Eesti teaduse biograafiline leksikon. 1. köide, A – Ki. Koostanud Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühendus. Peatoimetaja Karl Siilivask. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2000. 704 lk.

Esimene köide neljast, mis haaravat kokku ca 10 000 teadlase eluloo! Ebatavaliselt imposantne arv väikese rahva kohta, seda küll, kuid meenutagem, et juba Jakob Hurt pidas meid “vaimult suureks”, vähemalt rõhutas, et peaksime selleks saama. Nüüd oleme siis Hurda nõuet täitmas, õieti laskmas täita käesoleva teose toimetajail/kolleegiumil/auto reil.
Väga kasulik raamat. Saame teada suurest hulgast Eestimaa teadlastest, kellest tavakodanik pole varem kuulnud. Sissejuhatavas “Saateks”-eessõnas seisab, et “teosesse püütakse koondada kõigi Eesti alal teaduses tegutsenud isikute ning Eestist pärit teadusinimeste elulood”. Et tegemist on laiahaardelise seltskonnaga, selgub näiteks kas või ebaeestipärase B algustähega perekonnanimede rohkusest, neid on ca 64 lehekülge; ka C, D, F, ja G tähega märksõnad võtavad enda alla mahuka osa (umbes 80 – 90 lk.), mis samuti viitab paljuti (balti)sakslastele, venelastele jt. mitte-eestlastest teadusmeestele-naistele, peamiselt varasemast ajast. See paistabki olevat teose üks olulisemaid väärtusi. Samuti leiab tavakodanik rea nooremaid, seni tundmatuid nimesid väga mitmelt teadusalalt ja loomulikult juba üldtuntuid suurusi – kõik hoolega paika pandud. Kokkuvõttes: toimetajad-autorid on teinud tohutu ja tänuväärse töö Eesti kultuuriloo ühe tahu talletamisel, ka taasavastamisel. Käesolev köide on alles algus, kolmveerand on veel teoksil.
Eelnevaid kiidusõnu vääramata nentigem kõigepealt, et nö. perfektset teatmeteost ei ole olemas, peaaegu juba definitsioonikohaselt. See on iga leksikoni sisse kodeeritud saatus, mis ei keela aga ära märkimast võimalikke puudujääke või ebakohti. Järgnevalt ongi ära toodud ETBLi ühe käeshoidnu ääremärkused.

Teadlase kvalifikatsioonist ja mõistest
Esiteks tundub eksitav raamatu pealkiri – “Teaduse elulugu”? Biograafia on ju elulugu, ja vaadeldava teose tiitel kuulutab järelikult tõsimeeli, et raamat on “Eesti teaduse elulooline teatmeteos”. Sellise pealkirja järele otsustades tohiks oletada, et võtame kätte teaduse biograafia. Tegelikult ei leia me teaduse loost sõnagi. Selle asemel hoopis teadlaste elulood! Hästi, kuid siis võinuks selgesõnaliselt kuulutada, et juttu tuleb teadlasteks tituleeritud härradest ning daamidest ja mitte “elavast teadusest”. Niisiis ei oota, inter alia, määratlust, et mis see teadus on. Kuid silma ei hakka ka teadlase ühetine ning rahvusvaheliselt aktsepteeritav definitsioon. Selle küsimuse ja teadustöö olemuse kaalumine ongi käesoleva kriitika peamine tähelepanuobjekt.
“Saateks”-eessõnas (autorid akadeemik Karl Siilivask, professor Ülo Kaevats) osutatakse, et “Teadlaste leksikoni võtmisel lähtus toimetuskolleegium mitte üksnes teadusliku kraadi ja kutse, vaid “eeskätt nõutaval tasemel olevate teadustrükiste olemasolust” (minu kursiiv, ka edaspidi – L.V.). (N. B.: raamatus puuduvad leheküljenumbrid kuni lk.-ni 14, nii ei saa ülaltoodud ega muid tsitaate sissejuhatavatest peatükkidest täpsemalt lokaliseerida.)
Otsestest valikukriteeriumidest, kes sisse, kes mitte, kirjutab Hellar Grabbi raamatut tutvustavas ajaleheartiklis: “On küsitud, keda leksikoni koostajad hõlmavad mõistesse “teadlane”.” (Paistab nagu toimetuse nimel, kuid raamatus endas ei hakka järgnevat silma.) “Nendeks on doktorikraadi (Ph.D.) omajad ja/või ülikoolide õppejõud (professorid) siis, kui neil on ka trükis avaldatud teaduslikke töid. Teaduslike publikatsioonide korral hõlmatakse kaasa ka magistrikraadi (M.A./M.S.) ja isegi B.A./B.S. kraadi omajaid. Oma professionaalset tööd teinud insenerid ja arstid ei ole teadlaste hulka hõlmatud, välja arvatud juhul, kui nad on töötanud uurimisinsenerina või avaldanud meditsiinialaseid uurimusi.” ¹
Esmapilgul üsna arukas kvalifikatsioon. Rõhutaksin omalt poolt, et kuigi teaduskraadil ja teadustööl on oma (varieeruv) seos, ei ole nad samased. Meenub näiteks, et Harvardi ülikoolis (vähemalt teatud ajavahemikul ja teatud teaduskondades) ei olnud magistrikraadi õppeprogrammis väitekirja, st. kraadi saavutamine seisnes üksnes eksamite sooritamises. “Harvardi magister” kõlab küll uhkelt, kuid ei peegelda tingimata teadustööd (see ei tähenda, et isik poleks hiljem (või varem) teadusega tegelenud). Sama kehtib paljudes või enamikus Ameerika ülikoolides antava M.A./M.S. kraadi kohta, eriti nn. pehmetel teadusaladel (soft science). Teatud kontrastiks tuleks lisada, et mõnedes õppeasutustes ning distsipliinides nõuab isegi bakalaureuse diplom iseseisvat uurimistööd. See kõik viitab Ameerika kõrghariduse pluralistlikule iseloomule.
Järgmiseks küsimuseks on väitekirja pädevus teadustööna, mis tahes kraadiastmel. Tavaliselt on juhendajal otsustav roll, ka doktoritöö puhul, eriti eksperimentaaldistsipliinides, nii et väitekirja autorlus kuulub sisuliselt ka Doktorvaterile. Humanitaaraladel olevat olukord nö. humaansem. (Suured üldistused mõlemad, tegelikkuses võib juhendaja panus ulatuda peaaegu absoluutsest diktaadist kuni “ohutu” kõrvalseisjani.) Nii või teisiti, küsimus puudutab väitekirja edaspidist saatust ja staatust. Kordame ETBLi toimetuskolleegiumi kriteeriumi teadlaste leksikoni võtmisel: vajalik on “nõutaval tasemel olevate teadustrükiste olemasolu”. Grabbi nimetab seda kui ainuolulist: tähtis on omada “trükis avaldatud teaduslikke töid”. Nõnda siis, kas publitseerimata, trükis ilmumata väitekiri kvalifitseerub teadustööks? Minu arvates on üldtunnustatud tasemele vastav dissertatsioon/väitekiri kahtlemata teadustöö, trükis avaldatud (st. raamatuna või ajakirjaartikli(te)na) või mitte, eelkõige põhjusel, et uurimistulemused on retsenseeritud, st. vastava kolleegiumi poolt heaks kiidetud. (P. S. Arvutiajastul on mõiste “trükis” ähmastumas – ei ole enam selget vahet paberil ja internetis avaldatud “käsikirja” vahel; kuid see on omaette teema.)
See toob meid kõige kardinaalsema probleemini, nimelt trükis avaldatu eritlemiseni. Publikatsioon, tõsi küll, seda on, kuid kas ka asjatundjate poolt retsenseeritud, arvustavalt, kriitiliselt hinnatud... ja vastu võetud? Teadusilmas kehtib kindel kord: autor saadab käsikirja teadusajakirja või -kirjastuse toimetajale, kes läkitab kaastöö vastava ala spetsialistidele anonüümseks (st. autorile tundmatuks jäävatele kriitikutele) retsenseerimiseks, tavaliselt kahele-kolmele-neljale, suuremate tööde või eriskummalisemate ideede/tulemuste puhul ehk poolele tosinale. Protseduur on teadlastele üldtuntud. Lisaksin vaid, et teadusajakirju ja -kirjastusi on loomulikult erineva tasemega, kõige prestiiikamad avaldavad vaid väikse osa sissetulnud töödest. Ja on teadusajakirju, mis kaastööd suurt ei retsenseeri, mõned üldsegi mitte, kuid neile vaatab teadusilm kõõrdi, neis avaldatud artiklid (jaa, ikka trükis!) ei tee teadlasele au, ei loe näiteks karjääriredelil, tõsiteadlane hoiab neist eemale nagunii.
Kui nüüd ülaltoodud kriteeriume rakendada vaadeldava teose kohta, ja teist võimalust minu arust ei ole, siis küsigem: palju jääb sõelale?
Ameerikas resideeriv siinkirjutaja ei saa teadagi palju kaasa rääkida, kuna tal puudub litsents Eestis, iseäranis ENSVs (ja mujal N. Liidus, pealegi vene keelt tundmata) ilmunud tööde iseloomu vaagimiseks. Loomulikult ei ole ma ETBLi kaanest kaaneni lugenud. Teatmeteost ju ei loeta, tavaliselt vaid sirvitakse, peatutakse ehk mõne prominentse tegelase või tuttava juures (raudkindlalt vaadatakse kõigepealt enda märksõna: noh, kas olen ikka sees... mis nad must siis pajatavad... äkki on toimetaja mu ilusa eluloo ära sodinud...).
Teadlase kvalifikatsiooni, saavutusi näitavad kõnesolevas raamatus märksõna Teostest (T:) all nimetatud tööd. Sissejuhatuses seisab, et “... on esitatud tähtsaimad kas teadlase enda, eluloo autori või erialatoimetaja valikul.” (“Teadmiseks ETBLi kasutajaile”, lk. ?)
Mis laadi-liiki need “tähtsamad teosed” siis on? Kas retsenseeritud (vt. ülal) väljaandeis ilmunud või eraviisiliselt perioodikas, ettevõtte/organisatsiooni/asutuse-sisestes bülletäänides/raportides, kommertsiaalseis ajakirjades/ajalehtedes üllitatud? Kõrvalseisjale informatsiooniks: teadustööde tavaliseks – suurelt jaolt ka ainuõigeks – foorumiks on teaduslike ühingute, assotsiatsioonide, ülikoolide, akadeemiate etc. (retsenseeritud!) publikatsioonid. Selge see, et vanemate, juba ajahõlma vajunud, e.g. nö. tsaariaegsete teadlaste puhul ei ole võimalik “taseme” küsimust võib-olla täiesti adekvaatselt kindlaks määrata. Kuid meenutagem, et toona ei olnudki teadustöö avaldamiseks muid foorumeid kui rangelt teaduslikud urnaalid. Ja siin peame usaldama käesoleva leksikoni erialatoimetajaid, kes on teinud suure ning olulise töö.
Iseküsimus kerkib tänapäevaste, elavate, aga ka juba lahkunud teadlaste puhul. Elusolija on kas ise oma eluloo – ja tähtsamad teosed (ikka trükis, kus mujal!) – ära märkinud või lasknud (lubanud?) kellelgi teisel seda teha. Manalamehed-naised ei saa aga oma eluloo ning saavutuste kohta käivat enam korrigeerida, rääkimata avaldamise lubamisest. Tuleks lisada, et mitte kõigi puhul ei ole teosed eraldi (“T:” märgi all) üles loetud, vaid neile on üksnes eluloo tekstis viidatud (e.g. “üle 20 teadustrükise”, aga ei ühtegi nimetust). Hakkas silma ka soliidsete kultuuriajakirjade Vaba Eesti ja eriti Mana meelevaldne ja põhjendamata promotsioon (või devalvatsioon!?) teadusfoorumiks, seda vist ainult väliseestlaste “tähtsamate teoste” puhul.
Ei ole kahtlust, et valdav osa omaenda teoste eksponeerijaid viitavad vaid nö. tõsiteaduslikele (retsenseeritud) artiklitele või raamatutele. Kuid paistab ka neid, kes eelnevast kriteeriumist võib-olla eriti lugu ei pea. See jääb nende südametunnistusele, peegeldades nende “teaduse” määratlust. “Nüüdisaja teadlaste puhul on loobutud hinnangute andmisest, jättes selle tulevaste uurijate ülesandeks” (“Saateks”, lk. ?).
Ehk peaksime siiski üritama defineerida “teadust” ja tema nimel siblivaid “teadlasi”. Eks sellest ole aegade jooksul kirjutatud ja kirjutatud, kuid üheväärset, kõigile vastuvõetavat, meeldivat määratlust ei näi olevat kerge leida. Seepärast lubatagu alustada anekdoodina kõlavaga: kui kirjutad maha ühest raamatust, oled plagiaat, kui aga kahest, teed uurimistööd! (St.: teed teadust, oled teadlane!) Kui nüüd lisada kahele raamatule/trükisele veel kolm-neli-viis, lõpeb anekdoot, algab tõsielu. Pean silmas ülevaate-artikleid, milles vaid teiste töid refereeritakse, omaenda originaalseid ideid pakkumata. Mulle tundub, et vaadeldavas leksikonis selliseid “Teoste” all leidub.
“Teaduse eluloos” tabame ka huvitavaid muundumisi. Mõned juhuslikud nopped.
Silma hakkas Artur Adson, kes Eesti kirjanike leksikonis (EKL) esineb “luuletaja, näitekirjaniku ja teatrikriitikuna” (lk. 20)² transformeerub “teatriloolaseks, kirjanikuks ja kriitikuks” (ETBL, lk. 38), st. mitte veel teadlaseks, kuid ikkagi -loolaseks (muuseas, ka “värv” on veidikese erinev, EKLis on A. A. “majateenija poeg” (O. Kruus), siinses teoses “teenijatüdruku poeg” (K. Siilivask)). – Siim Kallast määratletakse majandusteadlaseks, ühiskonnategelaseks ja poliitikuks ...” (lk. 540). Sama meest tituleeritakse “Eesti elulugudes” (EE 14) “poliitikuks ja majandustegelaseks” (lk. 132),³ nii et -tegelasest -teadlaseks, ja oi kui ruttu, samal aastal (2000), ühe suletõmbega! –“Proosakirjanik” (EKL, lk. 346)² transformeerub “kirjandusteadlaseks ja kirjanikuks” (ETBL, lk. 205). Jne. Jne. Selles pole midagi katki, kuid siis ootaks ka vastavaid teaduslikke töid. – Siiski, mitte kõik kirjanikest loovisikud (vt. EKLi kaaneümbris) pole teadlaseiks muundunud või lubanud end sellistena märgistada, puudub näiteks Jaan Kaplinski. Kuid kes teab, palju neid järgnevates köidetes esile kerkib?!
Leiame ka üldtuntud meistreid nagu viiuldaja, helilooja, koorijuht, maalikunstnik jt., kelle kvalifikatsiooni teadlasena ei ole ma kompetentne hindama. Kui parafraasida kunstiteoreetik Joseph Beuysi maksiimi, tundub, et “kõik on teadus”. Tahetakse hõlmata otsekui kogu “vaimueliiti”, kuigi samad nimed esinevad ka teistes erialaleksikonides. No olgu, “vaimult suurelt” rahval ei tohi ju ka “universalistid” puududa…
Teatmeteoste arvustustes on kritiseeritud isiku kaunistamist tema organisatsioonidesse/ühingutesse/akadeemiatesse jms. kuulumise loeteluga. Justkui oleks ka nn. juhtivate positsioonide liikmekaardil midagi tegemist piletikandja loominguga. “Vabanduseks” on siis kriitika lisanud, et võib-olla polegi tal paremat ette näidata. Ei ole käesolevgi teatmeteos vaba sellisest koormavast, ebateaduslikust laadungist.

Lähimineviku iseärasused
ETBLi käeshoidjale eksiilis torkas sõõrmeisse kohatine lähimineviku iseärasuste hõng, õrnuke, väga õrnuke, ja sedagi ainult üksikul suvaliselt avatud leheküljel: “... poliitiliste olude paranemine 1980. aastate lõpul ...”; “... TTEÜ aktiiv ...” (“Saateks”, lk. ?). Ilmsüütud sõnakesed, kuid “hõngulised” sellegipoolest.
Nagu ka perekondliku päritolu mainimine. “Märgitud on vanemate, tavaliselt isa tegevusala ...” (“Teadmiseks ETBLi kasutajale”, lk. ?). E.g. “kaluri p(oeg), talurentniku p., autojuhi t(ütar)” etc. etc. Kui juba isa amet on kirjas, miks siis teadlase sünnitaja, ema, on varju jäetud? (Pardon, Adsonil näikse ainult ema olevat (!) (vide supra).) Oleks nagu põhimõtteliselt ebateaduslik tegutsemisviis, olgugi et võimalikuks vabanduseks juurdunud patriarhaalne tava jne. (Nii või teisiti, suurepärane allikas teadlaste “sotsiaalse päritolu” uurimiseks, kahjuks küll üksnes isaliini pidi.)
“Parteilist kuuluvust üldiselt esitatud ei ole, välja arvatud, kui teadlane on partei liider või funktsionäär” (ibid.); nojah, see partei asi arusaadavalt ikka kummitab.
Nikolai Karotamm on... “poliitik ja majandusteadlane” (lk. 573). Ta teoste nimistus majandusteaduslikke töid – pealkirjade järele otsustades – justkui ei ole, või kui, siis üksnes pikkade tiitlitega (mulle arusaamatus) venekeelses loetelus. Kuid võtkem omaks, et ta oli majandusteadlane, nõnda ju ta elulookirjeldaja Olaf Kuuli teatab – “maj-knd., -dr., prof.” – ning miks ei peaks me uskuma staaikat “ajaloodoktorit, professorit, ENSV teenelist teadlast”.⁴ Nüüd aga oletagem, puhta hüpoteesina, et professor Karotamme majandusteaduslikud teooriad, kontseptsioonid etc. on osutunud ebaõigeiks, nö. ebateaduslikeks, nagu leninlike-stalinlike teooriatega olla juhtunud. Kui nõnda, kuidas siis hindaksime N. K. töid tänapäevasest vaatekohast, kas jätkuvalt kui teadlase omi? Võrdluseks kargab pähe Trofim Denissovitš Lõssenko, kes “kuulutas geneetika kodanlikuks ebateaduseks”, ja tema lõssenkism, “NLKP ideoloogiast ja teaduspoliitikast johtuv väärastunud suund NSV Liidu bioloogiateaduses”.⁵ See tõstatab põhilise küsimuse: kui Lõssenkol olnuks mingi seos Eestimaaga, kas oleks tema või temataoline vastu võetav käesolevasse leksikoni? Ei ole noriv küsimus, pigemini väga printsipiaalne kõigi nö. väärõpetuste puhul, st. kas üks teatmeteos peaks ära tooma omale nime teinud, kuid ebaõnnestunud “loovisikuid”, šarlatane vms.?

Kokkuvõtteks rõhutaksin, et ülaltoodud märkused osutavad vaid väiksele osale kogumikust, siinkirjutajale juhuslikult silma hakanud iseärasustele. Keti tugevus aga seisnevat ta kõige nõrgemas lülis. Nii ka teaduses, või eriti just teaduses. Näiteks: kui loen teadustööd, mis on mulle suurelt jaolt arusaamatu, kus aga ühes-kahes kohas on juttu ka minu (kitsalt) erialalt, ja leian selles vaieldamatu vea, mitte kogemata sisenenu, vaid eksplitsiitselt väljatoodu, kas peaksin siis uskuma ülejäänu, mulle arusaamatu paikapidavusse?
Lõpetuseks, ja esmalt kõrvalseisjaile: kõik on suhteline, ei ole ilmselget piiri teadlase ja “ebateadlase” vahel, puudub ka margapuu “retsenseeritud” ja “retsenseerimata” trükiste kaalumiseks. Pealegi, kes loeb tänapäeval teaduse nime all ilmunud töid, mustmiljon nagu neid on, rääkimata hindamisest!
Kui puuduvad kitsendavad piirid ja kõik määratlused on üksnes relatiivsed, kas peaksin siis oma lohiseva kriitilise ülevaate (“uurimistöö”!) tagasi võtma? Mitte päriselt. Jääb veel soovitus, nõuanne neile, kes ükskõik mis teadusvälisel erialal ihkavad teadlaste leksikoni pääseda või on juba pääsenud: jääge oma liistude juurde, mis ei tohiks kuidagiviisi vähem kaaluda kui “teadlase” omad! Teadlase elukutse ei ole ihaldus- ega kadestamisväärt, nürimeelne nühkimine nagu ta on, ja tsunfti pilet ei ole teps “au” väärt. Puruigav töö – ja tänapäeva teadusseltskond ise mitte eriti “vaimult suur”. Ei saa võrrelda säravate loovisikutega, lennukate esseistidega, rääkimata kirjanikest, poeetidest!
Nüüd aga taas teose põhisisu juurde: väga kasulik raamat. Tänu ja tunnustus tegijaile! Ootame järge.
(Aga natuke kardame ka, eriti “universalistide”, et al. invansiooni.)

Lauri Vaska,
Norwood, New York