Valli Elleri keraamika Kristjan Raua majamuuseumis 16. veebruarini.

Tänapäeval tundub päris loomulik keraamika laialdane levik Eestis. Ometi puudus pottsepis täiesti meie rahvakunstis (erandiks Setumaa ja natuke Peipsi rannikul). Polnud ka järjepidevat keraamikatootmist linnades. Ahjukahlite tööstus Tartus, parun Lau portselanitootmine Põltsamaal, C. Ficki fajansitööstus Tallinnas olid vaid üksikud keraamika arendamise lühiajalised püüdlused, mis lõppesid sügavamat jälge jätmata. Nii tuli Eesti haridusministeeriumil seoses Riigi Kunsttööstuskooli (RKTK) väljaarendamisega välja kutsuda 10aastase lepinguga tunnustatud Ungari professor Gezá Jakó, kes aastatel 1923 – 33 rajas kunsttööstuskooli hästi sisustatud keraamikatöökoja, õpetas noori nii praktilise töö kui tehnoloogia valdkonnas ja andis välja seni ainukese trükis ilmunud eestikeelse käsiraamatu “Savitööstus”.
Pärast G. Jakó lahkumist Eestist valiti RKTK keraamika töökoja juhatajaks-õpetajaks tema õpilane Valli Eller (sünd. Neuhaus, 1930 – 42 Talvik), kellest saigi eesti keraamikakoolkonna rajaja ja kujundaja.

Väsimatu organisaator
Valli Eller lõpetas RKTK 1930. aastal ja jõudis edaspidi lõpetada Helsingis Soome Kunstiühingu kooli skulptuuri klassi (1930 – 33) ning töötada Soomes Grankulla savikäitises ja OÜ Arabia portselanivabrikus. 1. augustil 1934. a. alustas ta tööd RKTK keraamikaosakonna juhataja-õpetajana, jäädes sinna tööle ka edaspidi, kõikide kooli ja edaspidi ka instituutide ümberkorraldamiste vältel kuni surmani 1963. aastal.
Juba järgmise aasta suvel (1935) sõitis Valli Eller Itaaliasse Faenzasse, Euroopa keskse rahvusvahelise keraamikamuuseumi välismaalaste tarbeks korraldatud kursustele keraamika tehnoloogia alal. Selles muuseumis asuvad tänaseni Elleri kaasatoodud RKTKs valmistatud tööd. Sama aasta talvel laskis ta ehitada kõrgkuumusahju, tollal ainukese Eestis, ja juurutas kivinõusavi ja omakoostatud põldpaoglasuuride kasutamist lisaks G. Jakó arendatud madalkuumustehnikale. Järgneval suvel (1936) täiendab ta end Rootsis ja 1939. a. suvel Pariisis. Ta tellib ka koolile tolleaegse keskse keraamika ajakirja “Keramische Rundschau).
Nende ridade kirjutaja oli Valli Elleri õpilane nii RKTKs (1935 – 38), täiendades end lisaks 1938/39. õppeaastal laboratooriumis Elleri juhendamisel ja hiljem Tallinna Riiklikus Tarbekunstiinstituudis aastatel 1945 – 48. Mulle meenub, et Valli Eller suhtus laboratoorsesse töösse RKTK ajal nii tõsiselt, et ei lubanud ühelgi õpilasel eriala lõpetada glasuuride koostamise praktilist tööd läbimata. Hiljem juhendas ta NSVL Kunstifondi palvel 1958. aastal Jerevani KF keraamikaateljee tehnoloogilist ümberkorraldamist ja 1960. aastal organiseeris ka Bakuu KF skulptuurivabriku juurde majoolika tootmist, katsetades samal ajal kõrgkuumuse saviglasuuride loomist aserite kohalike savide baasil.

Elegantne perfektsionist
Valli Eller oli ka loovkunstnikuna silmapaistev. Tundes hästi lääne-euroopa hiina-jaapani eeskujule toetuvat lihtsat, dekoorita, vähe liigendatud siluetiga keraamikat, arendas ta sama suunda oma töödes, kontrastina G. Jakó aegsele komplitseeritud vormiga ja üleküllusliku, enamasti maalitud dekooriga esemetele. Tema vaasid, kannud ja teised õõnesvormid on suhteliselt väikesed, rafineeritult elegantse ja naiselikult peene vormikujundusega, mille võlule lisandub sobiva glasuuri või omapärase tehnoloogilise võtte omapära. Kunstniku looming pälvis juba algaastail tähelepanu ja 1937. a. Pariisi maailmanäitusel premeeriti tema tööd audiplomiga.
Riigi Kunsttööstuskoolis õpetades tegeles ta juhendamisest vabal ajal pidevalt omaloominguga. Tema eeskuju iga väiksemagi detaili läbitöötamisel ja iga vaba hetke loomingule pühendamisel sundis ka õpilasi otsivamalt suhtuma treitud vormide siluetti ja proportsioonide vahekorda, samuti mõjutas see üldist töössesuhtumist.
Kuna teist kõrgkuumusahju vabariigis polnud, käisid Valli Elleri kunagised kooliõed Ellinor Piipuu (aastani 1939 Sinka) ja hiljem Rootsis kuulsaks saanud Mari Simulson (aastani 1938 Peterson) oma töid modelleerimas või ainult põletamas RKTK keraamikatöökojas kuni 1938. aastani, kui Piipuu eestvõtmisel ja juhtimisel avati OÜ Kodukäsitöö raames kõrgkuumuse kunstkeraamika töökoda (eksisteeris 1940. aastani) kus töötas peale Piipuu veel viis RKTK lõpetanud keraamikut.
Elleri sõjaeelsest loomingust on vähe säilinud. Mäletan tema mitmeid, enamasti koonilise põhivormiga, kitsasuulisi vaase ja kanne “hiina punase” reduktsioonglasuuri ja maalilise hallikassinaka põldpaoglasuuriga töid. Esines ka erineva krakleevõrgustikuga töid, milles kraklee erinev tüübistik sõltus kivinõusavi või šamoti ja glasuuri erinevast paisumise ja kokkutõmbumise koefitsiendist põletusel.
Peale õõnesvormide oli kunstniku lemmiktegevuseks ümarplastika ja reljeefide modelleerimine kala ja merepõhja taimestiku ainetel. Mäletan, et ta teostas ühe Pirita individuaalelamu vannitoaseinale helerohelise, läikiva põldpaoglasuuriga plaadid madalreljeefis kaladega. Samaaegselt modelleeris ta ka ümarplastilisi keskmise suurusega, enamasti akvaariumikalu või Kariibimere kalu kas kivinõusavist või šamotist, enamasti glasuuritult, mis võlusid oma mitmekesise vormi ja glasuuriga. Samal ajal töötas 1939. aastal tema käe all üks Soome naiskunstnik, modelleerides ka Elleri laadis kalu ühe terve õppeaasta vältel. Samal aastal valmis Elleril ka suurem korallides merehobustega ümarplastiline kompositsioon, mis glasuuritult kroompunase glasuuriga oli väga kaunis.
Elleri tolleaegsest loomingust annavad ettekujutuse tarbekunstimuuseumis asuvad ümarplastilisest šamotist teostatud “Okaskala” ja 40ndate alguses valminud kõrgkuumustehnikas rahvusliku motiiviga kann ja ristikheinalehekujulise avaga lillepeeker. Esimese puhul on tegemist pikliku munavormiga nõuga järsult lõigatud põhjaga ja väikese ülespoole avarduva kaelaga, millest kasvab välja ka kerega ühenduv sang. Kunstnik julges just sellele vormi kõige väiksemale osale anda reljeefse ja lisaks veel oksüüdiga koloreeritud dekoori, saavutades suurepärase kunstilise tulemuse! Tema sõjajärgsetest töödest tahaks esile tõsta maalitud lilldekooriga kannu 1956. aastast ja suuri kalareljeefidega põrandavaase 1958. aastast. Nendele liituvad ka seinafontään “Rahu” (1958) ja värviline šamottpannoo “Rahvaste sõprus” (1960).
Veel Valli Elleri eluajal ja ka hiljem töötas keraamikaõppejõuna ja mõned aastad ka kateedrijuhatajana nende ridade kirjutaja ning siis juba minu õpilasena aastaid õpetajana ja praegu kateedrijuhatajana töötav professor Leo Rohlin. Nende kolme käe all kõrghariduse saanud töötavate keraamikute arv on tänaseks üle kaheksakümne ja nad töötavad edukalt Pärnu, Siimusti ja Tallinna keraamikavabrikutes, Tallinna ja Tartu Kunstitoodete Kombinaadi endise ateljee baasil loodud töökodades ja arvukates individuaal- või grupiateljeedes, olles suures osas juba kolmanda õpetajate põlvkonna kasvandikud, kellest suur osa on ka Keraamikute Liidu liikmed. Nii on Valli Eller oma pedagoogilise tegevusega pannud aluse keraamikute väljaõpetamisele Eestis.

HELENE KUMA