|
|
|
Sinu hinge ruum Reti Saks Hinge Ruumis
Eneseanalüütilise kunsti boikoteerimisel sajandilõpu Eestis on sügavamad põhjused kui mittemeeldimine sel pinnal, et asju nimetati rohkem või vähem ajakohasteks. Sama nähtuse teine tahk on feminismiküsimuse vältimine või olematuks kuulutamine ja kolmas – Freudi seisukohtade, mis on ammu omaks võetud kõigis kõrgeltarenenud kultuuriga lääneriikides, massiivne kriitika. See on eestlaste kollektiivne rahvuslik hirm vaadata enesesse, ja seda väljendab ka kunstikriitika suure osa jätkuvalt tungiv palve kunstile tegelda vanade probleemide aina uute formuleeringutega tehnilisel pinnal, mitte aga otsida sügavuti, proovida mõtestada meie ajalugu ja hingelist olemust, et liikuda siis edasi sisuliste lahenduste poole. Reti Saks ei karda. Hinge Ruumi näitus on psühholoogiline, isegi autobiograafiline süvenemine kunstniku kui looja tunnetusprotsessi ja enesenijõudmisse. Ta ei häbene kunstniku loomuomast võimet jõuda maailmani ja inimesteni intuitiivselt. Reti ei maali portreed mitte kunstnikust kui inimesest, vaid tunnetavast subjektist, kes liigub otsekui hämaras koridoris, ent jõuab sihtpunkti eksimatult ja õigel ajal. Selle käivitamiseks ei ole vaja palavikuliselt mõtelda, ütleb ta, pigem on vajalik teatud häälestatus, millest saab alguse assotsiatsioonide jada. Proust kirjeldab näiteks analoogilise protsessi vallandumist ühe teatud küpsise maitse ajel. Ka Prousti mõtterännakud võivad kannatamatud inimesed marru ajada, tõeni jõutakse palju hiljem kui tahaksime. Paraku on inimese tunnetusmaailm keerukam kui ratsionaalne mõtlemine, ometi tehakse just selle abil tõelist kunsti. Reti loob üsna selged ja üheselt mõistetavad metafoorid vaimsete rännakute kohta, kuid kärsitult vaadates neid muidugi ei mõista. Kuidas siseneda oma mõttemaailma ja selle kaudu ka teiste inimeste mõteteni? Ilmselt on vajalikud kõigepealt teatud isikuomadused, mis tulevad inspiratsioonis teravamalt esile nagu iseloomujooned piirsituatsioonis. Näiteks kui ego on nii suur, et varjab mäena väljavaate kõigele, mis asub veidi kaugemal kui inimese oma naba, ei jõua seda paigast nihutada ka inspiratsiooni jumalik plahvatus ja anne jääb realiseerimata, isegi kui ta olemas on. Mõnikord räägitakse juba surnud kunstnike monograafias pühendumusest ja eneseohverdusest; igapäevases elus piirdub see lihtsa valmisolekuga tõmbuda tagasi, kui isiklik heaolu ohus on, loobuda tähelepanust oma isikule ja paljust muustki täiusliku teose loomise nimel. Eneseimetlusest pääsemine on juba tubli samm vabanemise poole paanilisest hirmust oma julgeoleku ja heaolu pärast, mis istub tegelikult sügaval iga inimese hinges. Isikliku, sisemise vabaduse poole püüdlemine on eluaegne teekond ja see, missuguses punktis selles parasjagu seistakse, tuleb esile kunstiteoses. Kunstniku vabas käeliigutuses on Ikarose meeleheitlik viskumine Päikese poole, milles ununeb isa hoiatus: see kõrvetab, võib-olla hävitab. Inspiratsioonihetkel ja piirsituatsioonis oma isiklikku heaolu mitte unustav inimene on küll elukunstnik, kuid ei suuda anda vaimselt kõrgemat loomingut. Ütleme, et see paiskab teid, nagu mängus “Reis ümber maailma”, mitu head sammu või koguni terve rea tagasi alguse poole. Muide, ka väljaspool inspiratsioonihetke on see tajutav, kas suurem osa isiku jõuvarudest läheb käiku omaenese või teiste inimeste (kelle jaoks looming lõppude lõpuks mõeldud peaks olema) huvides. Elamine käesolevas hetkes ja valmisolek kõigeks järgmisel hommikul – kaunist päikesetõusust kuni globaalkatastroofini – näitab kunstniku sisemist rahu. Nende lihtsate tõdede unustamist väljendab suur osa paljudest esinduslikest kunstiprojektidest kaasajal, mille tegemisest on tegijail rohkem kasu kui vaatajail. Lõppkokkuvõttes, kui vaadata ajalis-ruumiliselt distantsilt, siis kas neist on üldse on mingit vaimset kasu? Reti piltides on loomingulise tegevuse olemust avavad sümbolid kergelt leitavad tänu selgusele ja lihtsusele, mille juurde tagasipöördumine oleks kasulik nii mõnelegi mõtlejale, kes oma kohutavalt keeruliseks läinud mõttelõnga tõttu on juba unustanud, mille nimel ta õieti tegutseb. Otsimine, kannatlik ootus, rahulik vaatlus. Ainus tegelaskuju, Reti, kõnnib aeglaselt, vaatab lähedalt, katsub näpuga, suhtub ettevaatlikult, et tema maailma ei tungiks hoolimatu võõras, kes võib võtta tüki. Ta ei luba kellelgi lüüa mõra oma mõtetesse, mis purunevad kildudeks ja kanduvad eemale aja lõputus voolus, mis voolab läbi tema. Tagasitõmbumus, diskreetsus on koodiks selle Reti suhetes maailmaga, inimkonna ja universumiga. See ei ole ainult hingeline nägemus niisugusest kunstnikust, keda Reti ise tahaks ideaalina näha; see on ka armastatuima kunstniku vaimne olemus suurema osa jaoks vaatajatest. See on allaheitmatu loomuse nägemus, kes ei allu väljastpoolt tulijate näpunäiteile. Ta suhestub ümbritseva reaalsusega positiivselt, kibestumata, tal on teekond käia, mis on tõsine ja kohustav tõdemus. Kunstnik laskub peaaegu banaalsete teemadeni, mille tasemel näib olevat lihtsaim asja olemust edasi anda. Mul oli ükskord sõbratar, kellel kombeks öelda: “Ma riietun igal hommikul nii, nagu oleks see mu viimane päev.” Ta kandis sügavais toonides sametisi kangaid ja soovis, et iga ese tema toas oleks välja valitud just selle toa jaoks. Tema puhul teadsin, et kui ta seda ütleb, siis ei ole see tühine poos. Kogu tema olemine oli nagu terviklik jutustus, peaaegu ebareaalne oma lihtsuses ja täiuses. See tuli mulle meelde, kui nägin piltidel Retit peegli ees seismas. Võta iseennast tõsiselt, ütlevad need, ja siis võtavad teisedki sind tõsiselt. Kui peegli ees seisad, siis püüa mõista, mis on selle kujutise taga, mis veikleb jahedalt hõbedasel pinnal. Naima Neidre Hinge Ruumis Mõnikord mängivad lapsed tunnetama õppides seda
mängu, et vaatavad ühte asja väga, väga lähedalt, lähemalt kui oma
ninaots, siis kaugemalt, näiteks käesirutuse disantsilt, ja siis jälle
lähedalt. Eriti lähedalt vaadates ei näe inimene teatavasti mitte
midagi. Eset vähehaaval silmast eemaldades hakkab seletama selle pinda,
pinna faktuuri, eseme kontuure ja üldkuju. VAPPU THURLOW
|
