Kus on rehepapi taevas?
Lätluse ja eestluse põhijoontest Anna ?igure raamatust “Läti maa ja taevas” ning Andrus Kiviräha “Rehepapist” lähtudes

6.jpg (10770 bytes)

Läti-eesti suhe filmis “Head käed”.

Pole kahtlust, et Anna ?igure raamat “Läti maa ja taevas” on lätluse tähtteos. Nagu pole kahtlust selleski, et Andrus Kiviräha “Rehepapp” kajastab sügavuti eestlaste hingelaadi. Pole kahtlust selleski, et kolkafilosoofide ärplemisest hoolimata on eestlased ja lätlased igatpidi üsna lähedased rahvad.
Ometi ei tähenda eelöeldu, et “Läti maa ja taevas” ja “Rehepapp” oleksid vähimalgi määral sarnased raamatud. Vastupidi, nad on sedavõrd erinevad, et tekib küsimus, kuidas kaks säärast väliselt üht rada liikuvat nähtust nagu eestlus ja lätlus sisemiselt nii vastandlikud olla saavad?
Eesti kirjanik pole aastakümneid oma kodumaast nii hingeliselt ja maaliliselt rääkinud nagu ?igure. Kivirähast rääkimata, aga ei tee seda ka Luik, Kross ega isegi Kivisildnik. Ilmselt on põhjuseks järelärkamisaegse isamaaluule devalvatsiooni ja üleproduktsiooni hoiatav eeskuju.
“Läti maa ja taeva” operatiivne ilmumine eesti keeles (LR 29-30/2001, tõlkija Kalev Kalkun) oli vajalik sündmus. Esiteks on see avar, kuid siiski üksikasjadeni tungiv ülevaade läti maa ja rahva ajaloost, kultuurist, mentaliteedist. Teiseks saab siit teada palju huvitavaid fakte: näiteks lõik Jelgava hävitamisest 1945. aastal, kuna nõukogude filmimehed tahtsid seal filmida Stalingradi lahingut (lk. 39). Kolmandaks võib seda kasutada teejuhina turistile, sest paljud kirjeldused on nii värvikad, et kutsuvad oma silmaga vaatama. Tähelepanu jaotub üsna võrdselt kõigile ajaloolistele provintsidele: rikkale ja rahvuslikule Zemgalele, vaprate meremeeste Kurzemele, mahajäänud, kuid eksootilisele Latgalele ja Eestiga kõige sarnasemale Vidzemele. Üks selle raamatu funktsioone ongi Läti tutvustamine võimalike tõlgete kaudu kõrgemal ja kunstilisemal tasemal kui turismibuklettides või fotoalbumites.
?igure pilk lendab Läti kohal, koormamata end ebaoluliste detailidega. Eriti torkab see silma maaelu kujutamise puhul. Kui ta jutustab mõnest inimesest lähemalt, siis on sel ka põhjust. Näiteks Hitleri-aegsest Riia getost eluga pääsenud juut Gabriels Civjansi elulugu (lk. 54 – 59) ületab dramaatilisuse ja põnevuse poolest terve Vikerkaare holokausti kaksiknumbri.
Loomulikult saab sellisest “linnuperspektiivist” teha suuremaid üldistusi (lk. 8): “Mõeldes äsja lõppenud sajandile, meenub, et just Lätis püsisid mõlema maailmasõja ajal rindejooned ühel kohal kauem kui kusagil mujal Euroopas”. Või tänapäeva läti maaelu kohta: “Raske on vaadata, kuidas vanad inimesed veel vanemates majades teevad ülejõukäivat tööd, et luua seda õhkkonda, mida pole enam Lätis ega mujal maailmas ja mis kahjuks ei tule enam kunagi tagasi.”
Loomulikult kohtab samasugust pilti sageli ka Eestis. Aga kirjanduse teemaks seda ei peeta. Nii on “Rehepapis” vanade inimeste funktsioon õpetada noori paremini mõisa varastama ja kratte-puuke meisterdama. Ning Kiviräha selgitavast esseest “Vigur rehepapp” nähtub, et mõisa all võib mõelda ka Nõukogude riiki või Euroopa Liitu.
Üllatusega lugesin ?igure raamatust, et Riias on taastatud Mustpeade maja ja Vecpiebalgas kultuurilooliselt tähtis kirik, mis sõja ajal alusmüürideni hävisid. Üksnes ilu ja uhkuse pärast.
Eestis oleks see mõeldamatu. Milleks meile Kivisild? Üle jõe saab ju praegugi. Milleks meile Eesti Rahva Muuseumi hoone Raadil? Kes seal ikka käia viitsib? Ja Harju tänava laiuse üle vaielda on ka palju mugavam kui selle kvartalit taastada.

Mida me teineteisest kirjutame?
Mida kirjutavad eestlased lätlastest, on üldjoones teada. Brainstorm. Punased nelgid prints Charlesile. Majandusarengu võrdlused. Leidub hullematki. Riia juubeli puhul kirjutas Postimees kahes silmapaistvas pealkirjas, et Riia on asutatud aastal 801. Nelisada aastat nagu laest võetud!
Räägitud on lätlaste kohta uskumatumaidki tobedusi. Näiteks, et lätlased loobusid oma muistsest iseseisvusest vabatahtlikult, eestlased panid aga kibedasti vastu. (Tegelikult kestis zemgalite vastupanu mitukümmend aastat eestlastest kauem.) Või et lätlased olnud Venemaa kommunistliku revolutsiooni ajal punasemad kui eestlased. (Tegelikult olid relvakandmisvõimelised läti rahvuslased kaheaastase Riia kaitsmise ajal sakslaste vastu 1915 – 1917 enamasti lihtsalt surma saanud.)
Lätlaste hea tundja Oskar Luts (meenutage Kristjan Lible kuju) kirjutas (“Moodne reisikirjeldus”): “Selle Taavet Kurbase isa oli olnud lätlane, ja ka poeg ise oli täiesti lätimeelne. Ta tükkis alati vaidlema, et Ahvide Tarzan polegi lord, vaid on habemeajaja Kalninsi poeg Riiast: samuti kinnitas kaljukindlalt, et Egiptuse kuningas Tutankhamon – või lühidalt Tuti, nagu ütlevad inglased – olevat olnud lätlane. Eriti praalis sellega, et Robinson Crusoe saare esimesed elanikud olid tema esivanemad. Viimaks, kui hoopis sattus alkoholi hävitava mõju alla, vandus jumala nimel, et ka Mooses ja prohvetid olevat lätlased.”
Selles lõigus omistatakse lätlastele soov olla maailmaajaloo kujundamise keskpunktis – aga ka kosmopolitism, mis vastandub eestlaste suletusele. Selle kosmopolitismi kohta on kerge mujaltki näiteid leida.
Anna ?igure kirjutab sümpaatiaga Kuramaa hertsogist Jakobist ja temaaegsest majanduslikust õitsengust. Kuigi läti talurahvas oli selles riigis sama rõhutud kui lätlased ja eestlased naaberaladel, tunneb autor hoopis uhkust selle üle, et Kuramaal olid oma kolooniad Ameerikas ja Aafrikas.
Lätlased on eestlastest vist rohkem kirjutanud kui vastupidi, näited hakkavad kergemini silma. Lõik Janis Akuratersi novellist “Janis Krauklise teekond”: “Krauklis nägi eestlasis sama rahvast, töökat, kokkuhoidlikku, vahvat sõjas ja lõpmata vastupidavat. Tuletas irooniaga meelde, kuidas eesti sõdurid olid omandanud kõik, mis oli jäetud laokile tol hetkel, mil mõlemad naaberrahvad võitlesid oma iseseisvuse eest. (Milline tabav kokkusattumus rehepapi-filosoofiaga! – V.M.) Suured egoistid. (- -) ...eestlane on eluinimene – lätlane väljasurev vana natsioon aristokratismi lõhnaga.”
Kahtlemata on aristokratism kosmopolitismi saatev nähtus, samuti toob Akuraters tahes või tahtmata esile teise tähtsa eestluse ja lätluse vastandlikkuse komponendi: praktilisus versus idealistlikkus.
Toodud näidetest aimub ka lätlaste arenenum ilumeel. See kehtib mõistagi vaid kirjandusliku loomingu, mitte näiteks rahvakunsti kohta. Aga ega eesti regivärsse, kus üks mõttekene vindub nagu turbatuli läbi nelja-viie monotoonse rea, saa samuti kõrvutada elegantsete dainadega.
Maailmakodaniku-aristokraadi tunnetuselt sobib eesti kirjanikest lätlaste kõrvale vist ainult August Gailit…
 
Lätlane kui “rehepapi” lumemees
Üks veidramaid kollase kirjanduse näiteid, mida lugenud olen, on V. J. Gregri “Latvia kuningas” K. Abeni kehvas tõlkes (“Looduse Universaal-Biblioteek”, 1928). Üks “kuninga” ettevõtmistest on suhkrurooistanduste rajamine Lätisse. Idiootlik küll – aga kas mõnel eesti kirjanikul leidub sellist rahvusliku uhkusega ühendatud võimsat mõttelendu? Samas raamatus avaldub ka lätlase omakasupüüdmatu armastus naabrite vastu: “Meie katame terve Latvia musta papiga! Ja mitte ainult Latvia: ka Leedu ja Eesti... (Musta papi all mõeldakse imekilet, mis suhkruroo juured soojas hoiab.) Iseloomulik on ka “kuninga” abiliste seltskond. Sinna kuuluvad lätlaste kõrval ka neeger, poolakas ja ilmselt üks eestlanegi – rahandusdirektor Suislepp, “kes rääkis väga lakooniliselt ja oli ikka asjalikkus ise”.
Lõpuks abiellub kangelane ameerika miljonäri tütrega ja asub elama USAsse. Kui otsida võrdlusi tolleaegse eesti kirjanduse Ameerika-retseptsioonist, siis meenub esimesena “Tõe ja õiguse” III osa Kristi, kes siirdub samuti Ameerikasse minevale laevale, aga otsustab end siiski pigem uputada.
Maailmale avatus ei pea tingimata olema positiivne. Gregri: “Ja poolsuikuv vanamees fantaseerib, kuidas Latviale tungivad kallale miljonid hiinlased. Ta seisab piiril, paljastab oma rinna ja vahib vaenlaste polkudele vastu säärase mõjuva pilguga, et need purustatult langetavad relvad.”
Rehepapi (eestlase) taevas on hea ja vaikne äraelamine. Ta ei ürita mõisast või naabritelt üleliia varastada, vaid just niipalju kui oma tarbeks vaja. Tähed, kuu ja päike süüa ega selga panna ei kõlba ja neid pole talle vaja. Lätlane on väliselt aastasadu samasugust elu elanud, kuid tema pilk on pidevalt taevalaotuses ekslemas. Lätlane on “Rehepapis” Lumemehe prototüübiks.
?igure jõuab ka küsimuseni, mida talupoeglikult karused ja taktitud eestlased lätlastelt ikka küsivat: mida te tegite liivlastega (lk. 92)? Ta püüab vastata, kuidas oskab, kuigi suurt tulu sest pole. Küsimus sarnaneb ju Karlssoni omaga – kas te olete hommikuse konjakijoomise maha jätnud? Lätlased (ega isegi rootslased) ju eestlastelt ei küsi, mida tegime meie rannarootslastega?
Kokkuvõtteks võib öelda, et lätlane läheb hea meele ja entusiasmiga Euroopasse ja võtaks eestlase ka kaasa. Õigupoolest on ta seal juba mitu korda käinudki. Eestlane aga usub, et tema eest käis Gustav Suits seal juba ligi saja aasta eest ja sellest peaks aitama küll. Võiks selle jama lõpetada. Küll mõtleb ta, kuidas mõnest eurofondist kavala kauba abil raha välja petta, et endale uus kasukas ja pastlapaar muretseda.
Eelöelduga ei taha ma sugugi väita, et eestlus oleks halvem kui lätlus – või vastupidi. Baltimaade ühistegevuse puudumine 1939-1940 on loodetavasti piisavalt meeldejääv õppetund, et pidada end edaspidi mitte luigeks, haugiks ja vähiks, vaid kolmeks lõviks.
Aga lätluse ja eestluse vastandlikkus avaldub ilmekalt juba võrreldud raamatute pealkirjades. Katsuge ise vene, saksa ja inglise keelde tõlkida “Läti maa ja taevas”? Aga katsuge tõlkida “Rehepappi”? 

VEIKO MÄRKA