Vahel mõtled, et milleks ja kellele neid feministlikke tekste ikka vaja on. Vähemalt siin, Eestis, kus feminism tundub olevat mingi halva maiguga klubiline liikumine. Keda asi puudutab ja kellele senised lahendused kitsaks jäävad, loeb ja arutab omasugustega. Kellele teema huvi ei paku ja keda senised stereotüübid rahuldavad, ei loe niikuinii, või kui loebki, siis mitte selleks, et arutlusega haakuda.
2000. aastal naisena Montaigne’i esseid lugeda on paraku isegi Eestis kohati lausa kõhe. Tõsi, neid kõhedaid kohti on vähe, sest Montaigne kirjutab endast ja sellest, mis temale kui XVI sajandi Prantsuse aadlimehele korda läheb; naised lihtsalt ei kuulu tema teemade ringi, v. a. essee “Vergiliuse värssidest”, mis räägib abielust ja seksuaalsusest, ja veel paar vastavasisulist lõiku. Aga seda suurem on jõnksatus, mille kutsuvad esile üksikud, muuseas ja möödaminnes arutlustesse pillatud fraasid. Näiteks krahvinna Diane de Foix’le pühendatud essees “Laste kasvatamisest”, kus autor ülimalt lugupidavas stiilis kirjapandud lauses lubab kõik oma vastava-alased teadmised kinkida “mehehakatisele, kes ähvardab lähiajal Teie kaudu suurejooneliselt ilmale tulla – olete liiga õilis, et alustada muul viisil kui poisslapsega.” Või essees “Õpetlaslikkusest”, kus Montaigne arutleb raamatutarkuse ja arukuse vahekorra üle ning, leides, et teadmistega saab midagi peale hakata ainult see, kellel jätkub ka taipamist, lisab: “Võib-olla see ongi põhjus, miks ei meie ega teoloogia ei nõua naistelt kuigi palju teadmisi.” Või pisut arusaamatuks jääv koht essees “Jõudeolekust”, kus Montaigne kasutab tegevusetusest koletisi sünnitava vaimu võrkujuna naisi, kes “päris üksi (?!) toovad ilmale vormituid lihahunnikuid ja känkraid, aga selleks et rajada head ja loomulikku järelpõlve, tuleb nad viljastada teistsuguse seemnega.”
Tänapäeval enam naljalt keegi nii ei kirjuta, sest see poleks poliitiliselt korrektne. Aga oma ajas oli Montaigne tegelikult väga ebatüüpiliselt salliv ning mõistev, nii et feministid on temast hoopis tuge leidnud. Juba Simone de Beauvoir tsiteerib “Teises sugupooles” Montaigne’i taiplikkuse näitena tunnustavalt tema lauset: “Naistel on igati õigus, kui nad hakkavad vastu maailmas kehtivatele reeglitele, sest mehed on need teinud ilma nendeta.” Tsitaat pärineb eeseest “Vergiliuse värssidest”, mille lõpp on samuti tähelepanuväärne: “mina ütlen, et mehed ja naised on valatud ühes vormis; kasvatus ja kombed välja arvatud, pole erinevus kuigi suur. /---/ Palju lihtsam on üht sugupoolt süüdistada kui teist välja vabandada. Selle kohta öeldakse: “Pada sõimab katelt.””
Rõhutamaks Montaigne’i mõistlikkust on täheldatud sedagi, et renessansile omase meheliku maailmapildi kandjana kritiseerib ta seda maailma ometi ja eritleb selle puudusi ning naeruväärsusi. Võib-olla on seesuguse kriitika ilminguks ka jõhker tõdemus, milleni Montaigne jõuab essees “Lombakatest”, kus ta, arutledes selle üle, miks arvatakse, et lombaka naisega on parem magada, räägib amatsoonide ühiskonnast nii: “Selles naiste riigis tegid naised, selleks et meeste ülemvõimu alt pääseda, mehed lapseeas sandiks, vigastades nende käsi, jalgu ja muid ihuliikmeid, mis meestele naiste suhtes eelise annavad, ja kasutasid neid ainult selleks, milleks meie siinkandis naisi kasutame.”

Montaigne kui feminist
See, et Montaigne suutis juba XVI sajandil seesuguseid tähelepanekuid teha, on päris ootuspärane. Kes siis veel kui mitte tema? Lõi ta ju uue ¯anri, essee (essai), just selleks, et läbi katsuda ehk proovile panna (essayer) iseenda mõtteid, arusaamu ja suhtumisi, nende paikapidavust ning sõltuvust üldistest kommetest, avalikust arvamusest ja omaksvõetud väärtushinnangutest. Kui ta kirjutas kolm paksu köidet oma arvamuste ja üldiselt aktepteeritud seisukohtade kriitikat, millesse sattus tavaarusaamu kajastavaid lausekatkeid sellest, et naised on nii- või teistsugused, siis pidi ta paratamatult endalt küsima: aga miks me nii arvame?
Õieti on Montaigne mingis mõttes läbinisti “feministlik” kirjanik. Teda ei huvita tähtsad meeste mängud – või kui, siis peamiselt selleks, et muiata nende üle, kes loodavad oma nime igavikku jäädvustada, “vallutades mõne kanala, millest enne selle langemist keegi midagi ei teadnud”. Hoopis rohkem räägib ta lihtsatest ja argistest asjadest: oma vananemisest ja neerukividest, laste kasvatamisest, haiguste ja surma talumisest, söögikordadest ja toitumisharjumustest ning muudest sedalaadi küsimustest, mida meeste ja naiste vastandamisel peetakse tavaliselt naiste pärisosaks. Ja toob näiteid igapäevaelust, erinevate inimeste ja rahvaste käitumisest ja kommetest. Ning jõuab järeldusele, et “kannibalid” pole sugugi rumalamad kui keskmine prantslane: inimesed on lihtsalt väga erinevad. Ta kahtleb igasuguses ainupädevas tões, sest: “kõige universaalsem omadus on mitmekesisus”(essee “Laste ja isade sarnasusest”). Seepärast pole ime, et de Beauvoir vaatleb Montaigne’i esimese “eelfeministina” veel enne Diderot’d ja Stuart Milli.

Feminism kui essee
Teisalt võib kogu feminismi vaadelda kui üht suurt esseed selle ¯anri algses, montaigne’ilikus tähenduses. Feminism on essee, milles püütakse proovile panna arusaamu naise osast ühiskonnas, ja järelikult ka üldse arusaamu soorollide tähendusest ning nende arusaamade põhjendatust. Selle proovimise käigus mängitakse läbi hulk uusi võimalusi. Siia alla mahub feminismi esimene faas, nn. “võitlev feminism”, mis ei kõiguta olemasolevat väärtussüsteemi, vaid leiab (lähtudes arusaamast, et “naised ja mehed on valatud ühes vormis ja erinevused pole kuigi suured”), et naistele tuleks lihtsalt tagada juurdepääs ihaldatud väärtustele. Aga selle essee sisse kuuluvad ka erinevad radikaalsemad suunad, mis seavad kahtluse alla seni ihaldatud väärtuste ihaldusväärsuse ja leiavad, et kogu meeste loodud hierarhia on end ammendanud ja omadega ummikusse jõudnud, ning püüavad asemele leida midagi sootuks muud.
Proovile panevad muidugi need, kes senistes arusaamades kahtlevad; ja kahtlema hakkavad kõigepealt need, kellele senised lahendused millegipärast ei meeldi ja kuidagi jalgu jäävad. See tähendab, ennekõike naised ise. Eriti agressiivsed allhoovused välja arvatud, kirjutatakse ja tegutsetaksegi eeskätt iseenda huvides, eeskätt iseendale, selleks et oma seniseid seisukohti läbi katsuda ja uusi välja kujundada. Aga kui süsteemi üks pool leiab, et ta ei taha enam vanade reeglite järgi mängida, peaks süsteemi teisenemiseks paratamatult ka teine pool endale uued reeglid leidma. Seetõttu kirjutatakse ja tegutsetakse ka lootuses, et “teised” loevad ja võib-olla koguni kaasa mõtlevad ja võib-olla hakkabki siis midagi muutuma.
Ning ei saa salata, et ilmselt “teised” tõesti loevad ja on alati lugenud. Sest olukord on drastiliselt muutunud. Neljasaja aastaga on Montaigne’i sallivus teinud nii tõhusat tööd, et tema enese tekstid mõjuvad täna esmapilgul nii sallimatuna. Arusaamade mitmekesisuse tunnistamine on praegu juba niivõrd üldlevinud, et kinnise klubi moodustavad pigem need, kes ikka veel leiavad, et valge mehe väärtussüsteem on ainuõige vääramatu tõde. Niisuguseid klubisid ilmselt leidub (isegi kui avaliku arvamuse surve ei luba seesuguseid seisukohti enam päris selgesti sõnastada), ja pluralistlikus ühiskonnas on neilgi kindlasti oma koht.