Bertrand Russell (1872 – 1970)
Jõudeoleku kiituseks
1932 

?anri, kus seletatakse, kuidas inimesed võivad saavutada õnne, nimetatakse utoopiaks. Kas see Õhtumaa kõigi aegade esimesi filosoofe ja matemaatikuid, ning nagu möödaminnes ka veel Nobeli kirjanduspreemia kavaler, esitab meile siin oma utoopia? Russelli eestikeelse esseevalimiku (1994) järelsõnast loeme: “... õnne koostisosadeks on hädapäraste elutarbeliste vajaduste rahuldatus, püsiv mina-väline eesmärk ja vaba võimalus selle poole püüelda. Kui see on nii, siis pole õnn paratamatult saavutamatu. Ainus, mis tundub saavutamatu ja utoopiline, on, et inimmasside elukorraldust hakkavad kunagi määrama need inimesed, keda selliselt defineeritav õnn rahuldab.”

Nagu suurem osa minu põlvkonnast, kasvatati mindki üles vanasõnaga: “Tegevuseta kätel laseb Saatan pahandust teha.” Ülimalt voorusliku lapsena uskusin ma kõike, mis mulle räägiti, ja soetasin südametunnistuse, mis kuni praeguse hetkeni välja on hoidnud mind kõvasti rakkes. Aga kuigi südametunnistus on valitsenud mu tegude üle, on mu arvamused läbi teinud revolutsiooni. Ma arvan, et maailmas on tehtud ülearu palju tööd, et usk töö vooruslikkusesse on põhjustanud tohutut kahju ja et kaasaegsetes industriaalmaades tuleks jutlustada midagi sootuks erinevat sellest, mida alati on jutlustatud. Kõik teavad lugu Napoli rändurmehest, kes nägi kahtteist päikese käes peesitavat kerjust (see oli enne Mussolini aega) ja pakkus kõige laisemale neist liiri. Üksteist hüppasid püsti seda nõudlema, seega andis ta selle kaheteistkümnendale. Too rändur oli õigel teel. Kuid maades, mis on ilma jäänud Vahemere päikesest, ei ole logelemine nii lihtne asi: vaja on võimsat avalikku propagandat seda sisse õnnistama. Ma loodan, et pärast järgnevate lehekülgede lugemist algatavad Noorte Meeste Kristliku Ühingu juhid kampaania mõjutamaks tublisid noormehi mitte midagi tegema. Sellisel juhul poleks ma elanud asjata.
Enne kui ma esitan omaenda argumendid laiskuse kasuks, pean lahti saama ühest, millega ma ei saa nõustuda. Mil iganes inimene, kel elamiseks on juba küllalt, tahab hakata pidama mõnd lihtsat ametit nagu kooliõpetaja või masinakirjutaja oma, öeldakse talle, et selline teguviis võtab teiste inimeste käest leiva ja on seetõttu halb. Kui see argument kehtiks, poleks kellelgi meil selleks, et kõigil oleks leiba, vaja muud kui püsida jõude. Inimesed, kes selliseid asju ütlevad, unustavad, et mida inimene teenib, selle ta harilikult ka kulutab, kulutamisega annab ta aga tööd. Kuni inimene oma sissetuleku kulutab, annab ta sellega teistele just sama palju leiba, nagu ta teenides nende käest võtab. Sellest vaatepunktist on tegelik kelm inimene, kes säästab. Kui ta paneb oma säästud lihtsalt sukasäärde, nagu too prantsuse vanasõna talupoeg, siis on ilmne, et tööhõivet need ei suurenda. Kui ta oma säästud investeerib, asi nii ilmne ei ole, ja siin on erinevaid võimalusi.
Üks tavalisemaid asju, mida säästudega tehakse, on laenata need mõnele valitsusele. Arvestades tõsiasja, et suurema osa kõige tsiviliseeritumate valitsuste riiklikest kulutustest moodustab olnud sõdade kinnimaksmine või tulevaste sõdade ettevalmistamine, on valitsusele raha laenaja samas olukorras, nagu need Shakespeare’i halvad tegelased, kes palkavad mõrvareid. Inimese säästmiskombe kogutulemus on riigi, millele ta oma säästud laenab, relvajõudude suurendamine. Ilmselt oleks parem, kui ta raha ära kulutaks, isegi kui ta selle maha jooks või mängiks.
Aga, öeldakse mulle, asi on hoopis teine, kui säästud on investeeritud tööstusettevõttesse. Kui selline ettevõte on edukas ja see toodab midagi kasulikku, võib sellega ju nõus olla. Keegi ei saa aga eitada, et praegusel ajal enamus ettevõtteid äpardub. See tähendab, et suur hulk inimtööd, mille oleks võinud pühendada millegi sellise tootmisele, millest oleks saanud rõõmu tunda, kulutati masinatele, mis jäid niisama seisma ega toonud kellelegi kasu. Inimene, kes investeerib oma säästud firmasse, mis läheb pankrotti, kahjustab seetõttu teisi samamoodi kui ennastki. Kui ta oleks oma raha kulutanud, ütleme, pidude korraldamiseks oma sõpradele, oleks see sõpradele (loodetavasti) rõõmu valmistanud, samuti kõigile neile, kellele raha läks – lihunikule, pagarile ja salaviinakaupmehele. Aga kui ta kulutab selle, ütleme, trammirööbaste mahapanemisele kuskil, kus, nagu hiljem selgub, tramme ei tahetagi, on ta suunanud suure hulga tööd sinna, kus kellelgi sellest rõõmu pole. Ometi, kui ta laostub vale investeeringu tõttu, koheldakse teda kui teenimatu ebaõnne ohvrit, samal ajal kui lustlikku pillajat, kes oma raha heategevuslikult raiskas, põlatakse kui lolli ja kerglast inimest.
Kõik see on alles algus. Ma tahan täie tõsidusega väita, et usk töö moraalsusesse teeb tänapäeva maailmas palju kurja ja et tee õnnele ja jõukusele seisneb plaanipärases töö vähendamises.
Kõigepealt – mis on töö? Tööd on kahte liiki, esiteks: mateeria asukoha muutmine maapinnal või selle läheduses muu sellise mateeria suhtes, teiseks: teistel seda teha käskimine. Esimene liik on ebameeldiv ja kehvalt tasustatud, teine on meeldiv ja hästi tasustatud. Teine liik on võimeline lõputult paisuma, sinna ei kuulu mitte ainult need, kes korraldusi jagavad, vaid ka need, kes nõustavad, mis korraldusi tuleks jagada. Harilikult antakse samaaegselt kaht vastupidist laadi nõu kahe organiseerunud inimkogumi poolt – seda nimetatakse poliitikaks. Seda liiki töö jaoks nõutav kutseoskus pole mitte teadmised asjast, mille kohta nõu antakse, vaid veenva rääkimise ja kirjutamise kunst, st. teadmised reklaamist.
Kõikjal Euroopas, kuigi mitte Ameerikas, võib leida veel kolmandagi klassi, mis on enam austatud kui kumbki kirjeldatud klass. On inimesi, kes tänu maaomandile suudavad panna teisi maksma õnne eest tohtida olemas olla ja töötada. Need maaomanikud on tegevuseta, mistõttu ehk arvatakse, et ma neid kiidan. Paraku on nende tegevusetus tehtud võimalikuks teiste töökuse arvel; ajalooliselt ongi kogu selle tööevangeeliumi allikaks nende mõnusa logelemise iha. Et teised nende eeskuju järgiksid, on küll viimane asi, mis nad soovivad.
Tsivilisatsiooni algusest kuni tööstusrevolutsioonini on mees raske tööga suutnud toota veidi rohkem kui vaja iseenda ja oma pere peatoiduseks – kuigi ta naine töötas vähemalt sama palju kui ta ise ja tema lastegi tööjõud tuli juurde, niipea kui nad olid selleks küllalt vanad. Pisukest ülejääki pärast põhivajaduste mahavõtmist ei jäetud nendele, kes selle olid tootnud – selle omastasid sõdalased ja preestrid. Näljaajal ülejääki polnud, sõdalased ja preestrid said aga sama palju kui ikka, mille tagajärjel paljud töötegijad surid nälga. See süsteem püsis Venemaal kuni 1917. aastani1 ja püsib Idas siiani; Inglismaal säilis see tööstusrevolutsioonist hoolimata täiel määral läbi Napoleoni sõdade, saja aasta taha välja, mil võimu sai uus töösturite klass. Ameerikas lõppes see süsteem revolutsiooniga, välja arvatud Lõunas, kus see säilis Kodusõjani. Süsteem, mis nii kaua kestis ja nii hiljuti lõppes, on loomulikult jätnud sügava jälje inimeste mõtetesse ja arvamustesse. See, et me enesestmõistetavalt peame tööd soovimisväärseks, tuleneb paljuski sellest ega sobi preindustriaalsena kaasaegsesse maailma. Kaasaegne tehnika on teinud võimalikuks, et mõõdukas laiskus pole ainult väikese eesõigustatud klassi privileeg, vaid kogu ühiskonnale võrdselt välja jagatud õigus. Töö moraalsus on orjade moraalsus; kaasaegne maailm ei vaja orjatööd.
On ilmne, et algeliste ühiskondade talupojad ei oleks omapäi loobunud sellest vähesest ülejäägist, millest elatusid sõdalased ja preestrid, vaid oleksid pigem kas tootnud vähem või tarbinud rohkem. Alguses oli see otsene jõud, mis sundis neid ülejääki tootma ja sellest loobuma. Järk-järgult selgus aga, et paljusid neist saab mõjutada tunnistama eetikat, mille kohaselt kõvasti tööd teha on nende kohus, olgugi et osa nende tööst läks teiste jõudeoleku toetamiseks. Tänu sellele kahanes tarvilike sunnivahendite hulk ja valitsuse kulud vähenesid. Tänaseni välja oleks 99 protsenti Briti palgalistest üdini ðokeeritud, kui pandaks ette, et kuninga sissetulek ei tohiks olla suurem tööinimese omast. Ajaloo seisukohast rääkides on kohustuse mõiste olnud võimukandjate käes vahendina mõjutada teisi elama pigem oma isandate kui enda kasuks. Muidugi mõista varjavad võimukandjad seda tõsiasja iseendagi eest, olles end uskuma pannud, et nende huvid on identsed inimkonna suuremate huvidega. Mõnikord see ongi tõsi – näiteks Ateena orjapidajad rakendasid osa oma jõudeajast püsiva panuse andmiseks tsivilisatsiooni; ausa ökonoomse süsteemi puhul oleks see olnud võimatu. Logelemine on tsivilisatsioonile olemuslik, endisaegadel tehti väheste logelemine võimalikuks paljude inimeste vaevaga. Kuid nende vaev polnud mitte seepärast väärtuslik, et töötamine on hea, vaid seepärast, et logelemine on hea. Ja kaasaegse tehnikaga oleks võimalik jõudeaega jagada õiglaselt tsivilisatsiooni kahjustamata.
Kaasaegne tehnika on võimaldanud tohutult vähendada seda töö hulka, mida on vaja igaühe elu esmavajaduste rahuldamiseks. See tuli ilmsiks sõja ajal. Kogu selle aja kõik relvajõududes töötavad mehed ning kõik sõjamoona tootmisega seotud mehed ja naised ning kõik spionaa?iga või sõjapropagandaga tegelevad või sõjaga seotud valitsusasutustes töötavad mehed ja naised olid tootvatest ametitest eemaldatud. Sellele vaatamata oli heaolu üldine tase kutseoskuseta palgaliste seas liitlaste poolel kõrgem kui enne või pärast seda. Rahandus varjas selle fakti tähendusrikkust: laenamine lasi paista, nagu oleks tulevik toitnud olevikku. Kuid see on muidugi võimatu – ei saa süüa leivapätsi, mida pole veel olemas. Sõda näitas lõplikult, et tootmist teaduslikult organiseerides on tänapäeva rahvastel võimalik elada keskmiselt mugavalt vaid väikese osa najal kaasaegse maailma töösuutvusest. Kui sõja lõppedes oleks inimeste võitlemise ja sõjatööstuse jaoks vabastamiseks loodud teaduslik elukorraldus säilitatud ja nädala töötunde oleks lühendatud neljani, oleks kõik olnud hästi. Selle asemel taastati vana korralagedus: need, kelle töö järele oli nõudmist, pandi tegema pikki tunde ja teised jäeti töötutena nälgima. Miks? Seepärast, et töö on kohustus ja inimene ei pea palka saama mitte vastavalt sellele, mis ta toodab, vaid vastavalt oma vooruslikkusele, nagu see end meile ilmutab tema töökuses.
See on orjariigi moraal, rakendatud täiesti teistsugustes oludes võrrelduna nendega, kus ta tärkas. Pole ime, et tagajärg on olnud hukutav. Võtame näite. Oletame, et mingil hetkel töötab nõelatehases teatud arv inimesi. Nad valmistavad nii palju nõelu kui maailm vajab, töötades, ütleme, kaheksa tundi päevas. Keegi leiutab midagi, mille abil sama arv inimesi saab valmistada kaks korda sama palju nõelu; nõelad on juba nii odavad, et vaevalt neid veel odavamalt rohkem ostetaks. Mõistlikus maailmas võtaks nüüd igaüks, kes tegeleb nõelte tootmisega, omaks neljatunnise tööpäeva ning kõik muu jätkuks endiselt. Aga tegelikus maailmas käsitletaks seda demoraliseerivana. Inimesed töötavad endiselt kaheksa tundi, nõelu on liiga palju, mõned tööandjad lähevad pankrotti ja pooled neist, kes enne olid seotud nõelte tootmisega, lastakse lahti. Nii et lõpuks on ikka sama palju jõudeolu nagu asjade teise korralduse puhul, ainult et pooled on nüüd täiesti jõude, samal ajal kui pooled töötavad endiselt üle. Sel moel kindlustatakse, et vältimatu jõudeolu, selle asemel, et olla universaalne õnneallikas, põhjustab kõikjal häda ja õnnetust. Kas võib midagi ebanormaalsemat ette kujutada?
Rikkaid on alati ðokeerinud mõte, et vaestel võiks olla vaba aega. Inglismaal oli XIX sajandi alguses mehe tavaline tööpäev viisteist tundi pikk; lapsed töötasid vahel sama palju, väga sageli kaksteist tundi päevas. Kui oma nina kõikjale toppivad tarkpead vihjasid, et seda on paljuvõitu, öeldi neile, et töö hoiab täiskasvanud joomast ja lapsed paha pealt. Kui mina laps olin, kehtestati varsti pärast seda, kui linna meestöölised said hääleõiguse, seadusega kindlad riigipühad – ülemklasside suureks nördimuseks. Mul on kõrvus ühe vana hertsoginna hääl, kui ta ütles: “Milleks on vaestel pühi vaja? Nemad peavad töötama.” Tänapäeval pole inimesed nii otsekohesed, selline hoiak on aga endiselt jõus ning suure osa majandusliku segaduse lätteks.
Mõelgem korraks tööeetika üle otsekoheselt, ilma ebausuta. Iga inimolend tarbib oma elu jooksul paratamatult teatud hulga inimtöö toodangut. Eeldades, nagu meie seda ehk teeme, et töö on üleüldse ebameeldiv, pole õigustust sellele, et inimene tarbib rohkem kui toodab. Muidugi võib ta meid kaubaartiklite asemel varustada ka teenustega, nagu näiteks meedik, kuid midagi ta oma toidu ja eluaseme eest andma peab. Sinnamaani tuleb töökohustust möönda, kuid ainult sinnamaani.

Ma ei kavatse peatuda tõsiasjal, et kõikides kaasaja ühiskondades väljaspool Nõukogude Liitu väldivad paljud inimesed isegi niisugust töö miinimumhulka – nimelt need, kes pärivad raha, ja need, kes abielluvad rahaga. Ma ei arva, et see, et nood inimesed saavad olla jõude, on pooltki sama kahjulik kui see, et palgateenijatel on ette nähtud kas üle töötada või nälgida.
Kui harilik palgateenija töötaks neli tundi päevas, jätkuks kõigile ja poleks tööpuudust – eeldades, teatud väga mõõdukal määral, arukat organiseerimist. Jõukaid see mõte ðokeerib, sest nad on veendunud, et vaene ei tea, mida nii rohke vaba ajaga peale hakata. Ameerikas töötavad mehed tihti pikki päevi, isegi kui nad on heal järjel; neid mehi muidugi nörritab mõte palgaliste jõudeajast muul kujul kui töötaoleku karmi karistusena; vaba aeg pole neile meele järgi isegi oma poegade puhul. Ent kuigi nad soovivad, et nende pojad nii kõvasti tööd teeksid, et noil ei jää aega tsiviliseerudagi, pole neil imelikul kombel midagi selle vastu, kui nende naised ja tütred ei tööta üldse. Kasutuse snobistlik imetlemine, mis aristokraatide seltskonnas hõlmab mõlemad sood, piirdub rahavalitsuse all vaid naistega; ometi pole see tervele mõistusele vastuvõetavam.
Tuleb tunnistada, et jõudeaja tark kasutamine on tsivilisatsiooni ja hariduse tulemus. Inimesel, kes on kogu oma elu pikad päevad töötanud, hakkab igav, kui ta jääb äkki jõude. Kuid ilma pikema vabaoluta jääb inimene paljudest headest asjadest ilma. Pole enam ühtegi põhjust, miks rahva põhiosa peaks seda taluma; ainult mingi tobe lihasuretamine, harilikult teiste oma, sunnib meid jätkuvalt nõudma ülemäärastes kogustes tööd nüüd, mil vajadust selle järele enam ei ole.
Uues kreedos, mis võimutseb Vene valitsuses, on, kuigi seal on palju vägagi erinevat traditsioonilisest Lääne õpetusest, mõned asjad üsna muutumata. Valitsevate klasside hoiak, eriti nende, kes juhivad kasvatuspropagandat, on töö auväärsuse teema puhul peaaegu täpselt see, mida valitsevad klassid maailmas on ikka jutlustanud neile, keda nimetati “ausateks vaesteks”. Töökus, kainus, valmisolek töötada kaugete eesmärkide nimel pikki päevi, isegi kuulekus võimudele – kõik need ilmuvad taas; pealegi esindab võim endiselt Universumi Valitsejat, kellel on nüüd küll uus nimi – Dialektiline Materialism.
Proletariaadi võidul Venemaal on mõned ühised punktid feministide võiduga mõnedes teistes maades. Sajandeid on mehed möönnud naiste üleolekut pühaklikkuses ja lohutanud naisi nende alaväärsuse puhul väitega, et pühaklikkust tasub enam ihaldada kui võimu. Feministid otsustasid lõpuks, et nad peavad saama mõlemad, sest liikumise algatajad uskusid kõike, mida mehed olid neile rääkinud vooruse ihaldusväärsusest, mitte aga, mida nad olid rääkinud poliitilise võimu tühisusest. Sarnane, ainult füüsilisse töösse puutuv asi oli juhtunud Venemaal. Aegade hämarusest peale on rikkad ja nende tallalakkujad kirjutanud “ausa töörügamise” ülistuseks, kiitnud lihtsat elu, kuulutanud usku, mis õpetab, et vaestel on hoopis rohkem lootust taevasse saada kui rikastel, ja kokkuvõttes katsunud panna füüsilise töö tegijad uskuma, et mateeria asukoha muutmine ruumis on kuidagi eriliselt õilis, just nagu mehed katsusid panna uskuma naisi, et nood ammutavad mingit erilist õilsust oma seksuaalsest orjastatusest. Venemaal võeti kogu seda õpetust füüsilise töö hiilgusest tõsiselt, mille tagajärjel füüsilise töö tegijat austatakse rohkem kui kedagi teist. Oma olemuselt on see üleskutse uuestisünniks, kuid mitte vanadel eesmärkidel: töölisi kutsutakse üles ümber sündima, et tagada tõuge eriülesanneteks. Füüsiline töö on noorte ees hoitav ideaal ja kogu eetikaõpetuse alus.
Võimalik, et see tuleb kõik kasuks. Suur maa, loodusvarasid täis, ootab hõlvamist, ja hõlvata tuleb see väga vähese krediidiga. Olukorda arvestades on kõva töö vajalik ning küllap toob endaga tubli tasu. Aga mis juhtub, kui saavutatakse seisukord, kus elu on hea ka pikki päevi tegemata?
Läänes on meil mitu viisi selle probleemi käsitlemiseks. Me ei püüdle majanduslikule õiglusele, niisiis läheb suur osa kogutoodangust pisikesele elanikkonna vähemusele, kellest paljud ei tööta üldse. Tänu keskkontrolli täielikule puudumisele tootmise üle toodame me massiliselt asju, mida ei taheta. Me peame suure protsendi töörahvast jõude, kuna võime teisi üle töötama sundides läbi ajada ilma nende tööta. Kui kõik need meetodid osutuvad ebapiisavaks, on meil sõda: me paneme mõned inimesed valmistama lõhkeaineid, mõned teised neid lõhkama – nagu oleks me lapsed, kes on äsja tulevärgi avastanud. Kõigi nende toimimisviiside kombinatsioonis õnnestub meil, kuigi läbi raskuste, hoida hinges arusaama, et tubli hulk tõsist füüsilist tööd peabki olema keskmise mehe saatus.
Venemaal tuleb probleem, suurema majandusliku õigluse ja keskkontrolli tõttu toodangu üle, teisiti lahendada. Ratsionaalne lahendus oleks, niipea kui esmavajadused ja elementaarsed mugavused kõigile kättesaadavad, lühendada aste-astmelt tööpäeva, lastes igas staadiumis rahvahääletusel otsustada, kas tuleks eelistada rohkem jõudeaega või rohkem kaupu. Kuid raske on ette kujutada, kuidas saavad needsamad võimud, kes jutlustavad töörügamise ülimat voorust, seada eesmärgiks sellise paradiisi, kus on palju vabaolekut ja vähe tööd. Tundub pigem sedamoodi, et nad hakkavad pidevalt leiutama uusi kavu, mille kohaselt tuleb tänane jõudeaeg ohverdada tulevasele viljakandvusele. Ma lugesin hiljuti Vene inseneride esitatud teravmeelsest plaanist teha tammi rajamisega üle Kara mere Valge meri ja Siberi põhjarannad soojaks. Imetlusväärne projekt; kuid see kipub proletariaadi jõudeelu põlvkonna võrra edasi lükkama, sellal kui töörügamise üllust demonstreeritakse kesk Põhja-Jäämere jäävälju ja lumetorme. Kui selline asi juhtub, siis selle tulemusena, et töörügamise voorust käsitletakse eesmärgina iseeneses, mitte vahendina jõudmaks asjade sellise seisuni, kus seda enam ei vajata.
On fakt, et mateeria ringiliigutamine, kuigi meie eksistentsiks teatud määral vajalik, ei ole mingil juhul inimelu üks lõppeesmärke. Kui oleks, peaksime iga mullatöölist pidama Shakespeare’ist ülemaks. Kaks asjaolu on meid ses asjas eksitanud. Esiteks vajadus, et vaesed oleksid rahul, mis tuhandeid aastaid on pannud rikkaid jutlustama töö väärikusest, kandes samal ajal hoolt, et nad ise võiksid ses asjas jääda väärituks. Teiseks see mehhanistliku materialismi uus rõõm, mis paneb meid heameelt tundma nende hämmastavalt nutikate muudatuste üle, mida me oskame maapinnal esile kutsuda. Tegelikule töötegijale pole kumbki neist motiividest kuigi ahvatlev. Kui te talt küsite, millist osa oma elust peab ta parimaks, siis vaevalt ta ütleb: “Ma naudin füüsilist tööd, sest siis ma tunnen, et ma täidan inimese õilsaimat ülesannet, ja seepärast, et mulle meeldib mõelda, kui palju inimene suudab seda planeeti ümber kujundada. On tõsi, et mu keha vajab puhkeperioode, mida ma pean täitma nii hästi kui mõistan, ent iial pole ma nii õnnelik kui siis, kui hommik saabub ja ma võin taas rügama hakata – see on mu rahulduse läte.” Ma pole eales kuulnud tööinimest seesugust asja ütlemas. Nad suhtuvad töösse nagu sellesse tulebki suhtuda – vajalikku vahendisse äraelamiseks; oma jõudeajast ammutavad nad neid mis tahes rõõme, mis neil olla võivad.
Nüüd öeldakse, et kui vähene vaba aeg ongi meeldiv, siis ei tea inimesed, kuidas oma päevi täita, kui nad peaksid töötama ainult neli tundi kahekümne neljast. Niivõrd, kui see tänapäeva maailmas kehtib, on see meie tsivilisatsiooni needus; ühelgi varasemal perioodil poleks see olnud tõsi. Varem suutis inimene olla muretu ja mänguline, nüüd on tööjõudluse kultus seda mõningal määral pärssinud. Tänapäeva inimene mõtleb, et iga asi tuleb teha millegi muu pärast, mitte iial selle asja enda pärast. Tõsised inimesed näiteks siunavad pidevalt harjumust vaadata filme ja räägivad meile, et see suunab noorsoo kuritegevusele. Aga kogu see töö, mis läheb filmi tootmiseks, on austusväärne, seepärast et see on töö, ja seepärast, et see toob rahalist kasumit. Arusaam, et ihaldusväärsed tegevused on need, mis toovad kasumit, on kõik pea peale pööranud. Lihunik, kes varustab sind lihaga, ja pagar, kes varustab sind leivaga, on kiiduväärt, sest nad teevad raha; aga kui sa nendelt saadud toitu mõnuga sööd, oled sa lihtsalt üks tühine inimene – kui sa ei söö just selleks, et saada jõudu töö tegemiseks. Laias laastus ollakse seisukohal, et raha saada on hea ja raha raisata halb. Taibates, et need on ühe tehingu kaks poolt, on see absurdne; sama hästi võiks väita, et võtmed on head, aga lukuaugud pahad. Mida kaupade tootmises ka head on, peab see tulenema täielikult sellest, mis saavutatakse nende tarbimisega. Meie ühiskonnas töötab indiviid kasumi pärast, kuid tema töö ühiskondlik eesmärk seisneb selle tarbimises, mida ta toodab. Lahusus tootmise individuaalse ja sotsiaalse eesmärgi vahel on see, mis teeb inimestele nii raskeks mõelda selgelt maailmas, milles tööle õhutab kasumi teenimine. Me mõtleme liiga palju tootmisest ja liiga vähe tarbimisest. Selle üks tagajärgi on, et me osutame liiga vähe tähtsust heale enesetundele ja lihtsale õnnele ega otsusta toodangu üle selle rõõmu järgi, mida see tarbijale pakub.
Kui ma panen ette, et töötunnid tuleks kahandada neljani, ei taha ma öelda, et kogu ülejäänud aeg tuleks kulutada tingimata kergemeelselt. Ma tahan öelda, et päevas neli tundi tööd peaks andma inimesele õiguse elu esmavajaduste rahuldamiseks ja algelisteks mugavusteks ning ülejäänud aega peaks ta saama kasutada oma äranägemise järgi. Iga sellise sotsiaalse süsteemi oluline osa peaks olema hariduse edasiarendamine sellega võrreldes, mis see praegu üldiselt on; haridus peaks muu seas sellelegi poole püüdma, et kujundada inimeses kalduvusi, mis teevad ta võimeliseks oma vaba aega intelligentselt kasutama. Ma ei mõtle ennekõike selliseid asju, mida peetakse “elitaarseks”. Rahvatantsud on surnud välja, kui mitte arvestada kaugeid põllunduslikke ääremaid, aga need tekitanud ja välja arendanud impulsid peavad inimloomuses siiani olemas olema. Linnaelanike lõbud on muutunud peamiselt passiivseks: filmide vaatamine, jalgpallivõistluste vaatamine, raadio kuulamine, ja nii edasi. See tuleneb tõsiasjast, et nende aktiivne energia läheb täielikult töö peale; oleks neil rohkem vaba aega, võiksid nad jälle tunda rõõmu millestki sellisest, millest nad aktiivselt osa võtavad.
Vanasti oli väike jõudeklass ja suurem töölisklass. Jõudeklass nautis eeliseid, millel sotsiaalse õigluse seisukohalt polnud alust; see tegi ta paratamatult rõhuvaks, ahendas ta kaastunnet ja pani välja mõtlema teooriaid, millega õigustada oma privileege. Need tõsiasjad kahandasid tublisti ta sära, kuid sellele puudusele vaatamata lõi ta peaaegu kõik selle, mida me nimetame tsivilisatsiooniks. Ta arendas kunste ja avastas teadusi, ta kirjutas raamatuid, mõtles välja filosoofiaid, ja peenendas sotsiaalseid suhteid. Isegi rõhutute vabastamine on harilikult algatatud ülaltpoolt. Ilma jõudeklassita poleks inimkond iial barbaarsusest välja kasvanud.
Siiski oli selline ilma kohustusteta jõudeklassi meetod tavatult raiskav. Ühelegi klassi liikmele polnud õpetatud töökust ja kogu see klass polnud sugugi eriliselt intelligentne. See võis luua ju ühe Darwini, kuid vastukaaluks Darwinile pidi olema kümnete tuhandete kaupa maahärrasid, kes ei mõelnud iial millestki targemast kui rebasejaht või salaküttide karistamine. Käesoleval ajal peaksid ülikoolid looma, ja juba süstemaatilisemalt, mis jõudeklass tootis juhuslikult ja möödaminnes. See on tubli paranemine, kuid sellel on teatud puudused. Ülikoolide elu on niivõrd erinev ilmaelust üldse, et need, kes elavad akadeemilises miljöös, ei tea üldiselt tavaliste meeste ja naiste muresid ja hädasid, pealegi on nende väljendusviis harilikult selline, mis jätab nende arvamused laiemale avalikkusele erilise mõjuta. Teine puudus on see, et uuringud ülikoolides on organiseeritud ning selle inimese entusiasm, kes mõtleb mõnest uuest uurimissuunast, jahutatakse tõenäoliselt maha. Seepärast ei ole akadeemilised institutsioonid, kasulikud, nagu nad on, sobivad valvama tsivilisatsiooni huve maailmas, kus igaüks väljaspool nende seinu on liiga hõivatud üldist kasu mittetoovate toimingutega.
Maailmas, kus keegi pole sunnitud töötama üle nelja tunni päevas, võib igaüks, keda vaevab teaduslik uudishimu, seda rahuldada ja iga kunstnik võib maalida ilma nälgimata – kui tahes oivalised ta tööd ka poleks. Noored kirjanikud ei pea endale tähelepanu tõmbama kõmuliste haltuuradega, et saavutada majanduslikku sõltumatust, mida on vaja suurteks töödeks – mille jaoks aga, kui aeg viimaks saabub, on nad kaotanud nii isu kui suutmise. Inimesed, kellel oma erialasel tööl on tekkinud huvi mõne majandus- või juhtimisnähtuse vastu, võivad oma ideid arendada ilma selle akadeemilise isoleerituseta, mille tõttu ülikoolide majandusteaduslikus töös jääb tihti puudu tõsielulisusest. Meedikutel on siis aega lugeda meditsiini edusammudest, õpetajad ei rabele närviliselt, ei õpeta enam kivinenult asju, mida nemad oma nooruses õppisid ja mis vahepeal on võinud osutuda valeks.
Eelkõige aga õnn ja elurõõm – kulunud närvide, roidumuse ja seedehäirete asemel. Korrastatud tööst jätkub jõudeaja meeldivaks muutmiseks, kuid ei jätku rampväsimuse tekitamiseks. Kuna inimesed pole oma vabal ajal väsinud, ei nõua nad ainult passiivset ja maotut meelelahutust. Vähemalt üks protsent pühendab tõenäoliselt oma tööst üle jääva aja ühiskonnale olulisele tegevusele, ja, kuna nad sellest tegevusest end ei elata, pole nende originaalsus kammitsetud ega ole vajadust kohandada end vanade autoriteetide kehtestatud normide järgi. Aga vaba aja voorused ei ilmu ainult neil erakordsetel puhkudel. Tavalised mehed ja naised, kui neil on võimalus elada õnnelikku elu, lähevad lahkemaks ja vähem kiuslikuks ega vahi teisi nii kahtlustavalt. Osalt seepärast, sureb välja sõjahimu – ja osalt seepärast, et sõda toob kaasa palju ja tõsist tööd kõigile. Hea inimloomus on see, mida maailm kõigist moraalsetest väärtustest kõige enam vajab, hea inimloomus on aga muretuse ja kindlustunde, mitte vaevalisest võitlusest täidetud elu tulemus. Kaasaegsed tootmisviisid on andnud muretuse ja kindlustunde võimaluse kõigile, meie oleme seeasemel valinud aga mõnedele ületöötamise, teistele nälgimise. Siiani oleme olnud üha sama tegusad kui enne masinate ilmumist. Selles asjas oleme olnud rumalad, kuid pole põhjust olla rumal ikka ja igavesti.

Inglise keelest
An Anarchist Reading Listi leheküljelt (www.zpub.com/notes/idle.html)

ANN MUST

1 Sealtpeale said Kommunistliku Partei liikmed sõdalaste ja preestrite eesõigused endale.