Andrus Kivirähk, “Rehepapp”. Dramatiseering ja lavastus Taago Tubin, kunstnik Piret Räni, kostüümid, rekvisiidid ja grimm Anneli Himma, valgus Karel Kansvein ja Villu Konrad, muusikaline kujundus Taago Tubin ja Madis Eiche. Mängivad Võru Harrastusteatri näitlejad. Esietendus 7. juulil 2001, Metsavenna talus Võrumaal.

Käesoleval ajal sunnime end tegelema paljude lepingutega, mis, kui veab, jäädvustatakse kirjalikult, aga vormistatakse ka teisi, suu- ja sõnalisi. Kas neid siis kombitava või mittekombitava inimese või sellesarnase paratamatusega, kätkeb igasugune lepingulisus endas mingit kohustust teise osapoole suhtes. Triviaalselt öeldes – mängus on teenus, mille sooritamisel osapooled võiksid endale saada mingit kasu ehk siis “paremat” elu.
Kuna võimalus tänapäevases mõttes päris- ja pseudolepinguid ja raha teha ning saada on eestlastele mitte just eriti pikaajaline kogemus, siis selles suures eufoorias on meie äriga tegelejad üritanud bisnesit teha ka silmas pidades tuntud iroonilist hüüatust, milles naaber oma enda naabri ahtrit püüab koorida. Ning ei pea olema eriti suur mõtleja, jõudmaks mõnusa süllogismini, et kui me verbaalselt või mitteverbaalselt toome kuuldavale või nähtavale tähekombinatsioone, mis moodustavad sellised sõnu nagu näiteks raha, rikkus, siis oleme sellega aktiviseerinud tumedad jõud, mida tunneme peamiselt varguse, vägivalla, põnevamatel juhtudel ka relva ja roima nime all.
Loomulikult on lepinguid sõlmitud ka ammustel aegadel. Teame ju rahvausunditest, et truudust vannuti püha puud puudutades, ning polnud harvad ka lepingud loodusliku keskkonnaga. Üks kindel erinevus rahvausundilise ja tänapäevase lepingu vahel on aga see, et siis oli leping sakraalne.
Aga mitte sellest ei taha ma rääkida, vaid ühest teatriüritusest, sest meil on toimetajaga selline leping. Eelnev jutt ei ole siiski päris kontekstiväline, sest lepingute tegemisest, petmisest, varastamisest ja unistamisest Taago Tubina lavastatud Andrus Kiviräha “Rehepapp” Võru Harrastusteatris just ülepea räägibki.
Tegelikult saab ju kaasaegses kirjanduseski rääkida teatud mõttes varastamisest, pidades silmas, et laias laastus on postmodernistlik kirjandus ka valdavalt intertekstuaalne ja metatekstuaalne, järelikult saame opereerida selliste mõistetega nagu plagiaat, paroodia, tsiteerimine, kopeerimine, rekonstrueerimine, tõlge, allusioon, imitatsioon jne.
Kiviräha teos on palju loetud, mitmete poolt arvustatud ja lausa kultuslikuks tunnistatud. Loomulikult – kui räägitakse eestlaseks olemisest, lausa eestlase koondportreest rahvale arusaadavas ja hästi pealeminevas keeles, siis ei saagi tulemus kehv olla. Empiirikuna kasutan juhust ja sooritan avaliku varguse, tsiteerides kellegi teise lauset: “Kivirähk ei lähe liimile, tema ei otsi pelgalt üht või teist mütoloogilist tegelast, mida ülejäänutele vastandada. Kivirähk ei sori, vaid võtab aluseks eheda rahvausundi, midagi lisamata, midagi üle parda heitmata.”
Taago Tubina lavastus on huvitav esmalt selle poolest, et tekst, mida tublid harrastusnäitlejad räägivad, on võrukeelne. Seda enam, et originaaltekst ju mahlakas põhjaeesti keeles. Siin võib nüüd mõlgutada sel teemal, et kas ja kui palju läks kaduma Kiviräha teksti keelelisest kõlast ja seeläbi ka mingid ainult kirjakeelt kõnelevatele inimestele arusaadavad naljad või seosed. Muidugi võiks kõnelda võru keele teemadel ka selle üle, et kas mitte ei kiputa sellegi tüki juures võru keelt kui müügiartiklit tembeldama primaarseks, primaarsemaks kui kõike muud teatrisse puutuvat?! Teisest küljest on teater just parim koht, et teatud keelt või dialekti avalikumalt eksponeerida ning pidurdada nende hääbumist.
Õnneks või õnnetuseks ei dramatiseerinud lavastaja kogu teost. Esietenduse põhjal julgen aga arvata, et dramatiseerimine selle ideaalses mõttes ei ole lavastaja tugevamaid külgi. Arvestades harrastusnäitlejat ning nende suust kõlavat mitte kõigile arusaadavat võru keelt, oleks pidanud just lavastuse aeg-ruumiline skeem olema võimalikult täpne ja katkematu ehk siis arusaadav. Ei tohiks vist mõelda, et lavastatav teos kõigile niikuinii tuttav.
Samas ütleb lavastaja kavalehel, et mingit romaani ümberjutustust toimugi, näidatakse vaid valitud pilte, mis eraldi võttes on tõesti tempokad, dünaamilised ja kasutavad kogu mänguruumi. Suur õnnestumine oligi mänguruumi valik – kuskil kaugel Võrumaal Metsavenna talus mingis sellises ruumis, kuhu üks kratt, rehepapp, vanatühi, võru keel jne. just sobivad. Atmosfäär missugune!
Kui aga lavastaja on teinud tekstis kärpeid niikuinii, riskides sellega, et Kiviräha maailma täielikult teatrilavale ei saa, siis võinuks seda vohavat teksti veelgi kärpida, et mäng liiga olustikuline teksti illustreerimine ei oleks. Minimalistlik kujundus lasi suureks mängida kunstnik Piret Räni etnofuturistlikus võtmes kujundatud kostüümid, mis rõhutasid ka lisaks tekstile endale seda mõnusat eneseiroonilist ja vahel ka päris tuhmi eestlast.
Siinkirjutaja suurim kiitus kuulub näiteseltskonnale ja sellele tööle, mida lavastaja nendega teinud on. Võib liialdamata öelda, et välja arvatud mõne erandiga esines trupp väga meisterlikult. On näha lavastaja mahukat tööd diletantismist tulenevate klišeede murdmisel, et siis uuesti üles ehitada professionaalselt funktsioneeriv trupp. Olen seda varemgi öelnud, et ideaalis ei pea amatöörteater halb olema ning suhtumiste, mõttelaadide ja veel millegi muutudes on harrastusnäitlejat tihti huvitavam vaadata kui suurte riiklike teatrite enesenautijaid.
Ja lõpetuseks on hää meel öelda, et mainitud lavastus koos sinna juurde kuuluvaga ei sooritanud pettust ei enda ega ka publiku kallal ning leping oli mõlemapoolselt täidetud. Muide, eespool tsiteerisin Ott Rauna.

RAIT AVESTIK