Seda, et eesti autor ulmeraamatuni jõuab, ei juhtu just tihti ning ilmselt seda hoolikama vaatluse alla harvad üritajad võetakse.
Välispidiselt on raamat igati ilus – huvitav ja lööv pealkiri, pilkupüüdev kaas... Seespidiselt... oleksin hinnanguga märksa tagasihoidlikum.
Esiteks pole kaunikõlaline pealkiri sisuga päris üheselt vastavuses (tuli küll, aga miks tants?), kuid see on andestatav. Häirivam on hoopis see, et nii mõnigi liin teoses ei ole lõpuni usutav. Kui peategelase Remari vastuoluline suhe vana rivaali ja konkurendi, korvetikapten Horteniga, kannab korralikult lõpuni, ja ka paar Remar-Calmet on ilusti välja joonistatud, nii et suhteliselt põgusate kirjelduste varal tekib Calvetist mulje kui lootustandvast nooremast ohvitserist, kellest saab piltlikult öeldes Remari õpilane, siis paar Remar-Weena on täiesti ebaõnnestunud. Naistegelane, kes peaks teose emotsionaalselt särtsuma panema (seda enam, et Remar on korduvalt teinud lähenemiskatseid, mis kõik tagasi lükati), taandub märkamatult virtina rolli, kellele Remar aeg-ajalt hõikab: “Weena, toida oma meestejõuku!” või “Ole kallis, soojenda meile midagi.”
Ka teine naistegelane, ebasümpaatne Debrana, kes otsustab lõpuks oma printsessi-rollist loobuda, ei suuda raamatusse pinget lisada. Tema arglik lähenemiskatse, mis võiks mõjutada Remari-Weena suhteid, on juba enne algust läbikukkumisele määratud. Tunne, et midagi jääb lõpetamata, süveneb.
Lõpetamata jääb ka endise salakaubavedaja Orneo kuju. Tema minevikust saab pisut aimu vihjete kaudu ja sellest piisabki. Orneo muutub salapäraseks ja sümpaatseks. Aga edasi? Mitte midagi.
Hoopis hullud on aga lood Puutumatu Zetti ja saladusliku mõjuvõimsa Tulekummardajaga. Miks nad käitusid nende jaoks täiesti ebaloomulikult? Miks Puutumatu aitas põgenikke ja end ohvriks tõi? Miks Tulekummardaja nad kinni võttis ja siis lahti lasi, olles enne veel teed juhatanud?
Tjah, küsimusi jätkub.
Eelpooltoodud küsitavuste tõttu jääbki kohati mulje, et raamat on määratud tuleneelaja-tüüpi lugejale, kelle maitsmismeel on tulest veidi tuimestatud ja kellele tuleneelamine on moodus teravaid elamusi hankida.
Kõigest hoolimata ei ole “Tants tulle” läbinisti vilets raamat. See on meelelahutus, mille tase on enam-vähem “keskmine”. Saladuslik kultus, ohverdamine maa-alusele tulele ja põgenemine vagonetiga loovad küll tunde, et Indiana Jones on kosmosesse kolinud, kuid hoogu ja põnevust jätkub.
Küll aga teenib Berg mõned plusspunktid välja selle eest, et ta on ainuke, kes eesti ulmeautoritest järjekindlalt Harry Harrysoni stiilis kosmoseoopereid ja actionulmet viljeleb.