Miks tänapäeva luule ei pane komasid?

Aleksis Kivi “Seitse venda”. EMA kõrgema lavakunstikooli XX lennu diplomilavastus. Käsikiri ja lavastus Kalju Komissarov, kunstnik Krista Tool, muusikaline kujundus Peeter Konovalov, lavaline liikumine Mall Noormets, lavaline võitlus Hellar Bergman. Osades Ott Aardam, Anti Reinthal, Karol Kuntsel, Mart Toome, Alo Kõrve, Argo Aadli, Priit Võigemast, Epp Eespäev, Kalju Orro ja Marko Matvere. Esietendus 15. septembril 2001 Tallinna Linnateatri Taevalaval.
“Seitse venda”. Stseen lavastusest.

Jah, miks? Kas olen mina idioot või toimub teatrimaailmas tõepoolest liiga vähe, kuid küsimuseasetuse tingib viimase aja eesti teatrikogemus. Kevad-suvel on olnud minu meeldivaimateks elamusteks miskipärast tudengitega tehtud tööd: Kaarin Raidi “Kajakas” Ugalas, Merle Karusoo “Tabamata ime” Linnateatris ning nüüd Komissarovi “Seitse venda” Nüganeni sama lennuga.
Kuna kontekst määratleb ennast ise, on isegi raske alustada Aleksis Kivi filosoofiast ning Tuglase tõlkest, vaid tuleks paari sõnaga peatuda pedagoogika küsimustel (antagu andeks, et seda teeb võhik). Eelmainitud tulemused näitavad, et kuigi “teater on igav”, “raha pole”, “kultuuriminister on vaibakunstnik”, “president agronoom” etc., etc., ei takista kogu see koledus noorte ning kultuurialtite inimestega kunsti tegemast.
Üks seaduspära, mis just toodud näidete valgel välja joonistus, on see, et kuigi nõutakse mitmehäälselt uut dramaturgiat ja hellitatakse lootust, “et tuleks noor ja tugev mees”, on lähimineviku näitlejakoolitus lasknud mitte ainult noortel endid avada, vaid ka vanema põlvkonna lavastajatel kriisist välja tulla ja oma võimekust testida.
Karusoo, Raid ja Komissarov ei ole mitte lihtsalt tudengitega näitlejakoolituse etüüde teinud, vaid on need resultaadid ka üsna arvessevõetavalt käibivasse retseptsioonimaailma asetanud. Raidi “Kajakas” ja Karusoo “Tabamata ime” on mõneti vastandlikud nähtused: esimene on kontseptsioonitiine tükk sellest, kuidas Tšehhov oli tõepoolest komöödiakirjanik, kuid mitte selles mõttes, et ilase lõua ja läikivate silmadega oma kaifi saada, vaid sellest et enne kui näitlejatele kogu pseudofilosoofiline ning kohati nõretuslik slepp taha riputada, on võimalik on-line katsetada seda, mida tegelased antud situatsioonis tõepoolest tunnevad, ning olukorra koomilisus ka lavastuslikuks pealisülesandeks muuta.
Karusoo lavastas Vildet pisut teistpidi, võiks öelda, et heas mõttes nullstiilis. Ilmselt peaksid kõik eesti teatrikoolid Karusoo käe all tundma korra seda, mis tähendab niivõrd detailideni läbitunnetatud aktantskeem, et laval mõjub see mitte kontseptsiooniga pähe istuvalt, vaid vaatajamuljeid asjasse endasse absorbeerivalt: lugu oli tekstitruu, kuid jättis lahtiseks nii võimaluse, et Saalep on andetu kehkenpüks, kes süüdistagu oma hädades vaid iseend, kui ka variandi, et naised on üleüldse lollid lehmad, kellega end sidudes tuleb hiljem arvestada valutavate meelekohtade ning õudusunenägudega.
Pika sissejuhatuse mõte oli selles, et eesti vanema põlve lavastajad on viimasel ajal end lahti lavastama hakanud pigem koostöös noortega, avastades seeläbi oma “teise nooruse”, kui rutiinses profiseltskonnas, mille kõigutamiseks ei piisa isegi mõnest teatribinladenist, kuna see istub nii sügaval kõrvade vahel, Panso vasaku õla taga.
“Seitse venda” on üks selle väite tõestusi. Olen alati Komissarovi ja Viljandi kultuurikolled?i tegemistele pöialt hoidnud, kuid samuti olen vaatajana tajunud neid krampe ja probleeme, mis päris kompleksivabade artefaktidena välja tulla ei lase. Ma arvan, et sain enam-vähem aru Komissarovi “Tabamata imest” mõni aasta tagasi, kuid lavakeelde imbus sedavõrd palju lavastaja maskuliinekspressiivsust, et vaataja sai seda tõlgendada vaid mürana. “Seitse venda” oli suurepärane projekt, kus vastandlikud pedagoogikaarusaamad ühise keele leidsid. Olen küll ka ise vingunud Normeti süsteemi üle, kus aetakse tulihingeliselt metoodilist asja, kuid saalis ei saa keegi aru, kas demonstreeritakse käsitööd, tehakse kultuurat või muheleb ka Normet oma habemesse, et ise olete jõhvid. Pidin oma sõnad tagasi võtma, kui nägin Normeti Vanemuise seltskonda protsessis. Jah, ka kriitik eksib. Täitsa pandavad näitlejad ja võib-olla just tänu sellele, et Ingo neil kiivalt silma peal on hoidnud ning mitte liigselt hellitanud. Koma ja Nügase süsteem on teine: vetteviskamine, kes ujub, see ujub, kes mitte, loputatakse vee alla. Ometi suutis Komissarov ka selle meetodiga näidata lavakaõpilasi nende parimast küljest ning lisaks ka oma asja ajada.
Mis on see oma asi?
Koma mängib meile soome klassiku kaudu kätte vähemalt kolm tõlgendusvõimalust, millest ükski ei ole adekvaatne, kuid annab tükile seda õhulist ambivalentsust, mida iga lavastus peaks endas kandma, sõltumata lavastaja ideoloogilistest suundumustest ja kontseptsioonikindlusest.
Pidades veel küllalt selgelt meeles, kuidas lavastaja avalik-õiguslikus televisioonis pesupulbriga akvaariumikalu mürgitades visualiseeris keskkonnaprobleeme (eetiline või mitte, oli omaaegsete funktsionäride teema, isiklikult toetun vaid faktile), võis loomulikult ette kujutada seitset venda ühiskonnamudelina. Nii Kivi originaali kui Tuglase tõlkesse annab sisse lugeda debatte demokraatia ning autoritaarsuse ümber, mis päädib siiski s... pealt riisutud konsensuslepinguga.
Teine tasand, mida isiklikult ehk kõige häirivamana tajusin, on psühholoogia ja alateadvuse liin. Epp Eespäev on ilus inimene, kuid tema keha eksponeerimine võiks kanda enamat tähendust. Alateadvuse aktualisatsioon seitsme venna puhul on igati põhjendatud, kuid kasutatud vahenditega jättis lavastaja natuke liiga avatuks ukse, mille tagant paistab kooslus lihtsalt onanistide ja debiilikute perekonnana, kuigi mõtestuskihina ei ole see üldsegi vale, lihtsalt muudele tasanditele jäi vähe ruumi.
Ometi oli kogu selles audiovisuaalses kompotis midagi sellist, mis sunnib unustama vendade seksuaalsed ja majanduslikud mured ning sunnib keskenduma Aleksis Kivi enda oletatavatele maailmadele. Perekond sümboliseerib oma seitsme peaga maailmakõiksust. Kõik tabavad matsu, kuid igaüks omal kombel. Värdjake pannakse paika ning müüdiline ring jätkub (mis see meie Kihnu saar parem on?). Kivi teksti saaks väga edukalt lavastada ka X “Files’i” võtmes ja ka sellest tuleks sündmus omaette, kuid õnneks/kahjuks on Komissarov säilitanud lavastusse niipalju humanismi, et sellega saab suhestuda nii riigikogu liige kui sidruni järgi lõhnav kaheksas vend.
Kriitik on rääkinud!

MADIS KOLK