Karmimat sorti lastekirjandus
Jan Guillou, Kurjus. Avita, Tallinn 2000. 272 lk. Rootsi
keelest Vladimir Beekman.
Olavi Ruitlane, Kail. Tartu 2000. 192 lk.
Ian McEwan, Tsementaed. Tänapäev, Tallinn 2000. 136 lk. Inglise keelest Mart Kalver.
Mingit lastekirjanduse buumi pole meil ammu olnud. Sellist soliidset üksmeelset
tunnustust lastekirjandusele, mis ületas suurejooneliselt ealised piiridki, nagu ma
kuuekümnendatest-seitsmekümnendatest mäletan, enam ei ootakski. Kunagi räägiti täie
õigusega kogu pere raamatust, mis tugines ennekõike kõrgetasemelisele
tõlkekirjandusele, millega eesti poole pealt suutsid kindlasti konkureerida Luts ja Raud
(Sipsik) ja luuletajad. Tõlkekirjandusest nimede nimetamine läheks mahukaks,
ütleme et mulle meenusid une pealt Lindgren, Jansson, Aleksei Tolstoi, Carroll, Milne, ka
Golding Kärbeste jumalaga, viimati kaheksakümnendatest Mäkelä... Sedasorti
lastekirjanduse pinnal kujunesid koguni üldkäibivad slängiväljendid, mille kahvatuvaid
jälgi märkab praegugi.
Muidugi oli ja on olemas seiklus- ja muinasjuttude klassika, mis mõnikümmend aastat
tagasi toimis kuidagi põlvkondadevahelise seosena. Kas see nüüd nii on, ei julge
väita. Üldjoontes säilinud on ka kohustusliku koolikirjanduse valik, mis aga täiesti
ilmselt noori ei köida. Viimase aja tõlkekirjandusest võinuks minu meelest kujuneda
kogu pere lektüüriks Steve Pratchetti fantasy laadis raamatud (Varraku F-sari),
mis pakuvad rämedat, ent heasüdamlikku absurdi- ja loogikauperpallidega pilget nn.
suurte müütide ja tsivilisatsiooni paradokside arvel. Harry Potteri hiilgavaks
reklaamitud sari mõjub Pratchetti kõrval varemtehtu kordamisena, on kuidagi loid ja
kujundlikult pingetu. Kuid kumbki neist pole ühiselus vastu kajanud. Pigem on nii, et
vajadus või ootus kogu pere kirjanduse, suure liitva südamlikkuse järele puudub.
Tänapäeval näikse lastekirjandus pigem toimivat ühelt poolt hoiatusena
tsivilisatsiooni varjukülgede eest, teisalt kohanemisõpetused surma, kurjuse,
vägivalla, seksi ja destruktiivsusega võib-olla on tegu ka noorte slängide
adapteerimisega kultuurkeele üha elastsemasse raamistikku.
Mõtlen isegi, et me ehk ei teagi enam, milline lastekirjandus olema peaks. Oh, tegelikult
ju teame ent kas teadmine toimib? Kunagi tõmmati enesestmõistetav temaatiline piir
laste- ja noorsookirjanduse vahele. Kas ka praegu? On üldomaksvõetud tõde, et suur osa
algselt täiskasvanuile reserveeritud kirjandusest saab ajapikku uue elu lastekirjandusena
kuid kas ei tundu, et see üleminek üha kiireneb ja samas ähmastub? Selliste lõpuni
mõtlemata mõtete ajel võtsin tutvustamiseks suhteliselt huupi kolm hiljuti ilmunud
teost, mis mulle tundusid olevat lastekirjandus, kuigi puudutavad elu tumedamat poolt.
Tegelikult olnuks efektsem Ruitlase asemel võtta Matt Barker (Sarah jalad, mitte
ilmunu) koos tema kirjandusliku verevenna Iain Banksiga (Herilase vabrik),
kuid ei leidnud raamatuid üles. Vältisin aga ilmselt lapsikuid ja õpilaslikult
jäljendavaid teoseid nagu näiteks Indrek Hargla Nad tulevad täna öösel!.
Tartu NAK-lase Olavi Ruitlase romaan Kail on ju ka igavesti lapsik teos, aga
siiski ilmselgelt omapärane. Algab lugu sellest, et üks üheksa-aastane poisike lamab
verevähiga haiglas ja räägib meile lõpmata lapsemeelselt oma piinadest ja
hingeseisunditest, meenutab seda vähest, mis tal meenutada on, ja veenab end julgeks
surmahirmu vastu. Lapse olek on rohkem üksindus, täiskasvanute haletsus, kaastunne ja
valu jäävad talle kaugeks ja see vähene, mis lähemalt riivab, pigem segab teda
suremisele keskendumisel. Laps on oma surmast väga teadlik, kuid tal puuduvad sellega
seoses nõudmised, ta suhtub enesesse hellalt ja ometi haletsuseta. Ausalt öeldes on
selline algus üsna jahmatav.
Poiss sureb ja ta viiakse mingisse paralleelsesse maailma, mis on samuti füüsiline, kuid
tsivilisatsiooni tasemelt meie ajast umbes nelisada aastat maas. Selles maailmas saab ta
kusagil soosaarel mentaalset õpetust mingi vanakese käest, tal öeldakse olevat
erakordsed võimed. Loeme lapselikult hüplikku ja üleseletavat juttu kogu sellest teada
värgist: hinge mateeria, kehatud rännakud, vaimu jõul mateeria korraldamine, manamine,
loitsimine, nõidumine jne. Muidugi võitlus kurjade jõududega. Puudub usundiline või
religioosne taust, küll aga armub poiss telepaatilisel teel kurjade jõudude küüsi
sattunud plikasse.
Poisist saab nooruk, kuid ta lapselik jutustamisviis ei muutu. Muidugi läheb ta
võitlusse ürgseima kurja kehastusega, päästab oma tüdruku ja väetimad kaaslased. See
on selline seiklusaja arhetüüpi jäljendav osa romaanist, mis ei kujune sugugi
romantiliseks, kuna võitlus näeb jutustaja poolt üsna praktilise kurjale
ärategemise moodi välja. Jutustaja kirjeldab muuseas kõige paremas mõttes
naiivset esimest teismelise armastust, embamisi ja suudlemisi, millel pole aga finaali
näha, sest poisil tuleb jälle surra. Aga puudub ka traagika, sest lootust on kohtuda
mõnes teises maailmas. Õnneaimdusest bravuurikas plika sooritab enesetapu.
Oleks nagu õudne ja loomuvastane surmast surma surev laps, õnnelik lõpp
enesetapuga, mingid kahtlased taassünnid. Aga ei ole õudne, sest sõnastus on nii
jäägitult lapselik, süütu, kummastuseta. Jutus ei hoolita loogikast, üleseletamised
käivad eranditult pisiasjade kohta, on üldse arusaamatu, kuidas, mis tingimustel
jutustamine võimalik saaks olla. Või siiski tegemist võib olla sureva lapse
fantaasiatega. Kas on sünnis kirjutada lastele lapsemeelselt lapse surmast?
Rootslase Jan Guillou Kurjus, mis ilmus Rootsis 1981. aastal, räägib
kurjusest ja vägivallast. See on lugu noorukist, kelle perekonda on tabanud majanduslik
allakäik ja kes on pidanud seetõttu kiiresti kohanema Stockholmi riikliku põhikooli
õhkkonnaga. Oma arust on ta leidnud parima lahenduse, moodustades löögijõulise kamba,
mille pealikuna ta saab ise vahekordi dikteerida. Poiss on ürgselt andekas kakleja, kes
teab iga närvirakuga, kuidas purustada inimkehi, samas tahtejõuline ja selgepilguline.
Kodus ootab poissi aga isa, kes on parandamatu haiglane sadist. Isa peksab teda iga päev,
see on rituaal, mis lõpeb vahel verepritsmetes seinte ja ribadeks nuuditud nahaalusega.
Poiss on vägivallast surmani tüdinud. Kamba tegemised omandavad paraku kriminaalse
varjundi, õiglustunde ja riigirootsluse mentaliteedi pinnal siginevad vastuolud
õpetajatega ja poiss visatakse riiklikust koolisüsteemist välja temast ei pea
iialgi saama enamat kui mustatööline.
Olukorra peaks lahendama ema poolt kokku kraabitud raha eest kinnisesse erakooli minek,
kuid seal alles õudused algavad. Koolikorra demokraatia seisneb nimelt õpilaste
omavalitsuses, mis meenutab inglise kolledite süsteemi. Vanemad olijad kamandavad
nooremaid, kaudselt toimib ka päritoluhierarhia, kuulekus põhineb seadustatud
alandustel, suured vastuolud lahendatakse rusikavõitlusega. Poiss muutub kohemaid
süsteemi vastaseks, keda lõppude lõpuks üritatakse hävitada. No eks ta saab hakkama,
nagu on ju õige aga millise hinnaga! Oma viimased hoobid, nagu ta vägivalda
põlates loodab, kulutab ta aga oma isa sodiks peksmisele.
Romaan kubiseb väga eredatest vägivallastseenidest, teos on nagu omamoodi
vägivallaentsüklopeedia, kui mastaapsed konfliktid ja seksuaalsed kuriteod välja
arvata. Vägivalla mehhanisme on vaadeldud mitme nurga alt, kuid võimalust selle
juurimiseks mõistagi ei leita. Vägivald on ja jääb nagu ka kurjus, võimalik on kaitse
ja patiseis, milles kirjanik näeb moraalset kohustust, mida ta tegelaste kaudu nõuab.
Poisikeste arutlused on muidugi naiivsed, oma hetkeahistusi üldistades jõuavad nad
välja Gandhi liikumise ja Aleeria vabadusvõitluse vastandamiseni, mis määrab ka
teoses toimuva aja viiekümnendad. Miks Guillou kirjutas 1981. aastal viiekümnendate
noorukitest (tolleks ajaks tegijate põlvkond?), samuti ka teose konteksti seos Rootsi
ühiskonnaga jääb meist enamikule hämaraks, kuid reaktsioon kurjusele ja noorukite
vägivallale mõjub meilgi adekvaatselt, olgugi lastele mõeldud kirjeldus armutult
otsekohene. Tõlge on väga hea.
Jan McEwani Tsementaed (aastast 1978) on hea näide nn. kõrgkirjanduse
teisenemisest lastekirjanduseks. Tegemist on looga viieteistaastasest poisikesest, tema
kahest õest ja väikevennast, kelle isa ja ema surevad järjestikku ja kes üritavad
omapäi elada suures majas tühermaa serval. Lugu on kirjutatud teismelist poissi
matkides, McEwan on haruldase sisseelamisega tabanud seda erilist tundetust ja
kõrvaltvaatajahoiakut, mis kinnistub lapses, kui ta langeb okiseisundisse, antud juhul
üksijäämiseokki kõik need hirmud, mille tipuks on pelg hirmu tunnistada. See
määrab romaani stiili, mis mõjub petlikult jõhkra ja kaledana.
Tsementaias tajuti omal ajal teravat vastust Inglismaa ühiskonna enesetunnetuse
poleemikale, sedasorti intellektuaalsest retseptsioonist annab hea ülevaate David
Malcolmi artikkel raamatu lõpus. Kuid vaevalt see enam nii väga köidab kaasaega, eriti
veel meid siin. Tsementaed elab edasi võimsa romaanina lastest, laste muredest, aga
ka mõistukõnena olemise teatud piirsituatsioonist miks mitte just nimelt lastele
lugemiseks?
Tõsi, kogenud lugeja jaoks kubiseb teos sümbolitest, kuid need tekivad nagu muuseas.
McEwani lugu on absoluutselt realistlik, ent mitte kusagil naturalistlikke detaile
ülevõimendav, romaani psühholoogilises tõepäras pole mingit alust kahelda. Kirjanik
laseb sümboolsuse tasandil pigem tekkida, kui tekitab seda, laseb kujuneda omamoodi
Goldingu paralleelil kõige argisemas miljöös, mille sotsiaalseid piirjooni tähistavad
nõelapistelised lausepikkused kirjeldused-viited. Ta tekitab ühiskonnataju justnagu
mittemillestki. Mind vaimustab tema jutustamise ökonoomsus, mis ometi säilitab
lapselikkuse illusiooni.
Mis siis lastega juhtub? Ei midagi erilist! Neil on oma tavalised lastemured. Nad matavad
salaja ema laiba keldrisse kasti betooni sisse, sest nad ei taha või pigem lausa kardavad
ühiskonna hoolitsust. Kõik, mis nendega toimub, on nende olukorras vastavalt soole ja
eale loomulik reaktsioon. Isegi esmapilgul võigas intsest õe ja venna vahel pole
pahelisuse avaldus, see on tingitud traagilisest lähedusevajadusest. Lapsed on üksteise
suhtes ääretult lojaalsed, üksildased ja n.-ö. ilma jumalata. Neil pole veel oma
moraali, neil on vaid käsud ja keelud, nad tajuvad ühiskonda kui kord korra pärast
printsiipi, mis neist tülgastaval moel üle käib. Ühiskond pole laste vaimsuseni
jõudnud, on jäänud võõraks, ja nõnda on nad lausa ohtlikus olukorras nii omapäi kui
ühiskonna hoolekande all. Sestap arvangi, et seda teost peaks tõsiselt analüüsima
põhikooli lõpuklassides, romaan lausa kutsub lapsi endid mõtlema oma seisundi üle
ühiskonnas ning ei igane sellisena veel pikka aega.
PEETER KÜNSTLER
|