Millised on ühe dogmaatilise tehnokraadi tüüpilised argumendid? Kunagi olid ajad, kui täppisteaduslik haritus oli harvaesinev nähtus. Kunagi olid ajad, kui füüsika ja tehnika olid Eestis kõva sõna. Iljitši lambike... See paisus kiiresti ja puhus ennast õhku täis. Võhikutel oli raske millestki aru saada. Sellest ajast saati ongi rudimendina säilinud see tehnokraatide salakaval demagoogia, et “pidagu need suu kinni, kes on harimatud ja asja ei tunne”. Tore küll. Nüüd on geneetikutelt sedasama sõnamulinat kuulda.

Geenitehnoloogia on nüüd see viimane moeröögatus teaduses ja tootmises. Peaaegu kogu maksumaksjate raha, mis teadusele kulutatud, hakkab vist peatselt voolama (või voolabki juba) geneetikute kaukasse, jättes virelema astrofüüsikud, tuumaosakeste uurijad ja võib olla et ehk isegi elektroonikud. Miljardeid dollareid maksnud kilomeetreid pikad kiirenditetorud jäävad peatselt roostetama. Kosmosesüstikutel pole startimiseks raha. Astronoomide taevasse suunatud pannid kattuvad tasapisi muru ja hallitusega. Unustatakse koguni kunagi ammu täheruumi saadetud sondid, mis otsisid maaväliseid tsivilisatsioone. Selline on mõnevõrra liialdatud pilt edasistest sündmustest teaduse ja tehnika vallas. Vähemalt kui mitte muud, siis kindlasti on see mõne geneetiku lemmikunenägu.
Isegi humanitaarteadused painutavad nüüd oma kaela geneetika raske saapa all. Keeleteadlased kahtlevad, kas ugri-mugrid ikka tulid Uuralitest keelemurrete rasket rada, või tulid hoopis sealt, kuhu näitab geeniteadlaste kompass. Ja ennäe imet – filosoofidki saavad paremale leivale, hakates raha noolima uurimisprojektidest ā la “Tahtevabadus ja geenid”. Nähtavasti tahtevabadust ei ole ja geenitehnoloogia tuleb nurinata vastu võtta.

Targad tegelevad geenidega!
Filosoofia klassikalised probleemid ei ole enam probleemid, jutlustab üks Tartu ülikooli tarkusearmastaja. Need pseudoprobleemid on igavad ja moestläinud. Füüsika filosoofia ka ei ole enam in, lisab ta. Targad tegelevad nüüd geenidega. Nojah, keskajal oli filosoofia teoloogia teener, enne Teist maailmasõda füüsika teener, pärast sõda oli ta Eestis kompartei teener – eks ta nüüd siis ole geneetikute tallalakkuja.
Eestlastele on geneetika-alane filosoofia pigem tuttav X-failidest. Kahjuks ongi ulmefilmidest rohkem õppida kui kohalikelt erudiitidelt. Aga üht-teist on ka meie meedias ilmunud. Ikka positiivset. Kummaline on see, et mitte midagi negatiivset meelde jäänud ei ole. Kummaline sellepärast, et läänes, kust geenid pärit on, tõstetakse küll häält.
Ütleme otse välja, et see värk on tegelikult nii keeruline, et ega siin midagi lühidalt ära seletada ei saagi. Ma ei pea silmas mitte geene, vaid seda juttu geenide ümber. Aga ega see asi ei ole ju nii väga palju keerulisem kui näiteks vaidlused Estonia parvlaeva ümber, kus mitu erinevat ekspertiisi tehtud ja igaühel oma arvamus. Ei ole ta ka raskem taibata kui need kunagised DDT skandaalid või tuumaelektrijaamade kiidetud turvalisus, või hullu lehma tõbi. Viimane nimelt sai alguse teatavast valitsuse sõnul “ohutust” bioloogilisest eksperimendist, hiljem selgus, et ohust oldi teadlikud.
Mina ei tea geenidest midagi. Ma ei ole tehnoloogilise progressi optimist. Pole ka pessimist. Ma ei tea sellest õieti midagi, millal ja miks me välja sureme. Mida ma kindlasti tean, on tehnika tohutu areng viimase 100 aasta jooksul. Need sada aastat on vaid kiiresti mööduv hetk eluslooduse ajaloos planeedil Maa. Selle viivu jooksul on terve planeet tundmatuseni muutunud ja ilmselgelt hakkab ta meile juba liiga väikeseks jääma, koguni otsa saama. Nüüd on asi juba niikaugel, et pole enam sugugi selge, kas me jääme ellu siis, kui pidurdame tootmise ja tarbimise arengut, või hoopis siis, kui mõtleme välja veel mõne nipi.
Millest ma samuti aru ei saa, on Eesti roll selles globaalses küsimuses. Ammugi ei mõista ma meie geenipropagandistide ideoloogiat. Nende argumendid on – nii palju kui olen kuulnud või lugenud – pehmelt väljendudes nõmedad.
Millised on ühe dogmaatilise tehnokraadi tüüpilised argumendid? Kunagi olid ajad, kui täppisteaduslik haritus oli harvaesinev nähtus. Kunagi olid ajad, kui füüsika ja tehnika olid Eestis kõva sõna. Iljitši lambike... See paisus kiiresti ja puhus ennast õhku täis. Võhikutel oli raske millestki aru saada. Sellest ajast saati ongi rudimendina säilinud see tehnokraatide salakaval demagoogia, et “pidagu need suu kinni, kes on harimatud ja asja ei tunne”. Tore küll. Nüüd on geneetikutelt sedasama sõnamulinat kuulda. Kuid kes on siin asjatundmatu – vabandage väga? Kes peaks oma suu kinni pidama, sest et ta on keegi patser tänavalt?
Esiteks, lugupeetud teadlased, oli antiikfilosoof Platon see, kes juba enne meie aega mõtles välja riigiõpetuse, milles oli üks iseäralik joon – joon, mille tõttu Platonit on sageli peetud fašismi ja kommunismi, igatahes diktatuuri, autoritarismi ja totalitarismi ideoloogiliseks esiisaks. Nimelt oli Platonil väärt mõte, et riiki peavad juhtima selleks kõige sobilikumad ja targemad isendid. Aga ta oli veendumusel, et selliseid tarku saab olla vaid vähe. Mis siis nüüd ikkagi juhtub, kui saatuse tahtel selline tark pääseb riigijuhiks? – Platon arvas, et kui riiki juhib tark, aga rahvas on paratamatult rumal, siis rahvas ei saa aru, mis on õige ja mis mitte. Kuid tark saab aru. Veel arvas Platon, et tark on oma olemuselt hea ja halba ei saa teha. Halba tehaksegi vaid rumalusest. Nüüd aga oli lihtne märgata, et tark ei saa oma õilsaid plaane teostada ja rahvale head teha, kui rahvas tema sõna ei kuula või tema autoriteeti õõnestab. Siit järeldas Platon, et kuna rahvas on ebakompetentne, siis peab targal juhil olema absoluutne võim ja autoriteet.
No nii, jätkem kõrvale poliitilised reiimid ja rääkigem parem geneetikast. Või üldse – räägime parem mis tahes teaduse ja mis tahes tehnika ekspertidest. Sedapsi. Mina ei tea geenidest midagi. Jah, ja siis ei tohi ma geenitehnoloogia autoriteeti õõnestada ega umbusku külvata. Ja muidugi on teadlased head, firmad on head, need, kes saavad kasumit (ja seega juhivad), on üldse head. Päris platonlik mõttekäik kohe.
Kuid me ei ela antiikajal ega ka mitte diktatuurireiimi all. Me väidame end elavat hoopiski demokraatlikus ühiskonnas (Platon, muide, jälestas demokraatiat). Demokraatliku riigiideoloogia üheks nurgakiviks on, et ma ei pruugi jah olla tark, et riiki juhtida või kohe aru saada, millised otsused on õiged, KUID ma saan aru, kui riigijuht millegagi mättasse paneb. Näiteks, mina ei ole kompetentne koostama riigi eelarvet, aga ma saan aru, et midagi on valesti, kui hinnad kiiresti kahekordistuvad. Siis ma mõistan, et valitsuses eksiti. Mina kui lihtkodanik võin ka sellest aru saada, millised isikud ei sobi riiki juhtima, kuigi ma ei tea täpselt ütelda, kus nimelt nad vigu teevad. Ma tean, et see mees laskis kolm panka põhja, seega ma tean, et ta ärgu näppigu riigikassat. Ma ei tea, kuidas ta need pangad põhja kõrvetas. Isegi loll saab aru, kui valitsejad väga eksivad või kui maniakk on riigitüüri juures või kui keegi püüab jälle teha seda, millest mitte kunagi mitte midagi välja ei ole tulnud.
Ja geenidega on samamoodi. Ma tunneksin ära kahepäised olendid. Ja ka füüsikas taipamatu teab, mis on Tšernobõl. Ebakompetentsusele viitamine on siin kohatu.

Geenikauge – igatpidi loll
Tegelikult, lubage väga: kui mina olen liiga loll, et geenitehnoloogiat kritiseerida ja selle arendamist ohtlikuks kahtlustada, siis olen ma ju – täpselt samal põhjusel – liiga loll, et geenitehnoloogiale oma jah-sõna ütelda. Mina ei tea geenidest midagi, järelikult, ma ei tohi olla ei poolt ega vastu. Referendumi puhul tähendaks see, et 99% elanikkonnast on erapooletu ja otsust ei saa vastu võtta.
Aga veelgi suurem häda on see, et tehnokraadid tembeldavad meeleldi rumalaks neid, kes seda sugugi mitte ei ole. Niipea kui ma seisan tehnoprogressi teel, kuulutatakse mind kohe taandarenenuks, harimatuks, obskurandiks, ebausklikuks, ebakompetentseks, religioosseks reaktsionääriks, kelleks tahes. Ei tunne ei füüsikat ega matemaatikat, ei tea suurest maailmast midagi, ei tea geenidest midagi.
Tere tulemast! Sugugi mitte kõik tehnokiirenduse vastased ei ole vastaval alal harimatud. Muide, mõned tippfüüsikud on kahjuks koguni usklikud. Mis aga välja tuleb, on hoopiski see, et vastaval vajalikul alal on harimatud (või siis varjavad fakte) paljud tehnoprogressi pooldajad.
Nii näiteks ei näi nad kuulnudki olevat sellest, et kaasaja ühiskonna üks põhiprobleeme on teaduseksperdid. Teaduseksperdid annavad projektile hinnangu, kusjuures mitte keegi teine peale nende ekspertide endi ei taipa selle projekti detaile. Ühiskond aga peab otsustama, kas eksperte usaldada või mitte. Ent eksperdid on inimesed. Nad teevad vigu, on optimistid, on äraostetavad, nad esindavad firmasid, kuuluvad parteidesse, töötavad instituutides, tahavad teha karjääri, soovivad saavutada kuulsust ja teenida raha. Nad ei seisa vastvalminud silla all, riskides oma eluga nagu muistsed insenerid. Väga vähesed neist katsetavad uusi medikamente või geene alguses iseenda peal. Tavaliselt annavad ekspertgrupid erinevaid hinnanguid. Ja vastavateemalisi uurimusi on juba nii palju, et terve meie rahvusraamatukogu võiks teadusekspertide probleemi alase kirjandusega ära uputada.
Ja äkki tuleb nii välja, et meil siin Eestis ütlevad mõned omast arust haritud teadlased, et teie ärge segage vahele, kui targad inimesed räägivad asjadest, millest teie midagi ei tea. Et sellise “argumendi” loogikat on väga kompetentsel tasandil juba väga põhjalikult uuritud, sellest nad muidugi vaikivad. Samuti ei tule jutuks küsimus, et kas Eesti Vabariik oma vaesuses ehk ainult mängib demokraatiat, seda tõeliselt saavutamata. Demokraatia on nimelt väga kulukas asi. Näiteks: kui valitsus eraldas raha Euroopa Liiduga ühinemise projektiks, oleks ta sama suure summa pidanud eraldama ka eurovastastele. Kui keegi sai riigikassast summa geenide propageerimiseks, pidanuks keegi saama sama suure summa, et uurida geenitehnoloogia kahjulikke kõrvalmõjusid. Ja nii edasi.
Niisiis ei ole ma veel midagi ütelnud geenide poolt. Pole ka ütelnud midagi geenide vastu. Ma ütlesin vaid, et mula (just nimelt – mula) ajate, härrased geenipropagandistid.
Ja üks kummaline argument on siin Eestis kõlanud veel. Nimelt, mõned geenientusiastid ei olegi tegelikult tehnoprogressi optimistid, nagu nüüd välja tuleb. Jah, kuni 1970ndateni oli (näiteks USAs) tehnooptimism väga moes, ent nüüd on juba Eestiski pead tõstnud teatav tehnopessimism. Ühelt poolt osa rohelisi, samas ka need humanitaarid, kes jumaldavad Heideggeri. Viimane arvas, et tehnika pole vahend inimese käes, vaid et inimene on vahend tehnika käes. Tehnika, mis meil on, määrab meie eesmärgid. Mitte nii, et teeme ratta selleks, et ei peaks enam lohistama, vaid hoopis nii, et kui ratas on olemas, siis peame kogu aeg midagi kusagile vedama, selleks et rattad ikka ringi käiksid. Heidegger leidis, et tehnika valitseb inimest ja inimese maailma, kuid ta ei uskunud, et siin midagi eriti muuta saaks.
Tõepoolest, meid sunnitakse muunduma tehnikapäraseks. Me vaatame ju kella ja ei jää minutitki hiljaks. Arvutite ajastul peame me olema ka arvutatavad, sest meil on ju nii palju arvuteid. Mittearvutatav inimene on kriminaalne, sest et ta ei lase ennast tehnikaga vallata.
Nüüd näibki nii, et mõned geenipropagandistid lähtuvad Heideggerist. Nimelt on kõlanud väiteid, et niikuinii ei saa geenitehnoloogia arengule kätt ette panna, pealegi jääks Eesti suurde vaesusse, kui ta laia maailma arengutega kiiresti kaasa ei läheks.
Kurb küll. Eestis ei tohi sündida ühtegi uut mõtet. Kõik novaatorlik on siin tabu ja kahtlaste ideedega tegelased tõrjutakse kiiresti areenilt kõrvale. Asjad on siin head siis ja ainult siis, kui need suurriikides juba juurdunud on. Provints, mis sa kostad.
Kuid miks siis just meil nüüd neid geene nii äkki vaja läheb – meil, kes me suretame välja oma põllumajandust ja tapame oma karja? Meil ei ole ju geene vaja, sest meil ei ole vaja raudteesid ja lehmasid ja... ja üldse, me ostame kõike sisse. Muidugi, metsa me veame välja, seda võiks ikka geneetiliselt töödelda. Näiteks võiks siin kasvatada nulgusid. Kuhu kadusidki tsisternitäied Tartu ülikooli nuluõli?

Geeniteaduse ebateaduslik ennustus
Siiski, ärgem võtkem taibusid liiga tõsiselt. Ei, ei ole siin tegemist Heideggeri filosoofiaga. Heidegger küll ei ole soovitanud tehnika arendamist kiirendada. See on hoopiski vana marksism. Marx ju õpetas, et tööliste revolutsiooni ei ole võimalik ära hoida, järelikult tuleb selle saabumisele kaasa aidata. Täpselt samuti mõtlevad nüüd mõned, et geenitehnoloogiat ei ole võimalik ära hoida, seega tuleb selle saabumisele hoogu juurde anda. Sest see on ajalooline paratamatus ise. Nagu ütles Karl Vaino: niikuinii ei saanud venestamist vältida.
Milline loodusteadlane üldse on kompetentne otsustama tehnoloogia mõju üle ühiskonnas? Igatahes mitte selline, kes on asjatundmatu teaduse, tehnika ja ühiskonna vastasmõjude küsimustes. Tuleks ikkagi lugeda nüüd juba ka eesti keeles ilmunud Popperi raamatut “Historitsismi viletsus”, enne kui ennustama hakata, et “niikuinii tulevad geenid”. Selles marksismi kuulsas kriitikas, mille pärast Popper sovetiajal nii põlatud oli, öeldakse selgesti, et loodusnähtuste ennustamisel ja ühiskonnanähtuste ennustamisel on vaks vahet. Kui ma ennustan, et Kuu kukub alla, siis ei tee Kuu minu ennustamisest väljagi, vaid liigub omasoodu, justnagu oleksin ma suu kinni pidanud. Kui ma avalikult ennustan, et Ühispank läheb pankrotti, siis ta võibki minna – just sellepärast, et mina sedasi ennustasin. Kui kommunistid “ennustasid”, et revolutsioon tuleb niikuinii, et see on paratamatu, siis – pärast visa ennustamist (mille õige nimi on propaganda) oligi revolutsioon juba paratamatu, sest töölised olid juba vihale aetud. Kui Marju Lauristin ütles “Me võidame niikuinii!” – siis võib-olla me ei oleks võitnud niikuinii, kui seda deviisi poleks sageli korratud.
Ühesõnaga, Popperi järgi pole sellised ennustused kuigi teaduslikud, sest need pole objektiivsed, kuna mõjutavad ise sündmuste kulgu. 1998. aastal aga kirjutab N. Rescher oma raamatus “Predicting the Future”, et ühiskonna kohta käivate ennustuste mõju ühiskonnale saab teinekord siiski arvutustes arvesse võtta ja koguni minimiseerida.
Just seda ma ju taotlengi: kahandada ennustuse “Geenid tulevad niikuinii!” propagandistlikku mõju – kuni see eestimaise geeniteaduri prohvetlus muutuks teaduslikult objektiivseks. Selle ennustuse teaduslikkus on minu kätes.
Kui Marju Lauristin ütles “Me võidame niikuinii!” siis ta kahtlemata ise uskus, et see Eesti Vabariik, mis niimoodi tulema hakkab, on üks ütlemata kiiduväärt asi. Kui aga üks geenientusiast ütles “Geenitehnoloogia tuleb niikuinii!”, siis ta püüdis hajutada umbusku ja kahtlust geenitehnoloogia suhtes. Ja need on kaks täiesti erinevat asja. Seda on väga lihtne näha. Võib-olla keegi komparteilane ütles kunagi parteikoosolekul: “Tuumareaktorid tulevad niikuinii! Hakkame parem kohe pihta!” Nii püüdis ta summutada reaktsioonilisi nurinaid. Sellepärast olekski tal olnud sobimatu ütelda: “Tšernobõli katastroof tuleb niikuinii! Hakkame parem kohe tuumajaamu rajama!” Tegelikult, niisuguste argumentide absurdsust ilmestab asjaolu, et mõned asjad tulevadki niikuinii. Näiteks tuleb surm. Jah, ja ongi neid, kes on nõnda mõtelnud: “Surm tuleb niikuinii! Parem tapan ennast kohe ära!” Sellistel puhkudel ütlevad psühhiaatrid, et mõte oli ebanormaalne.
Ma tõepoolest ei tea geenidest midagi. Ent mulle tundub, et on neid, kes teavad midagi, kuid ainult geenidest.

JÜRI EINTALU