Vaene Joorik ja igavene jaanituli

Rünno Saaremäe “Jaanituli”. Lavastaja Üllar Saaremäe.
Kunstnik Vadim Fomitšev. Helikujundajad Elmar Sats ja Üllar Saaremäe. Osades Toomas Suuman, Eduard Salmistu, Ülle Lichtfeldt või Anneli Rahkema. Esietendus 7. septembril Rakvere teatri väikses saalis.

Hamlet: “Sellel pealuul oli keel ja ta võis kord laulda. Kuidas see lontrus teda vastu maad virutab, nagu see oleks Kaini lõualuu, kes saatis korda esimese mõrva.”
(“Hamlet” V vaatus, 1. stseen)
Taas tuleb tõdeda, et Rakvere teater oskab oma uuslavastusi kõige sisukamalt ja sarmikamalt eksponeerida, mängu ja tõelust ühte põimida. Vahetult enne uue algupärandi “Jaanituli” esietendust korraldas teater ajakirjanikele ja kriitikutele “šoki-ekskursiooni” Ida-Virumaale, näidendi tegevuspaika, mis on ka vendade Saaremäede kodukoht. See oli mõjuv ja mõtlemapanev eelhäälestus. Laval ütleb üks vend teisele: “Ega ümbrus sinu elu ei ela.” Aga kuhu sa, hing, oma ümbruse käest pääsed, kui troostitu ümbrus tasahaaval, ent pöördumatult saab su saatuseks.
Ja ometi ei ole konkreetne koht “Jaanitule” puhul ainumäärav: kui tagamaid ei tea, ei pruugi Rünno Saaremäe näidendit näha üleliia lokaalsena ega olustikulisena. Rahustuseks neile, kellele sõnapaar “sotsiaalne teater” toimib kui punane rätt härjale: seda näidendit saab lugeda ja vaadata avaramalt, üldistusjõu ja -nihkega absurdidraama mõõtmedki on “Jaanitule” lavastuses aimatavad.
Peategelasteks on kaks vanglaslepiga eluheidikust venda, “viimased Joorikud”. Joorik on huvitav nimi, mida kuulates kõigepealt hakkab kõrvu kõlasarnasus “joorik” – “joodik”, aga peagi meenub ka kuninga kojanarr poor Yorick sellest va kuulsast tragöödiast, mille sündmustiku käivitas vennatapp. Ainult kui needki viimased Joorikud on narrid, siis kes on kuningas ja kus tema koda, see on küsimus.
Laval elavad-tegutsevad koloriitsed tüübid, kelle aktsioonid ja reaktsioonid võivad olla vahel peaaegu lapsemeelsed, samas ohtlikult äraarvamatud: vanem vend Hanno – Toomas Suuman, noorem vend Helmut – Eduard Salmistu. Kas üks on tingimata Kain ja teine Aabel, polegi nii üheselt klaar. Küll aga tuleb näidendi käigus ilmsiks, kui päästmatult lahutamatu nähtus on kaks venda. Lihasest vennast vabanemine on sama võimatu kui iseenda eest põgenemine – seega on üks vend teise saatuslik ümbrus või koguni sisemus. Kolmas tegelane on bravuurikas, ent samuti drastilis-traagilise elusaatusega naisterahvas Marta (nähtud etendusel Ülle Lichtfeldt). Aga kuna see on nii üdini vendade lugu, siis “mees jätab oma küljeluu maha ja hoiab oma venna poole”…
Näitlejad mängivad hästi, intensiivselt ja tragikoomiliselt, eriti intonatsioonitäpne oli esietendusel Eduard Salmistu. Rünno Saaremäe tekst ja Üllar Saaremäe lavastus on teineteisest vennalikus sõltuvuses, sõna ja lava toetavad ja täiendavad teineteist õnnestunult. Esietendusel sündis jõuline lavastustervik tulvil puändikaid repliike ja löövaid stseene, vaimukaid ja hirmutavaid lavategevusi – isemoodi kummastatud reaalsus, mida oleks kohatu nimetada naturalismiks. Naerukohad ja hauavaikus saalis olid sama köitvas ja imelikus tasakaalus kui abitum-soojem ja valus-kõledam alatoon laval. Nii rütmi- ja kontrastitäpset, otsast lõpuni läbitunnetatud ja puudutava pingeväljaga lavastust pole Üllar Saaremäe varem teinud. Kõnekas ja lööv on helikujundus: reaalajast annavad märku verivärsked raadiokõllid, aga muusika, mida kuulatakse, kannab teise aja märke. Laul “next door to Alice…” vene keeles on kuulamisväärsus omaette!
Jaanituli, jaanipäev ja -öö on muidugi ülimalt rikas kujund: see ongi nagu kõrgele lahvatav lõke, kuhu iga vaataja viskab oma halu ja prahi, oma patu ja süü… Jaanitulele mõeldes tekib süle ja seljaga assotsiatsioone mitte ainult elust enesest, vaid ka loominguvallast: ainuüksi eesti draamakirjandusele mõeldes August Kitzbergi “Libahundi” kuulsast jaanikustseenist Mihkel Tiksi tragigroteskse ohunäidendini “Muulane ja kohtlane”. Vendadel Joorikutel on jaanitulega seotud väga isiklikud lapsepõlvemälestused ja salapained. Neid sundmälestusi kedratakse ja korratakse nii järjekindlalt, et viimaks saabki üürikesest jaaniööst ja sellele ootusest vendade jaoks otsekui ainuvõimalik eluseisund. Näiteks isadepäeva pole Joorikute maailmas enam olemas, otsi või tikutulega…
Esialgu tundus Vadim Fomitševi lavapilt kuidagi häirivalt ilus: akna taga ei aimunud tuhamägesid ega kinnipandud kaevanduse varju, paistis hoopis maaliline loojangu- või koidikukuma. Aga eks see siis olegi see igavene jaaniöö sääl kusagil väljas – nii lühike, et seda peaaegu polegi. Öö, mil tahaks ära minna, aga pole võimalik tabada seda ainuõiget minekuhetke, kui “hämarik koidule ulatab käe”. Näidendis tuletab üks vend meelde “muinasjuttu”, mida isa talle kord rääkis: “ühest mehest, kes muudkui veeretab kivi mäe otsa”… Ja lõppu ei tule. Ka Rünno Saaremäe “Jaanitule” tegelaste maailm on suletud ring, ilma alguse ja lõputa. Soov ringist välja murda on kord meeleheitlikum kinnisidee, kord niisama jutujätkuks heietamine, aga alati lootusetu. Mälestusküünal emale ja vanamehele jääbki vendadel süütamata, nemad teevad jaanitule “peaproovi” omas kodus hoopis jõhkramalt.
Õhku on juba paisatud “Jaanitule” võrdlus iirlase McDonaghi dramaturgiaga. Eks ole “Connemara” sealsamas Rakvere teatris teinegi vendadelugu – nii külmade kui tuliste relvade pruukimises ei jää Virumaa “üksildane ida” Iirimaa “üksildasele läänele” alla… Aga see on üksnes üks võimalik kõrvutus, sest kes ikka kangesti tahab võrrelda, võiks ju samahästi otsida “Jaanitule” tekstist Kõivu või Becketti, Pinteri või Mrozeki sugemeid. Ikka sellest äratundmisest, et “lõppu ei tule”, et “siit” ära minna tahaks, aga ega ei pääse ju kuhugi.
Kas “Jaanituli” on mõlema venna Saaremäe loominguteel lapsepõlve peidukohast välja kaevatud üksik sõnajalaõis või millegi uue algus, seda ei kavatse mina ennustada, sellele vastab ainult aeg, mis tuleb pärast jaanipäeva. Üks mis kindel: uus teatrihooaeg on alanud neetult paljutõotavalt. Reedel “Jaanituli” Rakvere teatris, laupäeval Kauksi Ülle ja Sven Kivisildniku “Pühak” Vanemuises – kaks teatrielamust nii ligistikku, mõlemad pealekauba veel algupärandid! Kokkupuutepunkte kahe näidendi maailma vahel pole küll mingit põhjust otsida, kummatigi on võimalik lavastused irratsionaalsel kombel ühisnimetaja alla viia – mina ei oska seda hetkel originaalsemalt ega täpsemalt sõnastada kui “olemise talumatu kergus”. “Jaanitules” on põhirõhk “talumatul”, “Pühakus” “kergusel”, aga olemine on mõlemas olemas ja olemuslikul ollakse jälil. Ka raskuse vaimust on mõlemad lavastused vabad.

PILLE-RIIN PURJE