Eksamist kui niisugusest

teater2.jpg (15373 bytes)

Kolledi rektor Anzori Barkalaja rebaseid ristimas.

“Eksam ei ole resultaadi näitamine. See on tööprotsessi hetke fikseering...”

(Kalju Komissarov)

Näitekunstiga tegelev inimene peab enda kallal kogu aeg töötama. Iga uue tööga teatris alustatakse justkui algusest, kerkib ikka ja jälle sama küsimus: mis asi see üldse on, milleks ma midagi teen? Uue tööprotsessi alguses näitleja lahendusi ei tea, aga ta teab, kuidas töös kerkivatele probleemidele läheneda. Selle aluseks on teatrikool, mis peab andma näitlejale iseseisva töö oskuse kogu eluks.
5. ja 6. jaanuaril 2001 sai Viljandi kultuurikolledi black-boxis näha Kalju Komissarovi teatritudengite 3. semestri töid. Kursuse juhendaja sõnul oli valiku eesmärgiks, et töös oleksid eriilmelised materjalid, mis poleks lahendatavad lihtsalt isikliku sarmi ja näitlejatemperamendiga, vaid nõuaksid igaühelt nii-öelda enesemurdmist, -lõhkumist ja tõsist süvenemist. Ettekandele tulid Rostand’i “Cyrano de Bergeraci”, Kitzbergi “Kauka jumala”, Wilde’i “Salome” tekstid ja katkendid Põhjamaade dramaturgiast (Strindberg, Ibsen). Lavakõne tundides omandatud oskusi näitasid katkendid piiblist, A. de Saint-Exupéry “Öisest lennust”, A. Tšehhovi novellidest ja J. Viidingu loomingust.
Lavalise liikumise tundides õpitut demonstreeriti kontaktimprovisatsiooni, dässtantsu ja akrobaatikaelemente esitades. Tudengid mängisid ise pilli ja helitaustad olid nende enda valitud.
Põhitähelepanu sel semestril oli koondatud näitleja iseseisvale tööle autori tekstiga ja tekstireii põhimõtete selgitamisele. Noorte ruumitaju ja partneritunnetuse arendamise nimel oli juhendaja sõnul eesmärgiks näitleja iseseisva töö nõudmiste arusaadavakstegemine, selle töö resultatiivsuseks vajalike oskuste õpetamine ja vigade vältimine, mitte katkendite “valmislavastamine”.
Õppejõud olid sel semestril Kalju Komissarov (lavakõne, näitlejameisterlikkus), Tõnu Tepandi (lavakõne) ja Peeter Konovalov (laulmine). Lavalise liikumise tundides jagasid oma oskusi Enn Meiessaar (fitness), Aare Rander (dässtants), Raido Mägi (kontaktimprovisatsioon), Anu Ruusmaa (klassikaline tants), Mall Noormets (plastika) ning Tiia Kollom (akrobaatika). Lisaks liikumistundidele oli Mall Noormets töös ka eriala- ja laulutundides, Peeter Konovalov eriala- ja lavakõnetundides. Kursusega on koos töötanud ka Katri Kaasik-Aaslav ja Roman Baskin. Põhimõtteline kokkulepe on olemas Elmo Nüganeniga improvisatsiooni meistriklassi läbiviimiseks. Plaanis on läbirääkimised Maria Klenskajaga.
Kahel päeval nähtud katkendite põhjal oli allakirjutanu arvamus tudengitest isikuti kõikuv, kuid üldmulje tasemest oli väga hea. Psühholoogiliselt sügavate tekstide analüüsis ja väljamängimises oli vajakajäämisi, koomilises anris tundsid noored end aga vabalt ja koduselt. Võtan endale julguse väita, et tegemist on väga tugeva ning näib, et ka tööka kursusega.
Saavutatuga jäi rahule ka kursuse juhendaja Komissarov: “Alati võib oodata ja loota paremat, aga selle reaalsusega, mis on käes antud hetkel, olen tegelikult rahul. Võibolla mõne puhul ootasin natuke enamat, aga kõige tähtsam on, et see ei ole veel nende lagi. See on areng – neisse on sisselaetud alustepakett ning koos sotsiaalse küpsemise ja intellektuaalse enesetäiendamisega on ruumi edasi liikuda. Sellel eksamil oli ka üllatusi ja tuli ette asju, mida veel eelmisel proovil polnud, kuid nüüd publiku juuresolekul vahetult lisandusid. Jah, tuli ette ka apsusid, kuid kõik see kokku sisendab minusse optimismi, et areng kestab ja sellelt tasemelt, mis nad on saavutanud käesolevaks hetkeks, on kõigil, kuhu edasi minna.”
Eksamikomisjonis viibisid ja oma hinnanguid jagasid ka tulevased potentsiaalsed tööandjad, eesti teatrite juhid Raivo Trass, Üllar Saaremäe, Ain Mäeots, Jaak Allik.
Viljandi kultuurikolledi teatrikunstikateedri teise aasta tudengite teatripraktikana peaks realiseeruma Eesti Kultuurkapitali toetusel kevadel Riias toimuvateks Hansapäevadeks üks tänavateatri etendus. Plaanis on veel lavastus black-boxis ja põhimõtteline kokkulepe on ka Ugalaga, et sügisel etendub seal muusikal.
Raivo Trass: “Kahepäevane eksam oli äärmiselt intensiivne nii materjali hulgalt kui noorte näitlejaüliõpilaste tööpanuselt. Pean sellist pedagoogilist metoodikat äärmiselt õigeks, et alles 2. kursuse alguses võetakse töösse harjutamiseks raskeid tekste. Tulemuseks oli väga mõttetihe ja energiaküllane arvestus, kus noored näitasid kahe pika päeva jooksul pidevalt säravaid silmi ja isepäist jonnakust nii eesti kui maailma klassikasse sisseelamisel-sissenäitlemisel. Need kaks päeva kolledis andsid minule kui teatritegijale usku ja õnnistavat lootust, et Viljandi teatrikoolis tegeletakse Eesti teatri nimel.”
Jaak Allik: “Kalju Komissarov kujundab alati eksamipäevad kui tervikliku lavastuse ja seda on ikka huvitav jälgida. Mulje on, et tegemist on väga tugeva ja hea vaimuga kursusega, ilmselt lõpetavad nad küllalt ühtse löögirusikana. Võibolla tahaksid nad ka jätkata ühise teatrina!? Mulle tundub, et see on grupp, kes võibolla tahaks kokku jääda ja see on väga positiivne.
Nähtud tase oli mõnes katkendis väga huvitav (näiteks “Kauka jumal”, “Cyrano de Bergerac”), kuid oli ka veel üle jõu käivaid materjale (Põhjamaade dramaturgia). Kui praeguses staadiumis midagi ette heita, siis seda, et see tugev ja ühtlane kursus on küll omandanud professionaalse alguse, kuid on veel pisut ühenäoline. Kahe järgmise aastaga ongi oluline “igast teemandist lihvida välja briljant”. Praegu on Komissarov loonud ühtse tugeva baasi ja edasi peaks tulema isikupära väljaarendamine. Pooleteiseaastase kooli järel saavutatud tase ei jää milleski alla lavakunstikateedri parimates lendudes tehtud töödele.”

Uute näitekunstitudengite vastuvõtt!
Näitekunsti aluseid on Viljandis õpetatud juba 1950ndatest peale. Tollane Viljandi Kultuurikool koolitas näitejuhte ja oli orienteeritud kultuuri- ja rahvamajade ringidele, klubidele. Ometi jõuti sealt ka professionaalsesse teatrisse ja filmi, nagu näiteks Leila Säälik, Leonhard Merzin, Sulev Nõmmik.
Paraku pole Viljandi haridust kunagi tõsiseltvõetavaks peetud. Lembit Petersoni tulekuga 1989. aastal Viljandisse on ka õpetus läinud professionaalsemaks ja tõsisemaks. Järgneval kümnendil on kateedrit peale Petersoni ohjes hoidnud Andres Lepik, Andres Noormets ja Kalju Komissarov. Kõige olulisem kooli arengus on kultuurikooli muutmine rakenduslikuks kõrgkooliks ja kolimine ruumikasse uude majja. Võib julgelt väita, et siiani monopoolselt valitsenud lavakunstikooli kõrvale on tekkimas konkurent.
Koolil on põhjust uhke olla tehniliselt hästi varustatud black-boxi üle. Kõrvuti näitlejatega õpivad teatrikateedris ka valguskujundajad ja lavastuskorraldajad. Viljandi kultuurikolledi ja teatrieriala suurimaks plussiks peab praegune kateedrijuhataja Kalju Komissarov väga tugevat tantsukateedrit. Uuenevas kolledis omandab tõsiseltvõetavaid dimensioone ka humanitaarne blokk. Koostööd tehakse Peterburi teatriinstituudi ja Tampere kõrgema teatrikooliga. Lisaks on väikeses linnas ideaalsed tingimused pühendumiseks, sest ahvatlusi on ju vähe – igapäevane liikumistrajektoor on üks: ühikas-kool-teater-ühikas.
Praegu õpib kolledis kaks lendu (Andres Noormetsa ja Kalju Komissarovi) näitlemistudengeid. Sel aastal on taas uue kursuse vastuvõtt. Töökorralduses on uus, et iga õppejõud tegeleb selle õpetamisega, mida kõige paremini oskab, õppejõudude valik allub kateedri kontrollile ning õppetöö toimub kinnitatud õppekava alusel. Sügisel alustavad kateedris tööd doktorant Katri Kaasik-Aaslav ja magister Peeter Raudsepp.
7. jaanuari esimesse eelvooru oli kohale tulnud paarkümmend soovijat peatselt lõpetavatest gümnasistidest kuni bussijuhtide ja ärimeesteni. Katsetajailt nõuti enesetutvustamist, luuletuse lugemist, kontrolliti hääle ulatust ja tugevust, laulmisoskust, testiti muusikalist kuulmist ja vaadati keha väljenduslikkust. Tehti etüüde ning kõige lõpuks tahtis Komissarov, et näitlejaks pürgijad tõestaksid, miks just nemad on õiged inimesed siia kooli järgnevaks neljaks aastaks.
Sageli tundub valik kõrvaltvaatajaile kummaline. Sel korral tundus minulegi, et mõni jäi ülekohtuselt ukse taha või vastupidi, pääses ootamatult suvel toimuvale eksamile. Aga Komissarovil on seljataga aastakümnetepikkune kogemus. Nii et proovige – kõik võimekad teatrihuvilised, kel soovi näitlejaks saada ja usku endasse. Ning mis peaasi: olge loomulikud!
Järgmised näitlejaõppe eelkatsed on 25. märtsil kell 12 Viljandi kultuurikolledi black-boxis Posti tänav 1.
Info Viljandi kultuurikolledi õppeosakonnast telefonil 043 55237.

GITTA NAZAROVA