Karmimat sorti lastekirjandus

Jan Guillou, Kurjus. Avita, Tallinn 2000. 272 lk. Rootsi keelest Vladimir Beekman.

Olavi Ruitlane, Kail. Tartu 2000. 192 lk.

Ian McEwan, Tsementaed. Tänapäev, Tallinn 2000. 136 lk. Inglise keelest Mart Kalver.

Mingit lastekirjanduse buumi pole meil ammu olnud. Sellist soliidset üksmeelset tunnustust lastekirjandusele, mis ületas suurejooneliselt ealised piiridki, nagu ma kuuekümnendatest-seitsmekümnendatest mäletan, enam ei ootakski. Kunagi räägiti täie õigusega “kogu pere raamatust”, mis tugines ennekõike kõrgetasemelisele tõlkekirjandusele, millega eesti poole pealt suutsid kindlasti konkureerida Luts ja Raud (“Sipsik”) ja luuletajad. Tõlkekirjandusest nimede nimetamine läheks mahukaks, ütleme et mulle meenusid une pealt Lindgren, Jansson, Aleksei Tolstoi, Carroll, Milne, ka Golding “Kärbeste jumalaga”, viimati kaheksakümnendatest Mäkelä... Sedasorti lastekirjanduse pinnal kujunesid koguni üldkäibivad slängiväljendid, mille kahvatuvaid jälgi märkab praegugi.
Muidugi oli ja on olemas seiklus- ja muinasjuttude klassika, mis mõnikümmend aastat tagasi toimis kuidagi põlvkondadevahelise seosena. Kas see nüüd nii on, ei julge väita. Üldjoontes säilinud on ka kohustusliku koolikirjanduse valik, mis aga täiesti ilmselt noori ei köida. Viimase aja tõlkekirjandusest võinuks minu meelest kujuneda kogu pere lektüüriks Steve Pratchetti fantasy laadis raamatud (Varraku F-sari), mis pakuvad rämedat, ent heasüdamlikku absurdi- ja loogikauperpallidega pilget nn. suurte müütide ja tsivilisatsiooni paradokside arvel. Harry Potteri hiilgavaks reklaamitud sari mõjub Pratchetti kõrval varemtehtu kordamisena, on kuidagi loid ja kujundlikult pingetu. Kuid kumbki neist pole ühiselus vastu kajanud. Pigem on nii, et vajadus või ootus kogu pere kirjanduse, suure liitva südamlikkuse järele puudub. Tänapäeval näikse lastekirjandus pigem toimivat ühelt poolt hoiatusena tsivilisatsiooni varjukülgede eest, teisalt kohanemisõpetused surma, kurjuse, vägivalla, seksi ja destruktiivsusega – võib-olla on tegu ka noorte slängide adapteerimisega kultuurkeele üha elastsemasse raamistikku.
Mõtlen isegi, et me ehk ei teagi enam, milline lastekirjandus olema peaks. Oh, tegelikult ju teame – ent kas teadmine toimib? Kunagi tõmmati enesestmõistetav temaatiline piir laste- ja noorsookirjanduse vahele. Kas ka praegu? On üldomaksvõetud tõde, et suur osa algselt täiskasvanuile reserveeritud kirjandusest saab ajapikku uue elu lastekirjandusena – kuid kas ei tundu, et see üleminek üha kiireneb ja samas ähmastub? Selliste lõpuni mõtlemata mõtete ajel võtsin tutvustamiseks suhteliselt huupi kolm hiljuti ilmunud teost, mis mulle tundusid olevat lastekirjandus, kuigi puudutavad elu tumedamat poolt. Tegelikult olnuks efektsem Ruitlase asemel võtta Matt Barker (“Sarah’ jalad”, mitte ilmunu) koos tema kirjandusliku “verevenna” Iain Banksiga (“Herilase vabrik”), kuid ei leidnud raamatuid üles. Vältisin aga ilmselt lapsikuid ja õpilaslikult jäljendavaid teoseid nagu näiteks Indrek Hargla “Nad tulevad täna öösel!”.
Tartu NAK-lase Olavi Ruitlase romaan “Kail” on ju ka igavesti lapsik teos, aga siiski ilmselgelt omapärane. Algab lugu sellest, et üks üheksa-aastane poisike lamab verevähiga haiglas ja räägib meile lõpmata lapsemeelselt oma piinadest ja hingeseisunditest, meenutab seda vähest, mis tal meenutada on, ja veenab end julgeks surmahirmu vastu. Lapse olek on rohkem üksindus, täiskasvanute haletsus, kaastunne ja valu jäävad talle kaugeks ja see vähene, mis lähemalt riivab, pigem segab teda suremisele keskendumisel. Laps on oma surmast väga teadlik, kuid tal puuduvad sellega seoses nõudmised, ta suhtub enesesse hellalt ja ometi haletsuseta. Ausalt öeldes on selline algus üsna jahmatav.
Poiss sureb ja ta viiakse mingisse paralleelsesse maailma, mis on samuti füüsiline, kuid tsivilisatsiooni tasemelt meie ajast umbes nelisada aastat maas. Selles maailmas saab ta kusagil soosaarel mentaalset õpetust mingi vanakese käest, tal öeldakse olevat erakordsed võimed. Loeme lapselikult hüplikku ja üleseletavat juttu kogu sellest teada värgist: hinge mateeria, kehatud rännakud, vaimu jõul mateeria korraldamine, manamine, loitsimine, nõidumine jne. Muidugi võitlus kurjade jõududega. Puudub usundiline või religioosne taust, küll aga armub poiss telepaatilisel teel kurjade jõudude küüsi sattunud plikasse.
Poisist saab nooruk, kuid ta lapselik jutustamisviis ei muutu. Muidugi läheb ta võitlusse ürgseima kurja kehastusega, päästab oma tüdruku ja väetimad kaaslased. See on selline seiklusaja arhetüüpi jäljendav osa romaanist, mis ei kujune sugugi romantiliseks, kuna võitlus näeb jutustaja poolt üsna praktilise kurjale “ärategemise” moodi välja. Jutustaja kirjeldab muuseas kõige paremas mõttes naiivset esimest teismelise armastust, embamisi ja suudlemisi, millel pole aga finaali näha, sest poisil tuleb jälle surra. Aga puudub ka traagika, sest lootust on kohtuda mõnes teises maailmas. Õnneaimdusest bravuurikas plika sooritab enesetapu.
Oleks nagu õudne ja loomuvastane – surmast surma surev laps, õnnelik lõpp enesetapuga, mingid kahtlased taassünnid. Aga ei ole õudne, sest sõnastus on nii jäägitult lapselik, süütu, kummastuseta. Jutus ei hoolita loogikast, üleseletamised käivad eranditult pisiasjade kohta, on üldse arusaamatu, kuidas, mis tingimustel jutustamine võimalik saaks olla. Või siiski – tegemist võib olla sureva lapse fantaasiatega. Kas on sünnis kirjutada lastele lapsemeelselt lapse surmast?
Rootslase Jan Guillou “Kurjus”, mis ilmus Rootsis 1981. aastal, räägib kurjusest ja vägivallast. See on lugu noorukist, kelle perekonda on tabanud majanduslik allakäik ja kes on pidanud seetõttu kiiresti kohanema Stockholmi riikliku põhikooli õhkkonnaga. Oma arust on ta leidnud parima lahenduse, moodustades löögijõulise kamba, mille pealikuna ta saab ise vahekordi dikteerida. Poiss on ürgselt andekas kakleja, kes teab iga närvirakuga, kuidas purustada inimkehi, samas tahtejõuline ja selgepilguline. Kodus ootab poissi aga isa, kes on parandamatu haiglane sadist. Isa peksab teda iga päev, see on rituaal, mis lõpeb vahel verepritsmetes seinte ja ribadeks nuuditud nahaalusega. Poiss on vägivallast surmani tüdinud. Kamba tegemised omandavad paraku kriminaalse varjundi, õiglustunde ja riigirootsluse mentaliteedi pinnal siginevad vastuolud õpetajatega ja poiss visatakse riiklikust koolisüsteemist välja – temast ei pea iialgi saama enamat kui mustatööline.
Olukorra peaks lahendama ema poolt kokku kraabitud raha eest kinnisesse erakooli minek, kuid seal alles õudused algavad. Koolikorra demokraatia seisneb nimelt õpilaste omavalitsuses, mis meenutab inglise kolledite süsteemi. Vanemad olijad kamandavad nooremaid, kaudselt toimib ka päritoluhierarhia, kuulekus põhineb seadustatud alandustel, suured vastuolud lahendatakse rusikavõitlusega. Poiss muutub kohemaid süsteemi vastaseks, keda lõppude lõpuks üritatakse hävitada. No eks ta saab hakkama, nagu on ju “õige” – aga millise hinnaga! Oma viimased hoobid, nagu ta vägivalda põlates loodab, kulutab ta aga oma isa sodiks peksmisele.
Romaan kubiseb väga eredatest vägivallastseenidest, teos on nagu omamoodi vägivallaentsüklopeedia, kui mastaapsed konfliktid ja seksuaalsed kuriteod välja arvata. Vägivalla mehhanisme on vaadeldud mitme nurga alt, kuid võimalust selle juurimiseks mõistagi ei leita. Vägivald on ja jääb nagu ka kurjus, võimalik on kaitse ja patiseis, milles kirjanik näeb moraalset kohustust, mida ta tegelaste kaudu nõuab. Poisikeste arutlused on muidugi naiivsed, oma hetkeahistusi üldistades jõuavad nad välja Gandhi liikumise ja Aleeria vabadusvõitluse vastandamiseni, mis määrab ka teoses toimuva aja – viiekümnendad. Miks Guillou kirjutas 1981. aastal viiekümnendate noorukitest (tolleks ajaks tegijate põlvkond?), samuti ka teose konteksti seos Rootsi ühiskonnaga jääb meist enamikule hämaraks, kuid reaktsioon kurjusele ja noorukite vägivallale mõjub meilgi adekvaatselt, olgugi lastele mõeldud kirjeldus armutult otsekohene. Tõlge on väga hea.
Jan McEwani “Tsementaed” (aastast 1978) on hea näide nn. kõrgkirjanduse teisenemisest lastekirjanduseks. Tegemist on looga viieteistaastasest poisikesest, tema kahest õest ja väikevennast, kelle isa ja ema surevad järjestikku ja kes üritavad omapäi elada suures majas tühermaa serval. Lugu on kirjutatud teismelist poissi matkides, McEwan on haruldase sisseelamisega tabanud seda erilist tundetust ja kõrvaltvaatajahoiakut, mis kinnistub lapses, kui ta langeb šokiseisundisse, antud juhul üksijäämisešokki – kõik need hirmud, mille tipuks on pelg hirmu tunnistada. See määrab romaani stiili, mis mõjub petlikult jõhkra ja kaledana.
“Tsementaias” tajuti omal ajal teravat vastust Inglismaa ühiskonna enesetunnetuse poleemikale, sedasorti intellektuaalsest retseptsioonist annab hea ülevaate David Malcolmi artikkel raamatu lõpus. Kuid vaevalt see enam nii väga köidab kaasaega, eriti veel meid siin. “Tsementaed” elab edasi võimsa romaanina lastest, laste muredest, aga ka mõistukõnena olemise teatud piirsituatsioonist – miks mitte just nimelt lastele lugemiseks?
Tõsi, kogenud lugeja jaoks kubiseb teos sümbolitest, kuid need tekivad nagu muuseas. McEwani lugu on absoluutselt realistlik, ent mitte kusagil naturalistlikke detaile ülevõimendav, romaani psühholoogilises tõepäras pole mingit alust kahelda. Kirjanik laseb sümboolsuse tasandil pigem tekkida, kui tekitab seda, laseb kujuneda omamoodi Goldingu paralleelil kõige argisemas miljöös, mille sotsiaalseid piirjooni tähistavad nõelapistelised lausepikkused kirjeldused-viited. Ta tekitab ühiskonnataju justnagu mittemillestki. Mind vaimustab tema jutustamise ökonoomsus, mis ometi säilitab lapselikkuse illusiooni.
Mis siis lastega juhtub? Ei midagi erilist! Neil on oma tavalised lastemured. Nad matavad salaja ema laiba keldrisse kasti betooni sisse, sest nad ei taha või pigem lausa kardavad ühiskonna hoolitsust. Kõik, mis nendega toimub, on nende olukorras vastavalt soole ja eale loomulik reaktsioon. Isegi esmapilgul võigas intsest õe ja venna vahel pole pahelisuse avaldus, see on tingitud traagilisest lähedusevajadusest. Lapsed on üksteise suhtes ääretult lojaalsed, üksildased ja n.-ö. ilma jumalata. Neil pole veel oma moraali, neil on vaid käsud ja keelud, nad tajuvad ühiskonda kui kord korra pärast printsiipi, mis neist tülgastaval moel üle käib. Ühiskond pole laste vaimsuseni jõudnud, on jäänud võõraks, ja nõnda on nad lausa ohtlikus olukorras nii omapäi kui ühiskonna hoolekande all. Sestap arvangi, et seda teost peaks tõsiselt analüüsima põhikooli lõpuklassides, romaan lausa kutsub lapsi endid mõtlema oma seisundi üle ühiskonnas ning ei igane sellisena veel pikka aega.

PEETER KÜNSTLER