Südasuvine torm

Poul Anderson, Südasuvine torm. Tõlkija Eva Luts. Fantaasia, 2000.

Taani juurtega Ameerika kirjanik Poul Anderson (s. 1926), kellele tema saavutuste eest ulmekirjanduses 1998. aastal suurmeistri tiitel omistati, on kirjutanud üle kuuekümne romaani ja avaldanud ligi nelikümmend jutukogu. Ta oli seal, kui see kõik oli veel väga alguses – 50ndate kehval paberil ajakirjad ja üliväiksed honorarid, nooruslik entusiasm ja missioonitunne; ta on ikka veel siin, elav legend, üks vähestest, kes on kaasa teinud kogu ulmekirjanduse tõusu ja täiskasvanukssaamise. Tartu kirjastus Fantaasia on nüüdseks avaldanud kolm Andersoni romaani, millest just “Südasuvist tormi” võiks pidada vanameistri loomingu kvintessentsiks ning mitmes muus plaanis tähelepanuväärseks.
Anderson on oma loomingus tihti ühendanud mütoloogia ja tulevikutehnika; ta hiilgab suurepärase ajalootundmisega, valdab ühtlasi hästi nii müüte, legende kui reaalteadusi. Teda peetakse tihti hard-sf-kirjanikuks ja unustatakse, et tema on kirjutanud fantasyt enne ja paremini kui “ikoon” Tolkien. Ta ei jää hard sfis kruvide ja mutrite kirjeldamise tasandile ega takerdu alternatiivajaloos poliitkorrektsusse (Turtledove). Ajarännud Kristuse-eelsesse Palestiinasse või normannide Sitsiiliasse; tuleviku folkloristi traagilised seiklused proto-Wodinina gootide juures; alternatiivajalooline mongolite vallutusretk Ameerikas; inimkonna kauge ja võimalik tulevik tähtedel – vaid mõned killud Andersoni loomingust.
Mõõdukal ja tasakaalustatud militarismil on Andersoni loomingus samuti oma osa olnud. Ka sõdimisest kirjutades jääb kirjanik poeediks, vastandudes nii mõneti Robert A. Heinleinile, kes näikse uskuvat, et sõdimine sõelub ühiskonnast eliidi pinnale. Ka “Südasuvises tormis” läheb kangelane võitlema väljakujunenud ideaalidega, madina käik neile palju ei lisa. “Südasuvine torm” koondab mitmeid lõngu ja ühendab mitut kirjaniku südamemuret, vormudes lõpuks kreedolikuks sedastuseks. Seitsmekümnendate keskpaik, mil raamat ilmus, tähistab muuhulgas ka ökoloogilise liikumise sündi – üha võimsamaks ja pöördumatumaks kujunes siis räuskava ja laastava tarbimiskapitalismi pealetung. Korporatiivne mentaliteet lahterdas muretsejad vastutustundetuteks asotsiaalideks; Pariisi üliõpilasmässud olid minevik; see oli muganemise, käegalöömise ja paratamatustega (?) kohandumise aeg. Ühtlasi ka teatav segaduseaeg ulmekirjanduses, ent see on omaette teema.
Andersoni romaani tegevus toimub näiliselt paralleelmaailmas. XVII sajandi keskpaik ja Inglise kodusõda. Kuningas Charles I ja Cromwelli “ümarpead”; väärikas monarhism versus puritaanid. Ainult et see on maailm, kus puritaanid on läbi viinud teadus-tehnilise revolutsiooni; mööda Inglismaad sõidavad esimesed auruvedurid, töötavad esimesed semaforid; Yorkis tossavad juba manufaktuuride korstnad. Peale tungib kodanlik tööstus ja puritaanlik majanduse tõhususe ajastu ning kõik vana peab kaduma. See on maailm, kus William Shakespeare polnud mitte koomuskitegija vaid Suur Ajaloolane. Tema tööd – jah, “King Lear”, “Hamlet”, sealhulgas ka “A Midsummer Night’s Dream” ja “The Tempest” – pole mitte näidendid, vaid ajalookroonikad. Maailm, kus Julius Caesari ruumides lõid kellad täistunde, Richard III oli küürakas koletis ja kus puritaanide kiuste veel ikka elavad haldjakuningas Oberon ja kuninganna Titania.
Peategelane prints Rupert, kes võitleb kuninga poolel, esindab Andersonil tüüpilist sõjakangelast – vanameistri loomingus on sõjalise au ja kuulsuse teema üks eelistatumaid tunnetusvahendeid –, saab haldjapaarilt (pole küll haldjas inglise fairy õige vaste) palve üles otsida võlur Prospero sau, millega ainsana saab peatada protestantide pseudoratsionalismi ja kristliku monopolismi pealetungi. Sest katoliiklus veel vähegi tunnustas iga rahva oma tõekspidamisi ja inimese kokkukuuluvust maaga, absorbeeris ja kasutas seda oma huvides tasapisi, ent siis tuli aga “jäine usk, kus soojust on vaid põrgus, kust on kadunud riitused, kus inimene on elava maailmaga vastuolus, sest tal on keelatud loodust tavakohaselt austada, kus lõbutsemine on keelatud kui pahe, kus mehe ja naise armastus on kõlvatu – see ongi häda, mille vastu haldjad ja Vana Inglismaa võitlevad.” Ka Shakespeare’i ajaloomaailma ohustab puritaanliku tõhususajastu pealetung, milles inimene peab läbi lõikama oma sidemed Loodusega ja morni näoga piiblit studeerima, peab hävitama oma kaasasündinud teadvuse ja asendama selle rangusega enda ja teiste vastu. Riiklik ambitsioon domineerigu loomuliku ees ja vanad – mittepiibellikud eluvormid kadugu.
Seiklusküllaselt – oma etteasted teevad ka d’Artagnan, Shakespeare’i võlumaailma tegelased ja kuningas Arthur ise – jutustab Anderson meile loo maailma päästmisest fanatismi eest. Kangelaste sügav veendumus, et maailmal on õigus säilida kogu oma mitmekesisuses ja et mitte ühelgi religioonil pole õigust lämmatada inimese loomupüüdmust harmooniaks Maa ja Loodusega, tunda end osana Müsteeriumist, kuhu ta sündinud, et ise selle lahendamatuses ja lõpmatus mõistetamatuses oma tõed leida, sisendab selles küllaltki traagilises teoses lugejasse optimismi.
Haldjad ja Vanem Maailm astuvad “Südasuvises tormis” ühte jalga (pragmaatiline paratamatus) kukutatava monarhismiga. Sõjalise kuulsuse ja au omandamist meeldib talle vaadelda läbi Igavese Ristisõdija prisma. Võib jääda mulje, et Anderson igatseb nii mitmeski oma teoses taga just rüütliajastut ja õukonnaromantikat; näeb katoliiklises feodaalmudelis rohtu mitme tänapäeva tõve vastu. Mina annan talle andeks.
Kasvõi sellepärast, et kui Põhja-Euroopa luterlik tõhususühiskond on Loodusega üsna hoolimatult ümber käinud ja me tõepoolest vana ja ehedat sealt vähe leida võime – sellist vana, mille inimesed ise ümbritsevast omaenese tarkusest avastanud ja kõnekäändudes senini edasi annavad – suudetakse lõuna pool ehk looduslähemat eluviisi säilitada. Jääb üle koos Andersoniga õhata, et milline meie maailm oleks võinud olla, kui tema ajaloos rohkem mitmekesisuse säilitamisele oleks mõeldud ning tõde vähem monopoliseeritud.
Mitte ainult Andersoniga. Ka Jaan Kaplinski mõtiskleb sellistel teemadel. Tegelikult võibki leida kahe suurkuju loomingus pidevalt sarnasusi; ainult selle vahega, et Anderson enam ei usu mõistuse võitu – mitmed tema teosed leiavad aset lohutus ökokatastroofi üle elanud tulevikus. Kaplinski on kirjutanud: “Nii on kristlik misjonitöö ikka olnud võitlus, vahel lausa relvastatud võitlus inimkonna ja looduse mitmekesisuse vastu.” Anderson kirjeldabki ühte sellist võitlust... Kui pole draakonit, kes neitsisid rööviks, jääks ka Rüütel tööta. Keskaegses ühiskonnas oli müstika omal kohal. Ja kuigi XV sajandi keskpaigast kirik maa ja loodusest tõeotsimise suhtes üha karmimaks muutus ning aastasada hiljem koos luterlastega selle sootuks ära keelas, on hoomatav, mis Andersoni heroilises feodaalkorras võlub. Kindlasti pole prints Rupert Vercingetorix, ent haldjate muret suudab ta mõista. Andersoni illusoorses katoliku-feodaalses kangelasühiskonnas leidub koht ka iga inimese hinges peituvale indiaanlasele. Nii Anderson kui Kaplinski on tihti sõnastanud veendumuse, et maailma mitmekesisuse hävitamine viib tulevikuni, mida me ei vaja. Kuid Andersoni tunnetuspiir on alalhoidlikum ja oma kasvukeskkonna kesksem. Umbes kümme aastat pärast “Südasuvist tormi” laseb ta ühes oma romaanis tegelasel välja öelda, et just kiriku ja riigi tasakaalustatud (viljakas pingestatus) areng on viinud õhtumaailma sinna, kus sündis tõeline arusaam ümbritsevast universumist ja esimene kandev ideaal vabadusest. Jah, Anderson on konservatiiv…, ent “Südasuvises tormis” veel üsna üleannetu konservatiiv.
“Südasuvises tormis” päästetakse maailm Prospero võlusaua abil. Milles leiame võlusaua oma maailmas? On meil veel õigus seda otsida?

INDREK HARGLA