29. augustil lõppes eesti vanema põlve kirjaniku ja silmapaistva kirjandusteadlase Heino Puhveli elutee. 26. septembril 1926 Valgamaal talupidaja peres sündinud ning 1945. aastal Valga gümnaasiumi lõpetanud Puhvel alustas oma kirjandusuurija- ning kirjanikuteed 1950ndate aastate keskpaigas, mil temast sai Keele ja Kirjanduse Instituudi aspirant ning seejärel samas ka teadur. 1963. aastal väitles ta filoloogia kandidaadiks uurimusega A. H. Tammsaare varasemast elu- ja loominguperioodist. Aastatel 1973 – 1989 juhatas ta KKI kirjandusteooria sektorit.
Puhveli elutööks sai A. H. Tammsaare 18-köitelise“Kogutud teoste” peatoimetamine; mitmed köited on tema koostatud, kommenteeritud ja järelsõnastatud. Puhvel kuulus ka viieosalise akadeemilise kirjandusloo autorite hulka. Ta artiklid, arvustused ja esseed on koondatud kogumikesse “Sõnad sõelaga sülessa” (1971) ja “Kirjandus muutuvas maailmas” (1987). Eesti kirjandusloo täielikust valdamisest kõneleb asjaolu, et tema toimetatud on aasta eest ilmunud “Eesti kirjanike leksikon”.
Koos Leenu Siimiskeri, Elem Treieri ja Eerik Tedrega oli Heino Puhvel üks neist, kes aitas murda 1950. aastate alguse vulgariseeritud ja dogmaatilist käsitlust meie rahvuskirjanduse klassikust. Tammsaare kõrval on aga Puhveli uurijapilgu pälvinud ka Tuglase, Vallaku ja mitme teise eesti XX sajandi prosaisti looming. Iseäranis huvitas Puhvelit eesti novell, millest ta on koostanud antoloogiaid.
See huvi ei piirdunud üksnes teiste novelliloomingu koondamise või analüüsiga. Puhvel kirjutas ka ise vormipuhtaid klassikalisi novelle. Puhveli kirjanduslik looming nägi ilmavalgust kõigepealt Mart Kalda pseudonüümi all, neli aastat tagasi rõõmustas ta aga lugejaid oma kodanikunime all ilmunud proosakoguga “Detsembrikuu valgus” (Tartu, 1997).
Heino Puhvel oli aastaid Tartu kirjanduselu keskmes, 1993 – 1996 juhatas ta Kirjanike Liidu Tartu osakonda. Tema järjekindlus, elu- ja faktitõe austus, analüütilist vaimu täiendav suur lugemus ning väitluskirg tegid temast kardetava oponendi nii kirjanduslikes kui ka ühiskondlikes mõttevahetustes. Puhvli võitlejaloomus ja sädelev kombineerimisoskus tõid talle maletavate kirjanike seltskonna asendamatu liikme staatuse.
Üks eesti ilukirjanduse puhtuse valvuritest ja kirjandusloo mõõtjatest on läinud manalateile. Heino Puhvli uurijatöö ja looming kaunistab mälestust temast.

Eesti Kirjanike Liit