Vadjamaa Aristeta

“Akadeemik Ariste kaks armastust, ½: Vadjalased”. Saate autorid Ego-Hart Västrik, Taisto-Kalevi Raudalainen, Madis Arukask, Tarvi Martins.
ETV, esmaspäeval, 8. I kell 19.35.

Akadeemik Paul Ariste kunagise õpilasena läksin minagi liimile ETVs 8. jaanuaril näidatud vadja-filmi suhtes. See tähendab, et ootasin nagu peamiselt filmi Aristest ja tema kiindumusest vadja keelde, folkloori ja inimestesse. Selle asemel oli aga tore dokumentaal kenadest vadjalastest, kes tänapäeval küll vadja (ingeri) keelt peaaegu üldse ei mõista.
Filmi vaadates jäi üsna selgusetuks, mis puutus kogu loosse Ariste, kelle nimega projekti promoti. Paul Ariste kohta peaks nii filmiarhiivis kui ka ETV arhiivis materjali olema küll ja küll. Tänapäeval võinuks rahvast laiemalt teavitada ka niisugusest intrigeerivast loost, nagu eesti teadlaste esimene ekspeditsioon Vadjamaale Saksa okupatsiooni ajal. Nimelt just 1942. aasta suvel mindi Eerik Laidi eestvõttel mitmekesi Vatja, kaitseliidu mundris, jalgratastega ja puha – Ilmar Talve, Gustav Ränk, Paul Ariste ja kunstnikuna kaasas Ilmar Linnat. Järgmisel aastal käidi seal veel, omaette vist ka Felix Oinas. 1917 – 1940 oli Vadjamaa eesti ja soome uurijatele suletud ala ja alles Saksa okupatsioon andis võimaluse suguvendi vaatama minna. Nii et Paul Ariste tuntud vadja-armastus algas just nimelt sõja ajal. Tollest retkest on säilinud ka fotosid ja muud näitlikku materjali. Kahju, et noored filmitegijad piirdusid oma ekspeditsioonil hangitud kaadritega ega lisanud sinna seesugust vürtsikat vahepala.
Ning veel, nagu vestlustest akadeemikuga on meelde jäänud, polnud tema vadja-armastus mitte juhuslik, vaid seotud ka ta enda päritoluga. Torma kandi mees, nagu ta oli, pidas ta end vaata et vadjalaste järeltulijaks, sest idamurret on ikka seostatud üle Peipsi kolinud vadja asustusega.
Ergo-Hart Västrik, Taisto-Kalevi Raudalainen, Madis Arukask ja Tarvi Martins on siiski valmistanud kena etnograafilise lühifilmi. Nagu ütleb Postimehes (9. jaan.) Raimu Hanson, oleks see meeldinud ka akadeemik Aristele.
Kõige selle ilusa kõrval peame aga tõdema, et eestlaste jõud oma kaduvaid suguvendi aidata kipub aina vähenema. Liivlased on peaaegu kadunud ja varsti vadjalased ka. Pealegi ei paista iseseisvunud eestlastel enam olevat endist indu oma murjanitega (Ariste heasoovlik termin) tegelemiseks. Okupatsiooniaastail oli Tartu idapoolsetele soomeugrilastele omamoodi Meka. Tartusse tuldi aspirantuuri ja teaduskraade kaitsma. Praegu on see tuntavalt raskendatud, vaatamata meie ugrofiilide pingutustele. Puudub ka Paul Ariste mastaapi vaimne juht ja isa. Tänased Tartu professorid on isatapjalikult innustunud hoopis võrdlev-ajaloolise keeleteaduse paradigma kummutamisest ja huvi ugri rahvaste vastu vististi vähenenud. Nii et hea, kui noortel Fennougrias või mujal jätkub peaaegu hüljatud hõimuvendade vastu vähestki empaatiat.
1930. aastail polemiseeris Paul Ariste Nikolai Trubetzkoyga eesti keele väldete asjas, et kas on ikka kolm või kaks väldet. Tänapäeva foneetikud on asja lahendanud binaarse opositsiooni kasuks. Ariste oli ka võrdlev-ajaloolise keeleteaduse veendunud esindaja, kuid seegi meetod on just viimasel ajal kogenud kaotusi. Küll on aga jätkuvalt aktuaalne Paul Ariste substraaditeooria, nimelt, et Eesti alal võis enne soomeugrilasi leiduda indoeuroopa päritolu asustus. See võis ulatuda ka Luuga jõe kallastele ehk Vadjamaale.

ANDRES LANGEMETS