teadlaste kaasamist selle juhtkonda.