Mäletame maestro Matsovit
Jüri Alperten:
Matsovist on kerge rääkida, raske on teha
seda minevikus... Eriti assotsieerub mul temaga tahtejõud ja elutahe.
Mäletan, et veel neli aastat tagasi, kui ta sai 80 ja me istusime tema
pool ja kuulasime raadiost tema saadet, siis ta ütles selle lõpus:
vaatamata arstide süngetele prognoosidele kavatsen ma veel 20 aastat
elada. Ta ei andnud kunagi alla – mis tal vaja, selle ta alati ka sai.
Näiteks jättiski terve inimese mulje – sportlik, veel hiljaaegu
paljapäi ja suuskadega Kadrioru trammi astumas...
Ta oli kahel kümnendil peadirigent! Ja eranditult kõik, kes me praegu
seda tööd teeme, oleme ju tema käe alt läbi käinud, istunud kolm
korda nädalas kella seitsmest niikaua kui Kaarli puiestee maja lahti,
tema klassis, kus tema muudkui lahkas partituurist iga takti ja nooti.
Muidugi ikka Beethoven, palju sümfooniaid... kogu jutt käis suurte
orkestrite ja dirigentide ümber – kuidas tema on seda kuulnud ühelt ja
teiselt orkestrilt –, mis andis erilise põhja, oskuse palju asju ette
näha. See oligi meile kõige tähtsam, sest see kätega vehkimine on kui
mitte viimane, siis eelviimane asi – enne peab olema teos selge ja
teada, mida tahad.
Tean, et ta veel üsna hiljuti istus päevad läbi raamatukogus ja
lihtsalt luges... Ja tundis veel kogu aeg huvi. Näiteks kui Eri Klas tegi
EMAs meistrikursusi, siis oli Matsov ikka kohal ja muide ainuke, kellel
tekkis ka mõni küsimus! Muutmatult istus ta igas orkestriproovis
(kontserdist rääkimata), ikka partituuriga ja kogu aeg kirjutades. Isegi
kui mängiti näiteks Beethoveni kolmandat, milles ta teadis peast iga
nooti ja ehk kolmekümmet interpretatsiooni. Tal endal olid partiid,
milles enam-vähem iga noodi juures oli midagi kirjas – tal oli kõik
teaduslikult paika pandud-põhjendatud. Ega talle eriti meeldinud “intuitiivsed”
muusikud – põhiküsimus oli “miks?” ja vastust pidi teadma. Ta
otsis paralleele filosoofide ja kunstnike loomingust – oli tunda, et ta
orienteerub absoluutselt, mis ja kus sel ajastul toimus. Minu jaoks ongi
ta alati olnud elav entsüklopeedia, mitte ainult muusikas, vaid üldse.
Ja ta oli ehk viimane “päris” dirigent, kes õppis teost ainult
klaveri või kirjutuslaua taga, aga mitte kunagi plaadiga. Vähemalt
niikaua kui kontseptsioon valmis, ta ühtki plaati kätte ei võtnud.
Olari Elts:
Kõigepealt tahan öelda, et Roman Matsov on teenimatult varju
jäänud (sellel on omad põhjused, võib leida ka pendliefekti). Hakkame
alles praegu mõistma, kuivõrd tähtis ta meile kõigile, eriti
sõjajärgsele muusikaelule on olnud.
Ta on kindlasti üks mu olulisemaid õpetajaid. Kohe tuleb meelde tema
lause: “Poisid, ärge rääkige mulle vormist, räägime kujunditest!”
Kui detailirohked need tema partituurid tegelikult on! Kui mõneks ööks
tema partituuri koju sain, võisin tundide kaupa jälgida, milliseid
erinevaid variante ta on leidnud ja proovinud. Kuulsad on ta omapärased
strihhid, mille üle ERSO omal ajal on ka kõvasti vaielnud. Aga nendel on
kindel eesmärk esile tuua just need detailid, mida ta oluliseks pidas, ja
ta ka saavutas tulemuse, mida tahtis. Tema tööstiili üle võib vaielda,
aga tal oli ideaal, mille poole ta püüdles, ja tema Beethoveni esitused
on igal pool väga kõrgelt koteeritud.
Tal oli väga selge, väga kindel maitse. Enamiku inimeste puhul võib
öelda, et ta on natuke nii- ja natuke naasugune, aga tema kontuurid ja
värvid on väga puhtad. Meil ei olnud küll kohustuslikku kava –
igaüks tuli sellega, millega tahtis –, aga teada oli, et kõigega
polnud mõtet tulla. Näiteks käisin kunagi Mahleriga ja selle kohta ta
ütles ka, et see on juba noorte inimeste muusika, natuke liiga
skisofreeniline. püüdsin tema juurde minna eelkõige Beethoveni või
siis vene muusikaga. Mõnda asja võtsin ekstra kaks korda: kunagi, kui
alustasin, ja nüüd paaril viimasel aastal uuesti. Ja jälle oli huvitav!
Kui neid märkusi on nii palju, siis tuleb alati midagi uut lagedale. Ma
ei tea, kuidas ta neid paljusid märkusi eristas, aga kui ta käis proovis
ja kontserdil, siis ta kirjutas alati kõik üles ja pärast sai väga
põhjalikult, detailideni läbi arutatud.
Neid inimesi on vähe, kes suudavad mitte üksi õpetada, vaid püüavad
mentorlikult ka maitset kujundada. See polegi lihtne üliõpilastega,
kelle maitse on juba välja kujunenud, aga tema puhul sai siiski
üht-teist kõrva taha pandud. Inimesena oli ta eriliselt taktitundeline,
ei surunud ennast küll kellelegi peale, kuigi võis aru saada, mida tema
asjast arvab. Ja mis haruldane, ta tundis tõesti suurt rõõmu, kui tema
õpilasel oli kuskil hästi läinud. Ma arvan veel kord, et tema aeg, kas
just alles tuleb, aga võibolla ka seda. Meie, kes me tema juures
käisime, interpretatsioonis kajastuvad tema mõtted kindlasti.
Eri Klas:
Roman Matsovi näol on tegu suure muusikuga, kelle mõju minu
peale on olnud vägagi suur. Sümfoonilise muusika esimesed helid jõudsid
minuni läbi Roman Matsovi juhatatud kontsertide, kus hakkasin käima
6-7aastaselt. Minu esimene töökoht oli tollane ER sümfooniaorkester ja
sealt hakkas ka minu suhtlemine Matsovi kui dirigendiga. Imetlesin tema
suurt eruditisooni – kui palju ta teadis ja kuivõrd lai oli tema
repertuaar. Praegusel ERSO-l on olnud erinevaid perioode: pärast sõda
tuli orkester koondada ja tegelikult taasluua! Ei tohi unustada, et see
oli Stalini re?iimi aeg, mil Šostakovitši orkestriteosed said pärast
esiettekannet Leningradis oma järgmise esituse tihti Tallinnas. Sellegi
eest tuleb tänada Roman Matsovit. Nii pikka valitsemisaega nagu temal
selle orkestri ees: ei ole teistel olnud.
Olles väga andekas inimene, võlus tema juures ka takt, kuidas ta käitus
kõikide inimestega: ta ei kasutanud kunagi, ei dirigendi ega inimesena
mingeid solvavaid või jõuvõtteid ega autoritaarset lähenemist.
Muusikud, kes on oma loomult vägagi keerulised, kohtlesid teda mõnigi
kord väga karmilt, aga temal oli südant ja võimet andestada ja minna
muusika nimel edasi. Tema suhe inimestesse ja muusikasse oli alati
positiivne.
Oleme kaotanud Muusikarüütli, kes nii inimese kui muusikuna jääb minu
mällu igavesti.
T. M.
|